Sissejuhatus

Elusorganismid on jätnud Maa geo­loogilisse ajalukku sügava ja pika­ajalise jälje, mis väljendub ka mõne geo­loogilise perioodi nimetuses. Nii on näiteks 145–65 miljonit aastat tagasi kestnud kriidi­ajastu saanud oma nime kriidi järgi, mis tekkis muu hulgas mikros­koopiliste mere­organismide lubi­jäänuste kuhjumisel. Viimastel aasta­kümnetel on arutatud, kas praegust ajastut võiks nimetada antropotseeniks ehk inimese ajastuks, et rõhutada inim­tegevuse sama märkimis­väärset ja pika­ajalist mõju Maale.

Inimesed on oma tegevusega loodust mõjutanud juba enam kui 50 000 aastat. Näiteks on inimlased metsade põletamise ja küttimisega muutnud maastikke ja elu­rikkust. Umbes 10 000 aastat tagasi algas eri liikide kodustamine ja kujunes põllu­majandus, mis muutis oluliselt liikide tasa­kaalu ja evolutsiooni kulgu. Ehkki need nihked olid olulised, piirdus nende mõju enamasti kohaliku tasandiga, millest jääb tulevastesse geo­loogilistesse kihtidesse suhteliselt väike jälg. Inimene ei suutnud muuta Maa süsteeme tervikuna. Viimase ligi poole tuhande aasta jooksul on inim­liigi mõju muutunud aga globaalseks: inim­liigist on saanud valitsev liik, mis mõjutab planeedi elu väga mitmel moel.

Inimese kasvatatavad liigid (vili, veised, kohv, mais jne) jõuavad kõikjale üle maailma, muutes otsustavalt elustikku, ning inim­tegevuse tõttu muutunud kliima mõjutab tervet planeeti. Maa­varade ammutamine muudab põhjalikult maastikku. Taristu, mille inimene endale on loonud (teede­võrgustik, laevandus, lennundus, satelliidid), tükeldab loodust ja liikide vaba liikumine takerdub auto- ja raudteede tõttu. Laevade tekitatud lained murendavad rannikut, inim­tegevus lisab atmosfääri kasvu­hoone­gaase. Satelliidid on muutnud meie öötaevast ja atmosfääris ära põledes muudavad nad ka selle keemilist koostist. Uued materjalid, seal­hulgas plast, radio­aktiivsed jäägid ja kemikaalid, lisavad pinnasesse ning kõigi olendite kehadesse aineid, mida seal ei ole kunagi olnud, jõudes isegi paikadesse, mis on inim­asustusest pealt­näha puutumata. Niisiis on inimesest saanud tõeliselt globaalse mõjuga liik, mille tegevuse jälgi võib ilmselt leida veel miljonite aastate pärast kõikjalt maailmas.

Oma igapäeva­elus ei pruugi inimene sugugi teadvustada inimtegevuse ulatust ajas ja ruumis. Ometi on nüüdisaegses elus mitmeid jooni, mis meie kogemused globaalseks muudavad. Näiteks televiisori levik andis 1960. aastate keskpaiku Kanada meedia­teoreetikule Marshall McLuhanile alust tõdeda, et maailmast on saanud „globaalne küla“: meil on televisiooniga üle maailma kohale toodavate uudiste kaudu kujunenud ühine teadmiste raamistik maailmas toimuvast. Inimeste kogemust värvib ka terve maailma kätte­saadavaks muutumine, nii reisides kui ka telefonitsi ja meilitsi. Kõikjale on võimalik jõuda üsna kiiresti, maailm on justkui kokku tõmbunud. Tänu kiirele ja kätte­saadavale transpordile ning interneti­tehnoloogiale on vahemaad justkui lühenenud ning uudised ja teave kogu maailmas toimuvast jõuavad kiiresti meieni. Töö ja pere tõttu kolitakse üha rohkem ning kodumaalt lahkumine ei tähenda enam tingimata sidemete nõrgenemist: koduse eluga on lihtne kursis olla ja ka koju reisida. Globali­seerumine mõjutab meid ka tarbijatena: eestlased tellivad suures koguses Hiinas toodetud kaupu, mille valmistamiseks kasutatud tooraine ja komponendid võivad pärineda maailma eri piirkondadest. Oluline osa meie iga­päevastest toodetest, seal­hulgas toidu­ainetest, on pärit maailma eri nurkadest. Just tarbijatena oleme globaalsed olendid, isegi kui me seda tähele ei pruugi panna.

Tänapäevased suhted ulatuvad üle kogu maailma. Need suhted on nii majanduslikud kui ka poliitilised ning puudutavad nii tarbimist kui ka väärtusi, millele tuginedes me oma elu plaanime ja korraldame. Ühtki otsust ei tehta üksnes planeedil Maa, vaid alati ka praeguses ühiskondlikus süsteemis, mis on aja jooksul välja kujunenud. See süsteem on vastastik­mõjus ka loodus­keskkonnaga. Viljakandvast maast, puhtast õhust ja veest sõltub mis tahes elu­korraldus. Globali­seerumise mõistmine nõuab teadmisi paljudest valdkondadest (bioloogia, majandus, poliitika, ajalugu, rahvastik jne). Selles õpikus püüamegi neid süsteemselt vaadelda.

Et mõista globaliseerunud ühiskonda iseloomus­tavaid keerukaid ja mitme­tahulisi seoseid, tuleb näha maailma tervikliku süsteemina. Süsteem koosneb omavahel seotud osadest, mille koostöös tekivad uued omadused. Näiteks tähtedest a, e, s ja t saab moodustada 24 järjestust, aga ainult mõnel neist on keeles tähendus, näiteks „tase“ ja „aste“. Teatud järjestus loob uue sisu. Looduses moodustavad vesinik ja hapnik koos vee, mille omadused erinevad täielikult seda moodustavatest gaasidest. Sama­moodi moodustuvad rakkudest koed, kudedest elundid ja elunditest organismid, mis ei suuda toimida üksteisest eraldi. Ka inimene ei ole ainult üks organism, vaid tervik­süsteem koos miljardite mikroo­bidega, kes aitavad meie kehal toimida. Organismid omakorda kuuluvad kooslustesse, kus liigid on seotud aine- ja energia­ringe kaudu. Kõik Maa elusolendid moodustavad biosfääri – süsteemi, mis on kujunenud miljardite aastate jooksul. Inim­ühiskond on samuti osa sellest süsteemist.

Sageli tundub, et iga­päevased otsused – näiteks see, mida me sööme või kuidas me kooli läheme – on isiklikud ja lihtsad. Tegelikult on need otsused seotud suuremate protsessidega, nagu toidu­tootmine, kliima­muutused ja majandus. Üksainus söögi­kord võib olla seotud metsa­raiega teisel pool maailma või töö­tingimustega globaalse lõuna riikides, kindlasti on see aga seotud kasvuhoone­gaaside heitega. Selliste seoste märkamine ja mõistmine ongi süsteemse mõtlemise keskne osa.

Globaliseeruva maailma probleemid, nagu kliima­muutused, ränne, toidu­puudus või sotsiaalne ebavõrdsus, ei ole eraldiseisvad nähtused. Need on omavahel tihedalt seotud ja mõjutavad üksteist sageli keerukal ja ette­arvamatul moel. Näiteks kui kliima­muutused põhjustavad saagikuse langust, tõusevad toidu­hinnad, mis suurendab vaesust ja võib viia rahutusteni. Need oma­korda põhjustavad rännet ja mõjutavad poliitilisi otsuseid, mis võivad kas parandada olu­korda või muuta selle hullemaks. Sellised vastastikused seosed loovad tagasiside­ahelaid ehk protsesse, kus taga­järjed hakkavad omakorda mõjutama alg­põhjusi. Paljud neist probleemidest on nn nurjatud probleemid (ingl wicked problems) – keerulised, vastu­olulised ja raskesti lahendatavad olu­korrad, millel puudub üks selge lahendus ja kus iga sekkumine võib tekitada uusi taga­järgi. Samas pole muutused kohesed: mõjud võivad avalduda alles aastate pärast ja sageli kaudsel kujul, mis muudab seoste hoomamise raskeks.

Süsteemne mõtlemine õpetab meid mõistma, et sündmusi ei saa alati seletada lihtsa põhjuse ja taga­järje loogikaga. See mõtteviis aitab märgata korduvaid mustreid, pikemaajalisi suundumusi ja kaudseid mõjusid ning mõista, kuidas üks osa süsteemist mõjutab teist. Samuti aitab see leida süsteemis mõju­hoobasid, mille puhul väike sekkumine võib tuua kaasa olulise ja kestva muutuse. Näiteks kui tahame parandada Eesti elanike tervist, on ilmselt tõhusam soodustada tervislikumate toitumis­harjumuste kujunemist kui suurendada ravimite kätte­saadavust.

Süsteemne mõtlemine on seega tööriist probleemide lahendamiseks, aga ka viis maailma mõtestada. See aitab meil näha suuremat pilti, teha targemaid ja teadlikumaid otsuseid ning mõista oma tegude pika­ajalist mõju. Just see oskus on väga oluline maailmas, kus kõik on omavahel seotud ja kus muutused on kiired ning sageli ettearvamatud.

Õpik on jaotatud järgmisteks teemadeks: globaalsed keskkonna­probleemid, tarbimine, rahvastik ja maailma majanduslik jagunemine.

Õpiku esimeses osas vaatleme inimese ja keskkonna seoseid, seal­hulgas planetaarseid piire ja inim­tegevuse mõju välja­kujunenud aine­ringele. Uurime, kuidas inimkond maad ja vett üle­määra kasutab, mis toimub biosfääri ja kliimaga ning lõpetuseks – kuidas kujunevad nurjatud probleemid ja mida nendega teha.

Õpiku teine osa käsitleb tarbimist. Vaatleme seda ühelt poolt kui eri loodus­ressursside kasutust, teiselt poolt kui osalemist globaalsetes süsteemides: tarbimis­ahelates ja ressursside ringluses mööda maailma. Tootmis­protsessid on globaalsed. Tarbijatena osaleme globaalse tagasisidega mõju­ahelates, mis muudavad aineringet, loodus­keskkonda, olendite toitumist, maakasutust, kliimat jne.

Et oma mõju paremini mõista, peame aru saama, kuidas üldse mõõta toodete keskkonna­mõju. Anname ülevaate keskkonna­märgistest, aga ka rohepesust – kas kõik, mida meile reklaamitakse kui keskkonna­säästlikku, ikka on seda? Mis on see, mis meid tarbima paneb? Millised psühho­loogilised mehhanismid käivituvad tarbimis­otsuseid tehes? Kuidas meid pannakse üldse arvama, et me peame tarbima?

Selle teema juurest jõuame õigluseni majanduses – kes tarbib ja kes mitte, kes toodab ja mis hinna eest? Mis on ökoloogiline jalajälg? Milline tarbimis­käitumine võiks olla kõige keskkonna­hoidlikum? Selles õpiku osas vaadeldakse ka tarbimis­erinevusi ja küsitakse, kas tarbimise taga on üksikisiku valikud või ühiskonna ja majandus­üksuste tasandil tehtavad tootmis­otsused. Võtame selle peatüki kokku, andes ülevaate sellest, kuidas tegelike muutusteni jõuda ning milline on selles üksikisiku ja laiema süsteemi osa.

Kuna tarbimine on lahutamatult seotud inimestega, vaatame õpiku kolmandas osas üle rahvastiku­protsessid. Kui palju meid oli enne, kui palju on praegu ja milliseks võib rahva­arv tulevikus kujuneda? Millest see oleneb? Globaliseeruvas maailmas on inimesed pidevalt liikumises. Osa rännet on vabatahtlik, osa aga mitte. Vaatame, miks inimesed rändavad ja millised mõjud sellega kaasnevad.

Õpiku neljas osa käsitleb selle süsteemi kujunemist, mis juhib meie praeguseid isiklikke ja ühis­kondlikke otsuseid. Kõigi nende protsesside globaalne olemus hakkas kujunema koloniaal­ajastul, mil globaliseerumise tempo kiirenes. See osa asetab eelmiste peatükkide teemad laiemasse aja­loolisse ja poliitilisse konteksti, otsib praeguse kasvu- ja arengu­keskse maailma­vaate alg­lätteid ning muu hulgas jõuab tagasi küsimuse juurde, kas praegust ajastut võib nimetada antropotseeniks.