Kui palju me tarbime – ja millise hinnaga?

Kõik materjalid ja tooted on saadud looduses leiduvatest ressurssidest[joonealune: United Nations Environment Programme (2024): Global Resources Outlook 2024: Bend the Trend – Pathways to a liveable planet as resource use spikes. International Resource Panel. Nairobi. https://wedocs.unep.org/20.500.11822/44901], mida saab laias laastus jagada järgmistesse kategooriatesse.

• Biomass – põllukultuurid ja muud loodus­varad toiduks, energiaks (nt puit kütteks), ehituseks või tekstiiliks (nt puuvill).
• Fossiilkütused – kivisüsi, nafta ja maa­gaas energia tootmiseks ja materjalide valmistamiseks (nt plast). Plastist valmib omakorda tohutu hulk tooteid, sh nt pakendid ja tehiskiust riided.
• Metallimaagid – raud, vask, alumiinium jpm, millest saadakse metalle ja sulameid (nt teras). Neist toodetakse nt autode ja kodu­masinate osi.
• Mittemetallilised mineraalid – liiv, kruus, lubjakivi, savi, sool, mineraal­väetised (nt väävel), mineraal­värvid (nt ooker) jpm. Neid kasutatakse ehituses ja tööstuses, nt liivast valmistatakse betooni.

Võtame näiteks diivani. Selle puit­konstruktsioon on valmistatud bio­massist (vineerist, mis on valmistatud puidust), katteriie võib olla mõnest looduslikust kiust (nt puu­villast) ehk samuti bio­massist või ka loodusliku ja tehiskiu segust (polüestrit tehakse naftast, seega lisanduvad siin fossiilkütused). Selle kruvid on metallist. Kui sel on plastosad, siis need on tehtud naftast ehk fossiil­kütustest ning küllap on kasutatud ka töötlus­vahendeid, mille koostis­osades võib olla mitte­metallilisi mineraale (näiteks liimid ja värvid).

Eraldi saab ressurssidena välja tuua ka maa­pinna ja vee, mis on nii ressursid kui ka keskkond, kus saame bio­massi kasvatada, millele ehitada jne. Kui jätame välja maa ja vee, siis võib kokku­võttes öelda, et kõik meie toor­materjalid on kas kasvanud või kasvatatud (kõik taastuvad ja bioloogilised ressursid) või kaevandatud (mineraal­ained, metallid jne).

Materjalid on enne loodusest ammutamist osa öko­süsteemidest, milles elus­organismid toimivad koos eluta keskkonnaga. Keskkonna­peatükis nägime, et öko­süsteemid ei ole lihtsalt ressursside kogum, vaid keerukas tagasiside­süsteem, kus iga sekkumine mõjutab tervikut. See, et materjale vastavalt kasutusele kategori­seeritakse, osutab tegelikult laiemale kalduvusele näha meid ümbritsevat keskkonda mitte tervikliku loodusliku süsteemina, vaid eri ressursside kogumina – ja meid endid pigem nende tarbijatena kui osana sellest süsteemist. Miks kipub loodus praeguses süsteemis paistma ressursina ja miks kasvu loogika nii visalt püsib, avame majanduse peatükis, kui uurime kapitalismi ja koloniaal­ajaloo kujunemist. Kuigi niisugune kategori­seerimine „ressursistab“ looduse, on see paraku peamine viis, kuidas kogutakse andmeid looduse kasutamise kohta. Niisiis jätkame sellise jaotusega, et uurida, kui palju me neid nelja tüüpi ressursse maailmas tarbime.

­Nagu näha, on kõigi nelja ressursi­tüübi kasutus aasta­kümnete jooksul kasvanud. Kõige enam on suurenenud mitte­metalliliste mineraalide osakaal ja vähenenud bio­massi osakaal. See näitab, et globaalne tootmis- ja tarbimissüsteem on liikunud paljudes valdkondades biomassi kasutuselt mineraalide kasutusele. Selle peamiseks põhjuseks võib pidada ehitus- ja transpordisektori kasvu, sest just seal kasutatakse palju mitte­metallilisi mineraale (kruus, liiv jne). Kuid osakaal ei viita tegelikule kasutusele: koguarvudes on kasvanud kõigi materjalide tootmine ja tarbimine, sh biomassi kasutamine, sest ka põllumajandus­sektor on palju kasvanud.

Aastal 2024 avaldatud üleilmne ressursside ülevaade (Global Resource Outlook) analüüsis kõigi ressursside tarbimist maailmas aasta­kümnete jooksul ning tõi välja ilmselge kasvu­suundumuse: aastatel 1970–2024 on üle­ilmne ressursside hankimine kasvanud 30 miljardilt tonnilt 106,6 miljardi tonnini ja iga-aastane keskmine kasv on 2,3%. (Igal aastal ei ole kasv olnud ühe­sugune, kuid kogu perioodi arvestuses on keskmine aastane kasv 2,3%.)

Kasvanud on ka maailma rahvastik, kuid tarbimise kasv ei tulene ainult rahvastiku kasvust. (Rahvastiku peatükis vaatame täpsemalt, kuidas maailma rahvaarv ja kasvu­tempo on ajas muutunud.) Nimelt on kasvanud ka ressursside kasutus inimese kohta – see oli 8,4 tonni 1970. aastal ja 13,3 tonni 2024. aastal. Siin ei peeta silmas ainult asju, mida üks inimene oma igapäeva­elus tarbib, vaid ka kõiki ressursse ja materjale, mida on vaja nende asjade tootmiseks ja globaalse tootmis- ja tarbimissüsteemi käigushoidmiseks. Lisandunud ressursi­kasutus ei ole toonud heaolu ega rikkust ka töötajatele, kes neist ressurssidest meile asju toodavad. Nii näiteks on Eestiski populaarse Temu omanik­firma PDD Holdings kohta teada, et töötajad peavad tegema 12-tunniseid vahetusi ja üle­tunnitööd lihtsalt selleks, et teenida vähemalt ära­elamist võimaldavat palka. Temu tootjad tarnivad puuvilla Xinjiangi regioonist Hiinas, mida seostatakse töö­laagrite ja uiguuride sunni­tööga. Väga odavate toodete taga on enamasti kellegi töö eba­õiglane ära­kasutamine, ekspluateerimine või lausa sunnitöö. Selline massiline odava kauba tootmine kahjustab keskkonda. Ühelt poolt reostavad toorme hankimine ja tootmine keskkonda ning kahjustavad öko­süsteeme tootmis­piirkondades, teisalt tekib tohutu kogus jäätmeid, millega tuleb kõikjal maailmas tegeleda.

Eespool jaotasime ressursid selle alusel, kust need pärinevad, aga jaotuse võib teha ka selle alusel, millist peamist inim­vajadust need rahuldavad:[joonealune: The circularity gap report 2024; United Nations Environment Programme (2024): Global Resources Outlook 2024: Bend the Trend – Pathways to a liveable planet as resource use spikes. International Resource Panel. Nairobi. https://wedocs.unep.org/20.500.11822/44901]

Neid nelja kategooriat nimetatakse ka tarbimis­valdkondadeks ehk tarbimis­süsteemideks, sest iga kategooria hõlmab hulka valdkondi, mis on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad. Näiteks toidu puhul räägime nii põllu­majandusest, toidu­poodidest, toitlustus­asutustest kui ka kõigest muust, mis on vajalik nende valdkondade toimimiseks: lao­hooned, veoautod, loomade sööt, vastavate oskustega inimesed, seadused ja protokollid jne. Kõigi tarbimis­valdkondadega on seotud energia tootmine ja tarbimine. Kui tahame vähendada survet planetaarsetele piiridele, tuleb tarbimis­süsteeme muuta.

Tarbimine pole kõikjal maailmas ühesugune – eri paikades võivad erinevused olla väga suured.

Teise maailmasõja lõpust alates on maailma riikide positsiooni globaalses majandus­hierarhias hinnatud sise­majanduse kogu­toodangu (SKT) alusel. See näitab riigis aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste turu­väärtust, sealjuures arvestatakse ka välis­ettevõtete toodangut. See on olnud üks levinumaid riigi majandusliku olukorra hindamise näitajaid, kuid SKT kõrval kasutatakse tänapäeval ka rahva­majanduse kogutulu (RKT) ehk riigi kõigi püsi­elanike ja ette­võtete loodud kogutulu, mille puhul võetakse arvesse ka elanike välisriigis teenitud tulu. RKT elaniku kohta on üks majandus­arengu näitajaid, mida kasutatakse muu hulgas ÜRO inim­arengu indeksis ja Maailma­panga andme­baasides. Selle alusel jaotatakse kõik maailma riigid sissetuleku­rühmadesse. (Majanduse peatükis vaatame põhjalikumalt, mida SKT ja teised mõõdikud näitavad ning kuidas riike nende abil võrreldakse.)

• Eesti ja enamik Euroopa riike kuulub suure sisse­tulekuga riikide rühma (RKT üle 12 696 USA dollari inimese kohta aastas). Sinna kuuluvad ka näiteks Austraalia, Kanada, USA, Tšiili, Jaapan, Kuveit, Singapur ja Venezuela.
• Suurema keskmise sissetulekuga riikide hulka (RKT 4096–12 695 USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Albaania, Armeenia, Moldova, Bulgaaria, Serbia, Brasiilia, Argentiina, Hiina, Colombia, Jamaica, Malaisia, Liibüa, Mehhiko, Namiibia, Peruu, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tai ja Türgi.
• Väiksema keskmise sissetulekuga riikide hulka (RKT 1046–4095 USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Alžeeria, Angola, Bangladesh, Boliivia, Egiptus, Filipiinid, Ghana, India, Indoneesia, Keenia, Nepal, Nigeeria, Sri Lanka, Tuneesia, Ukraina ja Vietnam.
• Väikse sissetulekuga riikide hulka (RKT 1045 või vähem USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Afganistan, Burundi, Burkina Faso, Etioopia, Madagaskar, Mosambiik, Rwanda, Somaalia, Uganda ja Jeemen.

Joonistelt näed, kuidas ressursside tarbimine on eri maailma piirkondades ja eri sissetuleku­rühmades väga eba­ühtlaselt jaotunud. Oluline on siinjuures vaadata nii kogu materjali­jalajälge piirkonna ja sissetuleku­rühma kaupa (tulbad) kui ka materjali­jalajälge inimese kohta (mummud tulpade kohal või peal). Esmapilgul võib tunduda, et kõige rohkem tarbib Aasia, mis absoluut­numbrites ongi tõsi, kuid arvestada tuleb, et Aasias elab palju rohkem inimesi kui näiteks Euroopas või Põhja-Ameerikas. Kui vaadata tarbimist inimese kohta, on selgelt näha, et kõige suurem tarbimine inimese kohta on just viimati nimetatud maailmajagudes.

Maailma eba­võrdsuse raport (2022) näitab, et maailma jõukaim 10% elanikkonnast teenib 52% kogu globaalsest sisse­tulekust, samas kui vaesem pool saab vaid 8%. Keskmiselt teenib inimene, kes kuulub ülemisse 10%-sse, umbes 87 200 eurot aastas, samal ajal kui alumise poole keskmine sissetulek on 2800 eurot. Sama eba­võrdsus peegeldub ka keskkonna­mõjus. Maailma jõukaim 10% tarbijatest vastutab 31–67% planeedi piiride ületamise eest ning jõukaim viiendik koguni 51–91% eest. See näitab, et planeedi piiride ületamise peamine põhjus on kõige jõukamate inimeste elustiil ja tarbimis­harjumused. Eriti suur mõju on toidu­valikutel (nt liha- ja piimatoodete tarbimine) ning luksusteenuste kasutamisel (nt luksus­turism). Nende muutmine pakuks suurimat võimalust vähendada keskkonna­mõju ja hoida inimtegevus planeedi piiride sees. See tähendab, et me peaksime leidma lahendusi ressursi­kasutuse vähendamiseks inimeste tarbimis­käitumises eelkõige Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mitte Aasias, ning me ei saa lihtsalt öelda, et probleemid asuvad Aasias. Eba­võrdsuse ja vaesuse seostest majandusega tuleb täpsemalt juttu majanduse peatükis.

Meil on nüüd põgus ülevaade, mida me tarbime ja mille jaoks. Me teame, et tarbimine on kasvanud ja meie ressursikasutus viib planetaarsete piiride ületamiseni. Kuid kui palju me üle oma piiride tarbime? Tarbimise keskkonna­mõju mõõdetakse maailmas kõige sagedamini ökoloogilise jalajäljega. Ökoloogilise jalajälje kõrval vaatame ka teist olulist mõõdikut – biokandevõimet.

Lihtsustatult võiks öelda, et kui Maa ressursid oleksid aasta­eelarve, siis ökoloogiline jalajälg on kogu aasta välja­minekud ja bio­kandevõime on kogu aasta sisse­tulekud. Seega selleks, et meie eluviis ja tarbimine oleksid kestlikud, ei tohiks me kasutada rohkem, kui loodus suudab taas­toota. Kahjuks oleme seda tasa­kaalu rikkunud juba alates 1970. aastatest – meie ökoloogiline jalajälg on suurem kui Maa bio­kande­võime. Seda üle­kasutamist iseloomustab Maa üle­tarbimis­päev.

Maa ületarbimispäev või ökoloogilise võla päev on see päev aastas, mil globaalne ökoloogiline jalajälg ületab selle, mida planeedi öko­süsteemid suudavad aasta jooksul taas­toota. Kujundlikult võttes oleme selleks hetkeks ära kulutanud selleks aastaks olemas­olevad ressursid ning edasi tarbime ressursse järgmise aasta arvelt. Kui 2005. aastal oli Maa ületarbimis­päev 25. augustil, siis 2025. aastal oli see juba  24. juulil.[joonealune: https://overshoot.footprintnetwork.org/newsroom/past-earth-overshoot-days/] Siit on selgelt näha, kuidas me tarbime aasta-aastalt järjest rohkem ressursse.

Meie elu läheb igal aastal pärast Maa ületarbimis­päeva edasi, aga selle hinnaks on loodus­keskkonna pidev halvenemine – liikide välja­suremine, muldade vaesumine, kliima­muutused, reostus jms, mille mõju jõuab meieni järk-järgult. Näiteks õhu­kvaliteedi halvenemist ei pruugi me üldse märgata, sest selle mõju meie kehale avaldub aeglaselt.

Nii ökoloogiline jalajälg kui ka bio­kande­võime ja seega ka Maa ületarbimis­päev on riigiti erinevad. Näiteks Eestis on nii bio­kande­võime kui ka ökoloogiline jala­jälg üsna suured: 2019. aasta andmete põhjal on bio­kande­võime 9,8 gha ja ökoloogiline jalajälg 7,9 gha, nii et meie bio­kande­võime isegi ületab ökoloogilist jalajälge. Kuid kuna riigi üle­tarbimis­päeva arvutatakse nii, et võrreldakse selle riigi ökoloogilist jalajälge globaalse bio­kande­võimega (1,5 gha), siis see tähendab, et Eesti jaoks saabub Maa üle­tarbimis­päev üsna varakult (2024. aastal oli see 8. märts). Võrdlemiseks kasutatakse globaalset bio­kande­võimet just sellepärast, et tarbimis- ja tootmissüsteemid on meil samuti globaalsed ja ületavad riigi­piire ning realistlikum on arvestada just globaalsete piirangutega.

Ökoloogilise jalajälje mõõdikut on kritiseeritud näiteks see­tõttu, et eriti üksikisiku jalajälje puhul hõlmab see mitut aspekti, mida inimesel on raske mõjutada – näiteks seda, kuivõrd lihtne on valida keskkonna­hoidlikumaid transpordi­viise või osta eetiliselt toodetud tooteid. Kui meie piirkonnas näiteks puudub hea ühistranspordi­ühendus, siis ei saa me seda ka kuidagi valida. Suur osa globaalsest jalajäljest tulenebki energia­sektori, transpordi, põllu­majanduse ja tööstuse mõjust, mille üle üksik­isikul puudub otsene kontroll. See­tõttu on keskkonna­mõju vähendamine tõhus vaid siis, kui isiklikud valikud käivad käsikäes süsteemsete muudatustega, näiteks energia­tootmise, linna­planeerimise ja tarne­ahelate tasandil nii riiklikult kui ka rahvus­vaheliselt. Ökoloogiline jalajälg pole hea mõõdik ka seetõttu, et see lihtsustab tegelikkust märkimis­väärselt. Näiteks hinnatakse, kui palju metsa on vaja, et inimese tegevuse käigus õhku paisatud süsinikku siduda, aga metsa süsiniku­sidumis­võime võib olenevalt selle vanusest, liigi­rikkusest ja ökosüsteemi seisundist olla väga erinev. Seetõttu on ökoloogiline jalajälg pigem ligikaudne indikaator, mis aitab mõista inim­tegevuse üldist survet planeedi öko­süsteemidele, mitte aga täpne mõõdik üksik­isiku või riigi keskkonna­mõjust. Majanduse peatükis vaatame, milliseid majandus­mudeleid on pakutud, et ühiskond oleks nii sotsiaalselt kui ka ökoloogiliselt õiglasem.