Inimesed on loonud sadu tuhandeid uusi keemilisi ühendeid, mida pole looduses kogu geoloogilise ajaloo vältel kunagi esinenud. Ainuüksi Ameerika Keemiaühingu andmetel on selliseid ühendeid üle 350 000 – ligi kaks korda rohkem kui looduslikke keemilisi ühendeid.
Keemiatööstuse areng sai hoo sisse pärast Teist maailmasõda, kui sõjatööstusest üle jäänud teadmised ja tehnoloogiad suunati tsiviilkasutusse. Sel perioodil hakati tootma polümeere, sünteetilisi ravimeid ja nanomaterjale, mille kasutuselevõtt on olnud tarbimisühiskonna kujunemisel otsustava tähtsusega. Tänapäeval on polüetüleen (PE – näiteks kilekotid, plastpudelid) ja polüpropüleen (PP – näiteks korduskasutatavad plastnõud, joogikõrred, meditsiinitarvikud) kõige levinumad plastmaterjalid, samas nanomaterjalide (nt grafeen ja fullereenid) rakendusi alles arendatakse.
Kuigi uute ühendite kasutuselevõtt on mõjunud positiivselt majandusele ning muutnud oluliselt meie tarbimisharjumusi ja eluviisi, kaasnevad nendega ka tõsised keskkonna- ja terviseohud. Antibiootikumide väljatöötamine on aidanud päästa tohutul hulgal inimelusid, kuid samade ainete valimatu, massiline ja rutiinne tarvitamine (näiteks loomakasvatuses profülaktikana) viib soovimatute tagajärgedeni: antibiootikumid on jõudnud veekeskkonda ja soodustanud antibiootikumiresistentsuse teket (bakterid ei allu enam ravimi toimele). Kui sama aine võib olla nii elupäästja kui ka globaalne oht, kuidas peaks ühiskond otsustama selle kasutamise üle? Kui loed tarbimise peatükki toodete keskkonnamõju hindamisest (mõõtmine, keskkonnamärgised, rohepesu), siis hoia meeles, et suur osa tootemõjust peitub just materjalides ja keemilistes ühendites.
Ainult väikest osa uutest keemilistest ühenditest on põhjalikult testitud. Ameerika Ühendriikides on hinnatud, et vaid 1% kemikaalidest on läbinud tervise- ja keskkonnariskide hindamise. Sarnase hinnangu annab ka Euroopa Liidu keemiliste ühendite andmebaas REACH. Ravimitööstuses on testimine põhjalikum, kuid isegi seal keskendutakse pigem ainete lühiajalistele mõjudele. Uute kemikaalide ohutuse ja keskkonnamõjude väljaselgitamine on seni toimunud ainult kontrollitud laboritingimustes ja ühe ühendi kaupa. Vastastikmõjud ja pikaajalised mõjud on suurel määral uurimata.
Kemikaalide koosmõjude vähene tundmine on eriti murettekitav. Looduses ei esine keemilisi ühendeid kunagi üksikult, vaid alati koos teiste ainetega, ja nende koosmõju on raske ennustada. Inimloodud ühendite puhul on olukord veel keerulisem. Näiteks sisaldavad plastmaterjalid sageli sadu lisaaineid, nagu pehmendajad ja leegiaeglustid, kuid vaid väheseid neist on põhjalikult uuritud. Kuigi enamikus riikides kehtivad nõuded, mille kohaselt peavad uued kemikaalid enne kasutuselevõttu läbima vähemalt teatava kontrolli (nt Euroopa Liidus REACH-määruse alusel), on see kontroll sageli piiratud. Testitakse üksikühendite mõju, kuid nende koosmõju mitte. Uued keemilised ühendid töötatakse sageli välja ettevõtete arendustöö käigus ning nende koostis või muud andmed võivad olla ärisaladus, mis muudab nende ohutuse ja kasutamise järelevalve veelgi keerukamaks.
Inimese loodud keemilised ühendid ei jää vaid inimeste loodud keskkonda. Näiteks on mikroplasti leitud kõikjalt maailmast – poolustelt, kõrgmägede tippudest ja ookeanisüvikutest, aga ka organismidest, sealhulgas inimkehast. Kõikjal, kus mikroplasti leidub, kahjustab see elusolendite tervist. Põllumajanduses kasutatavad pestitsiidid ja herbitsiidid hävitavad peale kahjurite ka kasulikke liike. Need jõuavad ka põhjavette ja looduslikesse veekogudesse, häirides ökosüsteemi tasakaalu ning kahjustades inimeste tervist märksa laiemal alal.
Inimeste tekitatud radioaktiivsed jäätmed on samuti suur probleem ökosüsteemile, sest nende ohutuks muutumine võib võtta tuhandeid kuni miljoneid aastaid. Tuumaenergia tootmine nõuab vastupidavaid hoiustamislahendusi, et vältida kiirguse leket looduskeskkonda. Lekke mõju võib olla ulatuslik ja pikaajaline, kahjustades nii inimesi kui ka teisi organisme.
Peale otsese mõju võivad keemilised ühendid mõjutada kaudselt ka teisi planetaarseid piire. Paljude ainete tootmine nõuab suurt hulka energiat ja vett, saastades samal ajal keskkonda. Tootmise käigus eralduvad kasvuhoonegaasid suurendavad kliimamuutuste ulatust, samal ajal kui mürgised kemikaalid võivad vähendada mulla ja taimede süsiniku sidumise võimet.
Uute keemiliste ühendite kasutamise riskidele on tähelepanu pööratud juba pikka aega. Selle teema üheks mõjukaimaks eestkõnelejaks peetakse Rachel Carsonit tänu tema teosele „Hääletu kevad“ (1962), mis tõi esimesena avalikkuse ette kemikaalide kahjuliku mõju loodusele. Selle raamatu ilmumist peetakse ülemaailmse keskkonnahoiuliikumise käivitajaks.