Maailm 20. sajandi algul

  • Missugune oli tehnika ja teaduse mõju ühiskonnale?
  • Iseloomusta majanduse arengujooni.

    Maailm 20. sajandi algul

    Lääne-kesksus

    Läänelikku ajaarvamissüsteemi kasutavad rahvad astusid 1901. aastal uude sajandisse. Ehkki sajandivahetus on vaid inimese kehtestatud ajaarvamissüsteemi tehniline kaasnähtus, inspireeris 20. sajandi algus rohkelt mõtteavaldusi selle üle, mida uus sajand kaasa toob.

    Maailm oli veel tugevalt Euroopa-keskne. Ameerika Ühendriigid ja Jaapan olid vanade suurriikide kõrval alles uustulnukad, neil tuli oma jõudu ja võimsust veel tõestada. Ent isegi nende esilekerkimine ei suutnud vaidlustada üldlevinud veendumust, et maailma arengu ja progressi vundamendiks pole mitte ainult Euroopa riigid, vaid ka euroopalikud ideed ning väärtus­hin­nan­gud. Ühendriigid põlvnesid silmanähtavalt Euroopast, Jaapani tugevus aga sõltus sellest, kuivõrd palju oli ta suutnud üle võtta euroopalikke saavutusi, seda eriti sõjanduse ja tehnika vallas.

    Kõik see näitas, et Lääs dikteeris oma tahet peaaegu kogu inimkonnale, läänelikud tarbeesemed, rõivad ja mood olid tungimas kõikjale. Tõsi, sajandi algul leidus veel küllalt rahvaid, kes neist saavutustest midagi ei teadnud, kes sõdisid alles vibude ja nooltega või elasid veel koguni kiviajas, kuid see ei kõigutanud Läänes levinud veendumust, et küllap õnnistatakse neidki rahvaid peagi ristiusu, pikkade pükste ja kirja­oskusega. Seega oodati uuelt sajandilt palju.

    Progress

    Sajandialgusega seotud ootused olid täiesti põhjendatud, sest väga lühikesele perioodile 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kuhjus seninägematu hulk epohhiloovaid avastusi mitmesugustelt aladelt. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et seistakse millegi tohutu ja seni­tundmatu lähedal, mille läbiuurimise järel tulevad ilmsiks kõik universumi ja inimeksistentsi saladused. Moesõnaks sai progress. Seda käsitati kui katkematut ja vääramatut edasiliikumist madalamalt arengu­astmelt kõrgemale. Inimene oli saamas maailma peremeheks, inimkonna saavutused tundusid igaveste ja pöördumatutena. Maailma jõukamates piirkondades võis uuendusi lausa silmaga näha ja käega katsuda. Chicagos leiutatud pilvelõhkujad hakkasid kujundama New Yorgi palet, Pariisis asendati gaasilaternad elektrilaternatega, bulvaritelt kadusid hobutrammid. Maailmalinnade tänavatel marssisid üha häälekamate naisõiguslaste ehk sufražettide rongkäigud. Uuest materjalist tselluloidist hakati valmistama filmilinti, kamme, kraesid ja valehambaid (muuseas, viimased võisid suus kergesti süttida).

    Seejuures ei saa öelda, et valitsenud oleks üksnes optimism. Esines ka sügavat pessimismi. Usk darvinistlikku evolutsiooniteooriasse ei tähendanud automaatselt usku progressi, sest teooria juhtis tähelepanu ka degenereerumise võimalikkusele ning selliseid märke nägid oma kaasaegses maailmas paljud intellektuaalid. Pessimistlike meeleolude üheks avalduseks oli antisemitismi (juudivastasuse) tugevnemine. Vastukaaluks rajas Viini ajakirjanik Theodor Herzl sionistliku (juudi rahvusluse) liikumise, mis hakkas koondama juute ja taaselustama heebrea keelt nende ühiskeelena.

    Immigrantide päritolu Ameerika Ühendriikides 1882–1907
    Kodukindlustuse hoone (Home Insurance Building)
    Selle Chicago esimeseks pilvelõhkujaks nimetatud hoone arhitektiks oli William Le Baron Jenney. Kümnekorruseline ning 42,1 meetrit kõrge hoone valmis 1885. aastal. Viis aastat hiljem ehitati juurde veel 12 korrust. 1931. aastal hoone lammutati, kuna maa-alale kavandati uut ehitist.
    Piccadilly väljak Londonis, 1903
    Sajandi alguse metroo Pariisis

    Majandus­teadlase John Maynard Keynesi kirjeldus elust 1901. aasta septembris

    Londoni elanik võis voodis hommikuteed rüübates telefonitsi tellida mitmesuguseid tooteid kogu maailmast sellises koguses, nagu ta vaid heaks pidas, ning olla päris kindel, et need ootavad teda peagi ukse taga; samal hetkel ja samamoodi võis ta paigutada oma vara loodusvaradesse ja uutesse ettevõtetesse mis tahes maailma nurgas ning saada vähimagi pingutuseta ja ilma igasuguse tülita osa nende viljadest ja tulust; kui ta aga soovis, võis ta siduda oma saatuse ja ainelise käekäigu heas usus mis tahes mandri vähegi märkimisväärse linna elanikega, mida teadmised või fantaasia talle vaid kõrva sosistasid. [‑‑‑] Kui ta soovis, võis ta otsekohe hankida odava ja mugava vahendi liikumaks mis tahes maale või kliimasse ilma passi ja muude formaalsusteta, saata oma teenija lähedal asuvasse pangakontorisse sellise hulga väärismetalli järele, mis talle sobilik tundus, ning liikuda seejärel võõrasse paika ilma selle religiooni, keelt või kombeid tundmata, kandes endaga kaasas müntides varandust, ning tõsiselt solvuda ja tugevasti üllatuda, kui miski teda sel teel segas.

    Keynes, Economic Consequences, 1. ptk. Tsiteeritud Niall Ferguson, Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja Lääne allakäik. 2008, Varrak, lk 69.

    • Kuidas suhtuti tehnika arengusse ja kuidas tehnika argipäeva mõjutas?

    Pariisi metroo kirjeldus

    1908. aastaks, kui ta alustas tööd oma „Pariisi romaani” kallal – kartes, et on selle liiga hilja peale jätnud –, oli olemas kuuskümmend kilomeetrit tunneleid ja üheksakümmend kuus jaama. Metroo laienemine oli saanud nii tavaliseks elu osaks, et ajalehed ei vaevunud enam uute liinide avamisest teatamagi. Algaegade metroost oli juba saanud pentsik mälestus. Selle kreosoodiga immutatud pöökpuust liiprid, mida oli süüdistatud hingamishäirete põhjustamises, olid asendatud tugeva tammega. Pärast seda kui Père Lachaise’i jaamas avati 1909. aastal liikuv trepp, mis läbis kolmkümmend sentimeetrit sekundis, paistsid kõik vanamoelised trepid solvavalt osavõtmatud. Esimesele eskalaatorile järgnes sadu teisi. Maasügavusest välja ronimine ei olnud enam sugugi pingutavam kui sinna laskumine. Valgustus oli parem ja rongides oli võimalik lugeda. Need sõitjad, keda kaasreisijate lõhn häiris, võisid kümme santiimi pilusse pista, taskuräti kraani alla panna ja kangist tõmmates pihustada sellesse pahvaka magusat mürri- või ilangiparfüümi. Jaamadesse olid tekkinud kaalud, juures silt: „Tunne oma kaalu – tunne iseennast!” ning pidevalt uuendatav valik reipaid pilte: lehm, kes šokolaadimeistrile piima annab, tursk, kes pakub aneemikule oma maksa, ja grammofoni kuulav krants.

    Graham Robb. Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes. Varrak, 2012, lk 213–214.

    • Missugusena on autor kirjeldanud Pariisi eluolu?
    • Kuidas suhtuti tehnika arengusse ja kuidas tehnika argipäeva mõjutas?
    • 20. sajandi algul valitsesid maailmas euroopalikud väärtushinnangud.
    • Linnapilti ilmusid pilvelõhkujad ja metroo.
    • Euroopa riikide kõrval oli tugeva mõjuvõimuga Jaapan.
    • Ameerika Ühendriikidesse saabus 19.–20. sajandi vahetusel palju immigrante Euroopast.
    • 20. sajandi algul peeti inimest maailma peremeheks.
    • Ühiskonnas kerkisid üha tugevamalt esile naiste õiguste eest võitlejad.
    • Tugevnes juudivastasus ja vastukaaluks sionismile loodi antisemitism.

    Naiste valimisõigus

    Soome

    1906

    Norra

    1913

    Taani

    1915

    Eesti, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Ukraina

    1917

    Saksamaa, Ungari, Suurbritannia

    1918

    Belgia, Luksemburg, Holland

    1919

    Tšehhi

    1920

    Rootsi

    1921

    Kreeka

    1930

    Hispaania

    1931

    Bulgaaria, Rumeenia

    1938

    Prantsusmaa

    1944

    Horvaatia, Serbia, Sloveenia

    1945

    Itaalia

    1946

    Malta

    1947

    Küpros

    1960

    Šveits

    1971

    Sufražett 
    Sufražettide liikumine sai alguse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Selle peamine eesmärk oli võidelda naiste hääleõiguse eest. Loodi Naiste Ühiskondlik ja Poliitiline Liit (WSPU), mis hakkas välja andma oma ajalehte The Suffargette. Lehte müüsid avalikes kohtades naised, protestides sel moel ühiskondlike tavade vastu.
    „Naise koht on kodus”
     Naiste hääleõiguse eest võitlejate vastased kasutasid erinevaid meetodeid, et neid rünnata. Üks viis oli jagada plakateid, kus naeruvääristati naisõiguslasi.

    Teadus

    Sajandivahetus tõi kaasa terve hulga fundamentaalseid avastusi ja leiutisi. 1900. aastal esitas hollandi botaanik Hugo de Vries hüpoteesi geenide olemasolust. Ehkki DNA struktuurist ei teatud siis veel midagi, oli see teedrajav mõte. Teadlased asusid otsima organismi pärilike omaduste materiaalseid kandjaid ja panid sellega aluse geneetikale.

    Samal aastal jõudis ka saksa füüsik Max Planck otsusele, et energia­allikad ei kiirga energiat mitte pideva joa, vaid n-ö pakettide või portsjonite kaupa. Ta arvutas välja selle energia-aatomi suuruse ja nimetas selle kvandiks. Nii sündis kvantmehaanika.

    Aatomi ehituse väljaselgitamine oli peadpööritav hüpe teaduse arengus. 1897. aastal avastas inglane Joseph Thomson elektroni, 1911. aastal esitas teine inglane, Ernest Rutherford, planetaarse aatomimudeli, 1913. aastal valmis taanlase Niels Bohri töö vesiniku aatomist. Bohri teooria oli ühtlasi näiteks, kuidas teadus areneb: kuigi teooria osutus oma põhiosas ekslikuks, oli see ometigi vajalik vahesamm teel adekvaatsema mudeli poole.

    1905. aastal avaldas juudi soost Šveitsi patendiametnik Albert Einstein kolm artiklit, milles ta esitas oma kuulsa erirelatiivsus­teooria. Kogu sajandile vajutas pitseri Sigmund Freudi psühho­analüüs, selleteemaline esimene n-ö klassika­line teos ilmus 1900. aastal ja kandis pealkirja „Unenägude tõlgendus”. Selles esitas Freud oma teooria põhialused, mille tuumaks oli seisukoht, et inimese tegusid määrab olulisel määral nn teadvustamatus ehk alateadvus ja et alateadvus koosneb peamiselt allasurutud seksuaalsetest tungidest. Freudi kuulsaimad õpilased Carl Gustav Jung ja Alfred Adler arendasid tema ideid edasi.

    Albert Einstein (1879–1955)

    Kui faktid ei sobi teooriaga, siis muuda teooriat.

    Kui loogika vastu ei patusta, siis ei jõua üldse millenigi.

    Elu on nagu jalgratas – selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda.

    Sigmund Freud (1856–1939)

    Kui peab otsustama mõne inimese üle, on tähtis eelkõige kindlaks teha, kas tal on või puuduvad kolm omadust: ausus, tarkus, headus.

    Max Planck (1858–1947)

    Kujutav kunst

    Euroopa kujutavas kunstis ja arhitektuuris valitses esialgu juugendstiil, mis oli tekkinud juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Juugend rõhutas ilu, kasutas väga stiliseeritud, lüürilist kujundikeelt ja eripäraseid väänlevaid ornamente. Ekspressionismi tõid kunsti osalt needsamad kunstnikud, kes olid kuulsust kogunud juba juugendstiiliga (näiteks norralane Edvard Munch).

    Ekspressionistid olid lähtunud natuurist, seda küll üsna vabalt moonutades, abstraktsionistid aga ütlesid tegelikkuse kujutami­sest hoopiski lahti. Selle voolu alusepanija ja üks tähtsamaid ideolooge oli venelane Vassili Kandinsky. Sellega pole sajandialguse -ismid veel kaugeltki ammendatud. Sensatsiooni tekitasid ka näiteks fovism (tuntuim esindaja Henri Matisse), naivism (Henri Rousseau) ja kubism (Pablo Picasso jt). Hiljem üheks sajandi suurimaks kunstnikuks tituleeritud Pablo Picasso tegi aga läbi enam-vähem kõik nimetatud moevoolud.

    P. Picasso, „Avingoni neiud”, 1907
    See maal oli Picasso loomingu pöördepunktiks ning pani aluse uuele kunstivoolule – kubismile.
    V. Kandinsky, „Valge II”, 1923

    Juugendstiil

    Juugendstiil ehk art nouveau levis kõikidesse kunsti- ja disainisfääri­des­se alates arhitektuurist ning mööbli kujundamisest kaunite kunstide, raamatu­illustratsioonide ja tekstiilini välja. Juugendstiili võib käsitada nii tööstusrevolutsiooni produkti kui ka vastureaktsioonina sellele. Oma orgaaniliste vormide ja looklevate läbipõimunud joontega näis juugendstiil kehastavat justkui absindijoobest inspireeritud unenägu, mis eitab tööstusajastu tegelikkust.

    Juugendstiilis Tasseli maja interjöör Brüsselis (V. Horta, 1892)
    Üheks art nouveau näiteks on ka Hector Guimardi 1900. aastal kujundatud metroo sissepääsud Pariisis

    Kirjandus

    Kirjanduses ei avaldunud moodsad kunstivoolud nii reljeefselt kui näiteks maalikunstis. Kirjanike seas on oluline koht enam-vähem traditsioonilise romaani meistritel, kuid leidub ka spetsiifilist, n-ö juugendlikku uudsust (nt Kiplingi lühijuttudes või Maksim Gorki loomingus). Paljusid tundlikke inimesi oli hakanud vaevama eelaimus, et senine maailmakord on oma aja ära elanud ja peab asenduma uuega. Mõni tervitas sellist väljavaadet rõõmuga, mõni kartis ega tahtnud vanast loobuda. Veel selgemalt peegeldas Euroopas maad võtvat ebamäärast ärevust 1910. aasta paiku kirjandusse jõudnud uus vool ekspressionism, mis juugendliku estetismi ja suurejoonelise harmoonia asemel seadis esikohale autori isiklike, enamasti närviliste tundmuste ja elamuste väljendamise.

    Muud kultuurivaldkonnad

    Maailma muusikapealinnad olid Pariis ja Viin, kus katsetati uudset helikeelt, mille kunstilised taotlused kattusid samal ajal kirjanduses ja kunstis valitsenud suundumustega. Meloodia ei olnud enam esmatähtis, otsiti uusi kõlavärve ja väljendusviise. Tuntuimad heliloojad olid Claude Debussy, Arnold Schönberg, Richard Strauss, kusjuures nii mõnigi kord saatsid nende novaatorlike teoste esmaettekandeid skandaalid ning pahameel.

    Silmatorkavad muutused leidsid aset moes. 1901. aastal suri Inglise kuninganna Victoria ja ühes sellega hakkas lõppema viktoriaanlik ajastu, mis oli nõudnud ülima piirini viidud kombekust, seda ka moes. Nüüd ütlesid naised järk-järgult lahti lämmatavast korsetist, ahistamise ja allasurutuse sümbolist, samuti S-kujulisest ideaalfiguurist, mis nägi ette alakehast tugevasti ettepoole sirutuvat ülakeha. 1908. aastast alates levinud uut joont võib nimetada ampiirlikuks, sest kõrgele tõstetud vöökohaga kleidid meenutasid mõnevõrra Napoleoni-aegset moodi. Vaimustuti eksootikast, moodi tulid karusnahad ja idamaised pärlitega kaunistatud peapaelad, millele võis kinnitada efektse sule.

    Mood 1908. a
    Mood 1914. a

    Mood

    Enne [I maailma]sõda oldi vaimustatud eksootikast. Paul Poiret, hüüdnimega Pariisi Paša, lõi riietusstiili, mida mõjutas tugevasti Vene balleti külaskäik Pariisi 1909. aastal. Sellest hetkest alates nägi terve Euroopa mood välja, nagu oleks see olnud pärit Baksti lavakujundusest. Toimus täielik värvide plahvatus ning liivakellasiluetile iseloomulik talje ja puusa rõhutamine hakkas kaduma. Sellest hetkest alates ronis vöökoht ülespoole rinna alla, luues uue ampiirjoone, ning vastavalt sellele kerkis pisut ka kleidiserv. Vedik kadus ning siluett koosnes osadest: sirgest seelikust ja puusi rõhutavatest detailidest. Kõik need rõivad ilmusid rikkalike ja toredate idamaiste värvide šokeerivas ja eredas uues värvipaletis, isegi sukkade üksluine viktoriaanlik must vahetus punase ja kuldse vastu. Poiret mõjutas kogu moemaastikku, muutes ornamendi domineerivaks elemendiks. [--- ] Rikkalikud mustrid sobisid eriti hästi lihtsa drapeeritud stiiliga. Uued õhtumantlid, mis olid pelgad mähitud ürbid, muutusid tööpindadeks, millele moeloojad võisid luua üha fantaasiarikkamaid kaunistusi. Poiret kasutas neis mudelites ka karusnahku. Edwardi-aegne armastus karusnahkade vastu jätkus terve aastakümne jooksul kui staatuse indikaator.

    K. Mulvey ja M. Richards. Meie sajandi iluideaalid. Tallinn, 2000, lk 52.
    • Milline nihe toimus 20. sajandi algul moes ja maitses? Milles see muutus seisnes?

    Ajastut iseloomustas ka spordi tohutu populaarsus. 1896. aastal olid toimunud esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, see traditsioon jäi püsima ja muutus kord-korralt aina tugevamaks. Võidukäiku jätkas 19. sajandil sündinud moodne jalgpall, mis 1908. aastal ka olümpiamängudele jõudis. Olümpiakavas oli esikohal kergejõustik, kuid väga populaarsed olid ka jalgrattasport, raskejõustik (tollal oli Georg Lurichi karjääri kõrgaeg) ja ujumine. Tol ajal oli sport valdavalt amatöörlik ega tähendanud mitte üksnes sportimist füüsilises mõttes, vaid ka sportlikkust laiemalt – au- ja härrasmehelikku käitumist (mille eeskujuks Mandri-Euroopas peeti traditsiooniliselt inglise džentelmeni), julgust riskida, oskust kaotada ja võitjast lugu pidada.

    Georg Lurich

    19. sajandi lõpul hakkas Euroopas jõudsalt arenema raskejõustik. Tugeva tõuke selleks andsid elukutselised jõumehed, kes reisisid linnast linna ning demonstreerisid oma jõudu ja osavust peamiselt mitmesuguste raskuste tõstmises ja maadluses. Sedasi innustasid nad kehakultuuri harrastama paljusid noori, ka noort Lurichit.

    Georg Lurich võitis maadlusvõistlusi nii Venemaal kui ka Euroopas. Näiteks 1901. aastal krooniti ta Hamburgis elukutseliste MM-võistlusel Kreeka-Rooma maadluses maailmameistriks.

    Lurich sündis 1876. aastal Väike-Maarjas. Koolimineku ajaks kolis pere Tallinna ning Lurich alustas õpinguid Tallinna Reaalkoolis. Noorukieas hakkas ta tundma huvi raskejõustiku vastu ning alustas treeningutega raskejõustikuklubis Linda.

    Georg Lurich (1876–1920)

    Küsimused

    1. Nimeta euroopalikke väärtushinnanguid, mis olid maailma arengu ja progressi vundamendiks.
    2. Milline kunstiteos või kunstivool võiks iseloomustada kõige paremini 20. sajandi algust? Põhjenda oma arvamust.
    3. Milline kunstnik on sinu arvates kõige paremini tabanud 20. sajandi alguse muutusi? Põhjenda oma arvamust.
    4. Mida tähendas olla moodne inimene 20. sajandi algul?
    5. Kuidas seletad spordi suurt populaarsust 20. sajandi algul?
    6. Arutle, kas lääne tsivilisatsiooni progress 20. sajandi algul oli illusioon või tegelikkus.
    Palun oota