Mis on rohepesu?
Vaata pilte ja mõtle küsimustele nende all.
Piimapaki peal on kiri „CLIMATE POSITIVE“. Mida kiri selle piima kohta ütleb? Mis mõttes see piim on kliimapositiivne? Mida see tähendab?
Plasttopsidel on kiri „ECO“. Mida see tähendada võiks?
Foto allikas: Brian Yurasits, UnsplashInimeste soovi keskkonnasõbralikumalt tarbida on paljud ettevõtted ära kasutanud, kujundades oma toodete pakendeid nii, et need jätavad mulje ökotootest. Seda võidakse teha lihtsalt rohelist värvi ja looduslikke elemente (nt lilli ja lehekesi) kasutades või pannes toodetele tekste, mis on kujundatud nii, nagu oleks tootel mõni ökomärgis. Sellist tegevust nimetatakse rohepesuks.
Rohepesu
Rohepesu (ingl greenwashing) tähendab, et ettevõte või organisatsioon näitab oma tegevust keskkonnasõbralikumana, kui see tegelikult on. Seda võidakse teha nii tahtlikult oma toodete müügi või maine parandamiseks kui ka kogemata, kui tegija lihtsalt ei tea, millised tegevused päriselt vähendavad tema negatiivset mõju keskkonnale.
Vaata pilti reklaamist, kus on kasutatud mitut erinevat rohepesuvõtet. Millised elemendid pildil on sinu arvates rohepesuvõtted?
Rohepesul võib olla väga mitmeid vorme, alates sellest, et keskendutakse vaid ühele väikesele elemendile toote keskkonnamõjust, kuni otsese valetamiseni. Selliste märgiste kasutamine, mida erapooletu osapool ei ole kontrollinud ja mis ei tõenda konkreetsetele kriteeriumitele vastamist, on samuti üks rohepesu alatüüpe. Seega on oluline aru saada, millised märgised toodete peal on päris ja millised mitte. Rohepesu eri alatüüpide ja näidetega saad tutvuda siin.
Milliseid videos välja toodud rohepesu tüüpe pärast video vaatamist tenniste pildil näed?
Peamised rohepesuvõtted Adidase tenniste reklaamis on järgmised.[joonealune: https://greenwash.com/brands/adidas]
- Rohelise värvi kasutamine – kõige tüüpilisem ja lihtsam viis, kuidas jätta muljet keskkonnahoidlikkusest.
- Väljamõeldud märgis „End Plastic Waste“ – kujunduselement, mida püütakse esitada kui mingit märgist.
- Peidetud kompromissid – tootja väidab, et aitab vähendada plastjäätmete hulka, tehes tenniseid ümbertöötatud plastist. Samas ei aita tennised kuidagi kaasa plastjäätmete tekke vähendamisele ning pole ka infot, kas tennised ise on vastupidavamad ja mis neist saab, kui neid enam ei kanta (satuvad lõpuks suure tõenäosusega ikkagi prügilasse ja neist saavad plastjäätmed).
- Otsene valetamine – seda pole pildilt näha, kuid Adidas väitis nende tenniste kohta, et need on 50% ümbertöötatud materjalist, kuigi tegelikult oli see osakaal märksa väiksem. Prantsusmaal liigitas reklaamieetikat reguleeriv organisatsioon Jury de Déontologie Publicitaire selle tarbijat eksitavaks infoks.
Võib tekkida küsimus, kuidas ettevõtted üldse võivad niimoodi tarbijatele valetada. Ja tõesti, sellele soovitaksegi lõppu teha. Selleks, et tarbijatel oleks lihtsam orienteeruda ning kõiki märgiseid ei peaks eraldi kontrollima, on Euroopa Liit asunud ettevõtete väiteid oma toodete keskkonnamõju kohta ohjama. 2024. aastal võeti vastu direktiiv, mis keelab selliste märgiste kasutamise, mida erapooletu osapool ei ole kontrollinud. Tarbija eksitamine üldiste keskkonnaväidetega (keskkonnasõbralik, loodussäästlik, ökoloogiline, keskkonnanõuetele vastav jne) on keelatud ja selle eest võib saada karistada. Toodetel tohib kasutada ainult selliseid keskkonnamõju kohta käivaid väiteid, mida tootja suudab tõendada ja mille kohta on tõendid tarbijale kättesaadavaks tehtud. Näiteks kui tootes on ringlussevõetud ehk ümbertöötatud materjali, siis tuleb täpsustada, kui suures ulatuses.
Sarnased reeglid kehtivad ka tervisega seotud toodetel: neil ei tohi olla väiteid sellise tervisemõju kohta, mida pole teaduslikult tõestatud. Sama konkreetsed peaksid olema keskkonnaväited. Nii saavad seadusandjad aidata kaasa sellele, et turul oleks päriselt keskkonnahoidlikumad tooted ning et tarbijatel oleks keskkonnahoidlikke valikuid lihtsam teha. Samas tuleb arvestada, et ettevõtete turundusvõtted arenevad tihti kiiremini kui seadusloome, seega tuleks alati säilitada kriitiline mõtlemine meile esitatavate keskkonnaalaste väidete kohta.
Mõtle mõnele näitele oma elust, kui oled arvanud, et tegu on keskkonnahoidliku toote või lahendusega, kuid nüüd loetu põhjal mõistad, et see on rohepesu. Millised näited leiad? Võta oma näited järgmisesse tundi kaasa.
Miks on tarbimist raske vähendada?
Tarbimise teemat alustades oli juttu, et keskmine ressursikasutus inimese kohta on aastatega ainult kasvanud. Hoolimata rohepesust on paljud tooted aina keskkonnahoidlikumaks muutunud, näiteks kodumasinad järjest energiatõhusamaks, autod vähem saastavaks. See peaks tähendama, et iga toote jaoks on vaja vähem ressursse kasutada ja et nende kasutamiseks kulub vähem ressursse, nt energiat. Kuidas on siis võimalik, et üldine ressursikasutus kasvab, kui meil on aina energiatõhusamad ja keskkonnahoidlikumad tooted?
Selle nähtuse nimi on Jevonsi paradoks. See tähendab, et kui toode või teenus muutub ressursitõhusamaks, võib selle kasutamine suureneda nii palju, et osa saavutatud ressursisäästust või isegi kogu sääst kaob. Seepärast nimetataksegi seda paradoksiks ehk nähtuseks, mille tulemus on oodatule vastupidine. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt toob sageli kaasa ressursikasutuse suurenemise. Sageli juhtub see seetõttu, et inimestele tundub, et tõhusamaid tooteid võib rohkem tarbida. Näiteks ei ole tõhusamalt vett ja elektrit kasutavad pesumasinad alati vähendanud vee ja elektri kasutamist kodumajapidamistes. Pigem on hakatud pesu pesema sagedamini. Jevonsi paradoksist räägitakse ka kui tagasilöögiefektist. Jevonsi paradoksi sõnastas William Stanley Jevons juba 1866. aastal, kui märkas, et efektiivsemate aurumootorite kasutuselevõtt hoopis suurendas söe kasutamist. Alates sellest ajast on mitu uuringut Jevonsi paradoksi kinnitanud. Enamasti on seda uuritud just energiasäästu valdkonnas, kuid on ka teisi näiteid. Näiteks võime hoolikalt vältida toidu raiskamist, aga kuna me säästame sellega raha, ostame kokkuhoitud summa eest asju, mille keskkonnamõju on sama või isegi suurem kui olnuks toidu raiskamisel.
Milliseid näiteid Jevonsi paradoksist oskad veel tuua?
Mida saab teha selleks, et Jevonsi paradoksi üle kavaldada? Kuidas saaks meie tarbimise keskkonnamõju vähendada?
Majanduse peatükk aitab näha suuremat pilti ja mõista, kuidas majandussüsteem kasvu toetab ja mida tasaarengu idee sellele vastu pakub.
Kas siis polegi mõtet püüelda säästlikumate ja väiksema keskkonnamõjuga toodete poole? Päris nii õnneks siiski pole. Tuleb arvestada, et tarbimisühiskonna suure keskkonnamõju vähendamiseks ei piisa vaid paremate toodete loomisest, vaid samal ajal on vaja ka tarbimist vähendada. Tuleb jälgida ja analüüsida oma tarbimist ning teadvustada, mida vajame ja mida mitte, aga ka mitte end petta väitega „kuna see on nii säästlik, siis võin seda osta või kasutada veidi rohkem“. Et mitte Jevonsi paradoksi küüsi sattuda, tuleb liikuda säästlikumate toodete ja vajaduspõhise tarbimise poole. Sageli me pigem tahame, mitte ei vaja mingit toodet.
Mõtle!
Milliseid tooteid sa oma elus tegelikult ei vaja? Mida saaks tarbida vähem/ harvemini? Millised tooted on sulle isegi kahjulikud ja samas koormavad ka keskkonda?
Tarbimisele suunatud süsteem
Nagu eespool juttu oli, on paljude toodete probleem tänapäeval see, et need ei kesta kaua. Tihti ei saa neid ka parandada või on parandamine liiga keeruline, kallis ja tülikas. Tõepoolest, paljud tooted on loodud lühikest aega kestma või isegi disainitud nii, et nende eluiga oleks lühike. Seda kutsutakse planeeritud iganemiseks.
Meenuta, kas oled planeeritud iganemist märganud. Kas oskad mõnda toodet nimetada või tuleb meelde, et sinust vanemad inimesed kurdavad, kuidas varem see või teine asi kauem vastu pidas?
Planeeritud iganemine
Planeeritud iganemine (ingl planned obsolescence) tähendab toodete teadlikku kavandamist piiratud kasutuseaga. Tooted disainitakse nii, et teatud aja pärast lähevad need katki, muutuvad raskesti parandatavaks või ei ühildu enam uuemate süsteemide ja tarkvaraga. Selle põhjuseks on ettevõtete soov müüa tarbijatele pidevalt uusi tooteid. Mitmed elektroonikaseadmed, nagu printerid või nutitelefonid, on disainitud nii, et mingist hetkest alates tarkvara enam uuendada ei saa ning tuleb osta uus seade, kuigi vana seadme riistvara töötab ja vaid üksikud detailid vajavad väljavahetamist. Meil kui toote omanikel pole seda aga alati võimalik teha – seade võib olla tehniliselt liiga keerukas või ei ole varuosi eraldi saada.
Milliste toodete puhul on veel märgata, et nende disaini on iganemine sisse ehitatud?
Millised tooted võiks sinu arvates kesta oluliselt kauem?
Mida tuleks nende toodete disainis või ehituses muuta?
Planeeritud iganemise kohta võid vaadata dokumentaalfilmi „Elektripirni vandenõu“ (The Light Bulb Conspiracy), kus üheks näiteks ongi elektripirn – kunagi pidasid elektripirnid palju kauem vastu, kuid siis muudeti nende ehitust nii, et need kiiremini läbi põleks.
Võib tekkida küsimus: kui ettevõtted ise toodavad tahtlikult asju, mis ei pea kaua vastu, siis kuidas saame meie üksikisikutena sellele vastu seista ning vähem ja keskkonnahoidlikumalt tarbida?
Üksikisikutena ongi meil tihti raske seista vastu suurtele tootmissüsteemidele. Et selline olukord muutuks, on vaja tootmissüsteemidesse sekkuda süsteemselt ja organiseeritult. Planeeritud iganemise vastu on tekkinud ülemaailmne liikumine Right to Repair (Parandamisõigus), mis ELis on kujunenud mitmete keskkonnaühenduste ühiseks poliitkampaaniaks. Üheskoos on asutud mõjutama ELi regulatsioone, et siin müüdavad tooted oleksid parandatavad ja seeläbi saaks toodete eluiga pikendada. Kampaania raames on korraldatud mitmeid petitsioone, üritusi ja kohtumisi poliitikutega. 2024. aastal saavutaski liikumine edu, kui Euroopa Liit võttis vastu kaupade parandamise direktiivi[joonealune: https://repair.eu/news/analysis-of-the-adopted-directive-on-common-rules-promoting-the-repair-of-goods/], mis teeb tootjatele kohustuslikuks jagada infot toodete parandamise ja varuosade kohta, kohustab tootjaid tagama varuosade kättesaadavuse mõistliku hinnaga, keelab tarkvara kujundamise viisil, mis põhjustab toote enneaegset iganemist jms. Päriselt see probleemi siiski ära ei kaota, nimelt ei kehti nõuded kõigile toodetele ega nende varuosadele – regulatsioon kehtib esialgu vaid pesumasinatele, kuivatitele, nõudepesumasinatele, külmikutele, televiisoritele, keevitusmasinatele, serveritele, telefonidele, tahvelarvutitele ning elektri- ja tõukerataste akudele. „Mõistlik hind“ võib aga tähendada väga erinevat summat, mis ei pruugi iga tarbija jaoks parandusvõimalust kättesaadavaks teha. Palju tööd on planeeritud iganemise lõpetamiseks veel ees, aga samamoodi nagu rohepesu puhul, on seadusloomel oluline osa, et meie tooted päriselt oleksid väiksema keskkonnamõjuga.
Alati ei pea aga sekkuma seaduste kaudu. Näiteks on olemas paranduskohvikute liikumine, kus inimesed saavad meistritelt õppida eri asju parandama riietest elektroonikani. Paranduskohvikuid võib luua igaüks, kes soovib hoida elus parandusoskusi. Eestis on näiteks olemas Paranduskelder Tartus ja Kopli 93 parandustöökoda Tallinnas. Lisaks on hakatud looma asjade parandamise võimalusi ka jäätmejaamade juurde – Eestis avati esimene selline nn ringmajanduskeskus Tallinnas Lillekülas 2024. aasta sügisel, 2026. aastal avati[joonealune: https://www.tallinn.ee/et/uudis/tallinna-jaatmemajandus-uha-enam-asendumas-ringmajandusega] Lasnamäe ringmajanduskeskus.
Mis sa arvad, kus peaks parandamisvõimalusi leiduma ja millised need peaks olema, et parandamine saaks päriselt osaks meie igapäevakäitumisest? Kas võimalus parandada muudab meie ostukäitumist? Mille põhjal teeksid otsuse, kas oma katkiläinud asja parandada?