Külma sõja algus

  • Miks teise maailmasõja aegsetest liitlastest said külmas sõjas vaenlased?
  • Kuidas algas külm sõda?
  • Kuidas mõjutas kommunismi levik maailma?

Uus jõudude vahekord maailmas

Uued riigid ja riigipiirid

Teine maailmasõda muutis mitmel pool maailmas riigipiire ning tekkisid uued riigid. Saksamaa idapoolsed alad läksid Poolale ja NSV Liidule. Viimasele määrati Potsdami konverentsi otsustega osa Ida-Preisimaast koos Königsbergiga. Itaalia pidi loovutama oma Aafrika-kolooniad. Albaania sai taas iseseisvaks. Ungari ja Bulgaaria suruti tagasi 1938. aasta piiridesse. Rumeenia loovutas Bessaraabia NSV Liidule, sai aga juurde alasid Ungarilt. Juba sõja ajal oli iseseisvunud seni Taanile kuulunud Island. NSV Liit võttis Soomelt mitu olulist piirkonda, sealhulgas Viiburi linna.

Uute piiride tõttu pidid miljonid inimesed ümber asuma, mõnel pool oldi nende vastu vägivaldsed. Poolast, Tšehhist ja mujalt aeti välja kõik sakslased ning asustati Saksamaale jäetud aladele. Stalin oli juba enne sõja lõppu kuulutanud, et riik, kelle armee maa okupeerib, määrab ära selle edaspidise ühiskondliku korra.

Jõudude vahekord muutub

Teine maailmasõda muutis jõudude vahekorda maailmas. Üliriigiks muutus USA, kes asus demokraatliku Lääne etteotsa, ning Inglismaa ja Prantsusmaa osatähtsus hakkas vähenema. Teiseks maailmapoliitikat määravaks jõuks sai Nõukogude Liit, kes saavutas ülevõimu Kesk- ja Ida-Euroopas ning suures osas Aasias. Enda mõju alla saanud riigid eraldas Nõukogude Liit muust maailmast nn raudse eesriidega ning tõkestas seega nende suhtlemise lääneriikidega.

Raudne eesriie takistas lääneriike aru saamast, mis ida pool toimus, ning tõkestas läänelike väärtushinnangute levikut Venemaal. Stalin kartis 1812. aasta kordumist, sest siis panid läänest tagasi pöördunud võidukad väed aluse dekabristide liikumisele.

Lääneriigid pingutasid, et kommunistlikud parteid Lääne-Euroopas võimule ei püriks, eriti toetati Itaalias ning Prantsus­maal kommunistidele vastuseisvaid poliitikuid või liikumisi. Peale Euroopa üritasid lääneriigid takistada Nõukogude Liitu täide viimast soovi laiendada oma mõju naaberriikidesse (nt Türki).

Euroopa pärast teist maailmasõda
Berliin pärast teist maailmasõda
Varssavi tänavapilt pärast teist maailmasõda
Koomiksiraamatu „Kas see on homne päev?” kaas (1947)
Koomiksitega hirmutati ameeriklasi kommunismiohu ja NSV Liidu eest.

Kreeka kodusõda

Veriseimaks konfliktiks Euroopas pärast teist maailmasõda oli kodusõda Kreekas rahvuslaste ning kommunistide vahel. Teise maailmasõja ajal oli Kreeka okupeeritud natsi-Saksamaa ning selle liitlaste poolt, kes surusid veriselt maha kõik vastupanu­katsed. Ometi arenes Kreekas tugev väljastpoolt toetatud kommunistlik partisaniliikumine, mis ei sõdinud aga mitte üksnes sakslaste, vaid ka rahvuslaste vastu. Sõja lõpus tungisid Kreekasse Inglise väed, tõrjusid sakslased välja ning andsid võimu üle rahvuslastele, kes asusid üles ehitama demokraatlikku riigikorraldust. See ei meeldinud kommunis­tidele, kes alustasid 1946. aastal sõda. Algul kuulus selles ülekaal kommunistlikele partisanidele, siis suutsid rahvuslikud jõud organiseeruda ning surusid vastased Põhja-Kreeka mägedesse, kust nad lõpuks 1949. aastal olid sunnitud Jugoslaaviasse evakueeruma.

Nähes, et sõda on kaotatud, võtsid kommunistid vanematelt 200 000 last, saatsid nad Jugoslaaviasse ning sealt edasi üle sotsialismileeri. Vanemad ei tahtnud lastest loobuda ning need tuli tihti jõuga tagasi võtta. Ühe oma lapsi kaitsva ning selle eest eluga maksnud ema lugu sai laiemalt tuntuks. Ühendriikidesse pääsenud ning mõjukaks ajakirjanikuks saanud Nicholas Gage kirjutas oma emast Eleni Gatzoyiannist raamatu, mis tõlgiti paljudesse keeltesse ning mis oli muuseas üks Ronald Reagani lemmikraamatuid; sellest on vändatud ka film. Eleni suutis aidata oma lastel põgeneda, kuid võeti ise kinni ning lasti koos kümme­konna külaelanikuga maha.

Osa Kreekast minema viidud lastest on saanud kodumaale tagasi pöörduda, teised elavad valenimede all endistes sotsialismi­maades ning nende kohta andmeid pole.

Eluolu Budapestis pärast sõda

Kõik see, mis oli linnast ja ühiskonnast järele jäänud, ärkas ellu niisuguse kire, ägeduse ja ülima tahtejõuga, niisuguse jõu ja visaduse ning nutikusega, et jäi mulje, nagu polekski midagi juhtunud … bulvaritel seisid väravaalustes ühtäkki müügiletid, kus pakuti kõikvõimalikku head-paremat toidukraami ja luksusasju: riideid, jalatseid ja kõike muud, mida vaid inimene oskas kujutleda, rääkimata juba kullast napoleondooridest, morfiumist ja seapekist. Juudid ilmusid oma kollase tähega majadest välja ja juba nädal või kaks hiljem võis neid näha kauplemas, sealsamas ümber nii inimeste kui ka hobuste surnukehad …. Inimesed vaidlesid varemete vahel soojade Inglise riiete, Prantsuse parfüümide, Hollandi brändi ja Rootsi käekellade hinna üle…

Anne Appelbaum. Raudne eesriie 1945/1956. Tallinn, Varrak, 2013.

Külma sõja algus

NSV Liidu ja lääneliitlaste suhted hakkasid jahenema juba sõja lõpus. Suur oli lääneriikide üllatus, kui nad avastasid, et nendega koos natsliku Saksamaa vastu võideldes oli Nõukogude pool Läänes üles ehitanud soliidse luurevõrgu. Lääneliitlastele hakkas järjest rohkem tunduma, et peale Hitleri purustamise püüab Stalin kehtestada kontrolli kogu Euroopa üle. Need kahtlused said kinnitust pärast sõda, kui NSV Liit seadis Kesk- ja Ida-Euroopas ametisse kommunistlikud valitsused, esitas territoriaalseid pretensioone Türgile ning keeldus vägesid Iraanist välja viimast. NSV Liidus jäi esialgu kehtima sõjaseisukord, majanduse kogu jõud suunati sõjatööstuse arendamisele, kusjuures kasutati ka sõdurite ja vangide tasuta tööjõudu.

1946. aasta algul pidas Stalin Moskvas kõne, milles rõhutas sõdade paratamatust kaasaegses maailmas. Stalini kõne andis märku, et Nõukogude Liit valmistub konfliktiks Läänega. Kuu aega hiljem pidas Winston Churchill Ameerika Ühendriikides Fultonis kõne, milles tõi esile seniste liitlaste vastuolud, hoiatas Läänt kommunismi agressiivsete kavatsuste eest, võrdles kommunismi fašismiga ning kutsus Läänt kommunismi levikule vastu seisma. Churchill kuulutas, et Euroopa on lahutatud otsekui raudse eesriidega. Idas Churchilli kõnet ei tervitatud, aga ka mitte Läänes, kus avalikkus ei tahtnud konfliktist NSV Liiduga kuuldagi. Konflikti vältimiseks oldi valmis Stalinile järeleandmisi tegema.

Pikkamööda hakkasid lääneriigid siiski neile nähtustele reagee­rima. 1947. aastal kuulutas Ühendriikide president Harry Truman välja doktriini, mida tuntakse tema nime järgi Trumani doktriinina ja mis seadis USA välispoliitika eesmärgiks toetada vabasid rahvaid nende võitluses nii sise- kui ka välissurve vastu; selle all peeti silmas kommunistide võimuhaaramiskatseid.

Samal aastal kuulutas USA riigisekretär George Marshall välja ulatusliku abiandmisplaani sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele. Sellega loodeti aidata kaasa Euroopa majanduse ülesehitamisele ning nõrgestada kommunistlikku kihutustööd. Marshalli plaani kaudu andsid Ühendriigid aastail 1948–1952 seitsmeteistkümnele Euroopa riigile majanduslikku ja tehnilist abi kokku 17 miljardi dollari väärtuses, see aitas tõsta nende rahvuslikku kogutoodangut neljandiku võrra. Nõukogude mõju­sfääri riikidel keelas Stalin Marshalli plaanis osaleda. Ainsana ignoreeris seda keeldu Jugoslaavia ning sattus seetõttu Moskvaga teravasse vastasseisu. Stalin üritas aga endiselt oma võimupiire Kesk- ja Ida-Euroopas laiendada ning muutis kommu­nistlikuks Tšehhoslovakkia. Siiski tabasid teda ka esime­sed tagasilöögid: läbi kukkus kommunistide võimuhaara­mis­plaan Soomes ning ka Kreeka kodusõjas said kommunistid lüüa.

Suurbritannia ajalehes ilmunud karikatuur „Raudne eesriie” (1946)
„Maailma rahvad ei taha sõjakoleduste kordumist” (Lääne-vastane NSV Liidu propagandaplakat)

Seisukohad külma sõja algperioodil

W. Churchilli Fultonis 5. märtsil 1946 peetud kõnest

Stettinist Balti mere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres on üle kontinendi tõmmatud raudne eesriie. Selle liini taga asuvad Kesk- ja Ida-Euroopa vanade riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need tuntud linnad ja rahvad nende ümber asuvad milleski, mida ma pean nimetama Nõukogude sfääriks, ja on kõik ühel või teisel viisil mitte ainult Nõukogude mõju, vaid suuresti, ja mõnel juhul suureneva, Moskva kontrolli all. Maailma julgeolek, leedid ja džentelmenid, nõuab ühtsust Euroopas, millest ühtegi rahvast ei tohiks püsivalt välja arvata. [---]

Paljudes maades, kaugel Venemaa piiridest ja üle kogu maailma, on alustanud tegevust kommunistlikud viiendad kolonnid, mis alluvad täielikus üksmeeles ning absoluutselt juhtnööridele, mis nad saavad kommunistlikult keskuselt. Välja arvatud Briti Ühendus ja Ameerika Ühendriigid, kus kommunism on lapsekingades, kujutavad kommunistlikud parteid või viiendad kolonnid suurenevat ohtu või hävingut kristlikule tsivilisatsioonile. [---]

Ma ei usu, et Nõukogude Venemaa ihkab sõda. See, mida nad tahavad, on sõja viljad ning oma võimu ja doktriinide piiramatu laiendamine. Meie siin peame aga täna selgusele jõudma, nii kaua kui veel aega jätkub, kuidas alatiseks vältida sõda ja rajada tingimused vabaduse ning demokraatia kindlustamiseks nii ruttu kui võimalik kõigis riikides. Meie raskused ja ohud ei kao, kui me nende ees lihtsalt silmad sulgeme. Nad ei kao, kui me paljalt ootame, mis edasi saab, ka ei kõrvalda neid lepitamispoliitika. Vaja on kokkulepet, ja mida kauem seda edasi lükata, seda raskem on seda saavutada ja seda suuremaks kasvab meie jaoks hädaoht. Selle põhjal, mida ma olen meie Vene sõpradest ja liitlastest sõja ajal näinud, olen ma veendunud, et pole midagi muud, mida nad hindavad nii kõrgelt kui jõudu ning pole midagi muud, mille vastu neil vähem austust oleks kui nõrkus, eriti sõjaline nõrkus.

Stalini vastus Churchillile ajalehes Pravda 14. märtsil 1946

Põhimõtteliselt on Mr Churchill nüüdseks asunud sõjasüütaja positsioonile. Ja Mr Churchill pole üksi. Tal on sõpru mitte ainult Inglismaal, vaid ka Ameerika Ühendriikides. Selles aspektis meenutab ta märkimisväärselt Hitlerit ja tema sõpru. [---] Ei saa unustada, et Saksamaa ründas NSV Liitu üle Soome, Poola, Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Sakslased võisid rünnata, sest nendes riikides eksisteerisid NSV Liidule vaenulikud valitsused. Selle tulemusena kaotas NSV Liit mitu korda rohkem elusid kui Inglismaa ja Ühendriigid kokku. Mõned inimesed võivad küll tahta Nõukogude inimeste suuri ohvreid unustada, kuid NSV Liit ei saa seda unustada. Ja mida siis on üllatavat faktis, et oma julgeoleku pärast muretsev Nõukogude Liit soovib näha, et nende maades eksisteeriksid NSV Liidule lojaalsed valitsused. Kuidas võib keegi, kes pole veel täielikult aru kaotanud, kujutada neid NSV Liidu rahumeelseid soove ekspansionistlike kavatsustena. [---] Mr Churchill meenutab oma kõnedes vahel tavalisi inimesi väikestes majades, patsutades neile lordlikul viisil õlale ja üritades nende sõber olla. Kuid need inimesed ei ole nii lihtsameelsed, kui esmapilgul võib tunduda. Tavalistel inimestel on ka oma arvamus ja oma poliitika. Ja nad oskavad enda eest seista. Ja just need tavalised inimesed hääletasid Mr Churchilli ja tema partei maha Inglismaal, andes oma hääled Tööparteile. Just need miljonid tavalised inimesed isoleerisid reaktsionäärid Euroopas ja andsid eelistuse vasakpoolsetele demokraatlikele erakondadele.

  • Oma kõnes võrdleb Churchill Stalinit Hitleriga ning Stalin omakorda Churchilli Hitleriga. Kumb neist võrdlustest on tabavam? Miks?
  • Mille põhjal võis Churchill väita, et NSV Liit tunnistab maailmas vaid jõudu?
  • Kumma kõne mõjutas ajaloo edasist kulgu rohkem, kas tolleks ajaks võimust ilma jäetud Churchilli või võimu tipul oleva Stalini oma? Põhjenda.

Trumani doktriin

Harry S. Truman (1884–1972)

Kui USA uus president Truman asus piirama NSV Liidu mõju laienemist, tekitas see vastuseisu nii Vene-sõbralikus avalikus arvamuses kui ka paljude välispoliitika ekspertide seas. Eriti häälekalt kritiseeris seda hoiakut Roosevelti-aegne asepresident Henry Wallace. Ta kuulutas sõja lõpus, et „praegu on venelastel rohkem poliitilisi õigusi kui kunagi varem”, ülistas Stalinit ning leidis NSV Liidus märke usulise sallivuse kohta, kinnitas NSV Liidu õigust domineerida Ida-Euroopas ning väitis, et NSV Liidu ja USA huvid pole üheski küsimuses vastuolus.

Truman ei lasknud end aga kõigutada ning kuulutas 12. märtsil 1947 peetud kõnes välja doktriini kahe eluviisi võitlusest. „Üks eluviis põhineb enamuse tahtel ja seda iseloomus­tavad vabad institutsioonid, rahva­esin­dajate valitsus, vabad valimised, seal on garanteeritud üksikisiku vabadus, sõna- ja usuvabadus, inimene on vaba poliitilisest survest. Teine eluviis põhineb vähemuse tahtel, mis surutakse jõuga peale enamusele. See tugineb terrorile ja survele, kontrollile ajakirjanduse ja raadio üle, ettemäära­tud valimis­tulemustele ja isikliku vabaduse allasurumisele.” Truman lubas oma kõnes toetada kõiki, kes võitlevad tema kirjeldatud teise eluviisi ehk kommunistliku süsteemi vastu.

Marshalli plaan

Riik

1948/49 mln $

1949/50 mln $

1950/51 mln $

Kokku ​mln $

Austria

232

166

70

468

Belgia ja Luksemburg

195

222

360

777

Taani

103

87

195

385

Prantsusmaa

1085

691

520

2296

Saksamaa

510

438

500

1448

Kreeka

175

156

45

366

Island

6

22

15

43

Iirimaa

88

450133

Itaalia

594

405

205

1204

Holland

471

302

355

1128

Norra

82

90

200

372

Portugal

0

0

70

70

Rootsi

39

48

260

347

Šveits

0

0

250

250

Türgi

28

59

50

137

Suurbritannia

1316

921

106

3297

Kokku

4924

3652

4155

12721

  • Pärast II maailmasõda arendati NSV Liidus endiselt aktiivselt sõjatööstust.
  • Pärast sõda soovis Lääs NSV Liiduga konflikti vältida.
  • Trumani doktriiniga lubas USA mitte sekkuda ühtegi konflikti.
  • Trumani doktriin oli suunatud kommunistliku süsteemi vastu.
  • Marshalli plaani eesmärk oli anda Euroopa riikidele majanduslikku abi.
  • Marshalli plaani ei rakendatud tegelikult kunagi.

Berliini blokaad

Kõigele vaatamata jätkus Läänes neid, kes uskusid, et Stalinit on võimalik n-ö rahustada. Nende silmad avas Stalini katse hõivata Lääne-Berliin. Lääneliitlaste kontrolli all oleval Saksamaal olid tegevust alustanud demokraatlikud parteid ning valmistati ette reforme. Nõukogude tsoonis kehtestati aga kommunistlik diktatuur. Kui läänetsoonides alustati majandusreforme ning teoks sai rahareform, astuti Nõukogude okupatsioonitsoonis sellele vastu. 1948. aasta juunis alanud Berliini blokaadi käigus lõikas Nõukogude Liit Lääne-Berliini välismaailmast ära, st ilma jäädi elektrist, kütusest ning toiduainetest. Nii lootis Nõukogude Liit linna põlvili suruda ja endaga liita. Lääne-Berliin aga ei alistunud. Linnale osutatud abi tegi lääneliitlased Saksamaal populaarseks ning muutis Lääne ühtsemaks. 324 päeva pärast oli NSV Liit sunnitud blokaadi lõpetama.

Berliini blokaadi võib pidada külma sõja alguseks. Külm sõda kujutas endast Lääne demokraatia ja kommunistliku totalitarismi vastasseisu, mis hõlmas kõiki eluvaldkondi. Vaenutsevad pooled ei olnud omavahel küll otseses sõjategevuses, kuid üritasid oma üleolekut maksma panna majanduses, poliitikas, kultuuri- ja teaduselus. Esiteks prooviti vastast edestada uute võimsate relvade tootmises ehk võidurelvastumises, teiseks soovis nii USA kui ka NSV Liit saavutada poliitilist ülekaalu jagatud Euroopas ning kolmandaks üritati laiendada oma mõjuvõimu Kolmandas Maailmas, st riikides, mis ei kuulunud ei demokraatlike lääne­riikide hulka ega kommunistlikku idablokki.

Berliini õhusild
Lapsed tervitamas Berliini blokaadi ajal Ameerika lennukeid, mis neile maandudes komme pilluvad
Lääne- ja Ida-Berliini piirivalvurid piiril 1949. a

Fakte Berliini õhusilla kohta

  • Blokaad kestis 324 päeva (11 kuud).
  • 1948/1949. a talvel olid söögiks vaid kuivatatud kartulid, munapulber ning lihakonservid.
  • Päevas oli elektrit vaid neljaks tunniks.
  • Nõukogude juhtkond pakkus ka enda poolt esmatarbevahendeid eluks, aga sellest loobuti.
  • Blokaadi ajal tehti kokku 275 000 lendu, millega toodi kohale 2,1 mln tonni (toidu)varu või kaupa. Iga kolme minuti tagant maandus lennuk.
  • Mõned piloodid viskasid lennukist alla ka šokolaadi ning muid maiustusi.
  • Õhusild oli aktiivne kuni 30. septembrini 1949.
  • Ameerika Ühendriigid paigutasid Suurbritanniasse sel ajal B-29 pommitajad, mis võisid kanda ka tuumapommi.

Hiina kodusõda

Kommunistid ei laiendanud oma mõjuvõimu mitte ainult Kesk- ja Ida-Euroopas, vaid ka Aasias. Hiina Rahvavabastusarmee oli teise maailmasõja lõpus haaranud võimu Mandžuurias, saades Puna­armee käest endale jaapanlastelt võetud relvastuse. Kontroll Kirde- ja Põhja-Hiina üle läks seega kommunistidele, kes 1946. aastal alustasid kodusõda Hiina ülejäänud territooriumit valitseva kodanliku Rahvusliku Rahvapartei ehk Guomindangi vastu.

Esialgu oli ülekaal Guomindangi poolel, 1947. aastal said initsia­tiivi aga kommunistid. Nende mõju tugevdas agraarreform, mille käigus jagati konfiskeeritud suurmaavaldused talu­poega­dele. Olulist abi osutas kommunistidele NSV Liit. Guomindang sai USA-lt küll mõnevõrra majandusabi, kuid palved saada sõjalist abi lükati tagasi. Läänes alahinnati Hiina muutumist kommunist­likuks ega võetud selle vältimiseks midagi tõsisemat ette.

1948. aastal toimus kodusõjas pööre. Kommunistid asusid pealetungile ning vallutasid suurema osa Hiinast. 1949. aasta aprillis langes kommunistide kätte Nanking, lahingud kandusid Lääne-Hiinasse. Nähes olukorra lootusetust, taandus Guomin­dangi liider Chang Kaishek koos 200 000-mehelise sõjaväega Taiwani saarele, kus Ühendriikide kaitse all säilis Hiina Vaba­riik. Sinna viidi ka Hiina kultuuriaarded, mida Chang Kaishek oli läbi kogu kodusõja kaasa vedanud. Kommunistid üritasid Taiwanile dessanti teha, kuid löödi tagasi. Võim mandri Hiinas läks kommunistide kätte ning 1. oktoobril 1949 kuulutas kommu­nistide liider Mao Zedong Pekingis välja Hiina Rahva­vabariigi.

„Rahu ja vabadus” (Prantsuse karikatuur, 1951)
Hiina kommunistide vägi siseneb 1949. a Pekingisse; veoautol on nende juhi Mao Zedongi pildiga plakat

Hiina kommunistide võidu saladus

Kuulus on Clausewitzi ütlus, et „sõda pole midagi muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega”. Kodusõja eod olid poliitikas ja edu viimases määras sõja tulemuse. Ühest küljest olid rahvuslased vigade ja tegematajätmiste tõttu kaotanud poliitilise võitluse, teisest küljest lõikasid kommunistid kasu rahvuslaste vigadest ning esitasid ennast mõõduka, tõhusa ja patriootliku alternatiivina. [---] On raske hinnata, kui suur osa Hiina kommunistliku partei võidus maal oli relvavõitlusel ja kui suur massi­kampaaniatel. Ükski massikampaania ei oleks saanud olla edukas, kui olnuks oht, et Guomindangi väed naasevad ja kohalik eliit saab võimu tagasi, sest sel juhul oleksid toimunud kohutavad kättemaksuaktsioonid. Ühes Henani külas laskis naasnud suurmaaomanik maha või mattis elusalt ühe liikme igast perest, mis oli kommuniste toetanud. Maareform ja üldisemalt ekspluateerimis­süsteemi kukutamine andis talupoegadele motivatsiooni ühineda revolutsiooniga, kuid nende osalemine sõltus kommunistide võimest neid veenda, et rõhujad ei pöördu tagasi. Kodusõja viimane vaatus mängiti maha linnades. Siin olid üliõpilasrahutused, intelligentsi võõrandumine, korruptiivne ja ebademokraatlik valitsemine ning kaootilised majandusolud Guomindangi jalgealuse õõnestanud. Kommunistid olid aga kaotanud sideme tööstusproletariaadiga ning neil oli linnaelanikega asjaajamises vähe kogemusi. Augustis 1945 vallutasid kommunistid 300 kilomeetrit Beipingist loodes asuva Zhangjiakou (Kalgani). Siin alustasid nad linna­eksperimenti demonstreerimaks, et suudavad hallata linna efektiivsemalt kui rahvuslased. Jaapanlasi toetanud kollaborandid vahistati, tänavad puhastati ning kerjustele ja prostituutidele leiti muud tööd. Töölised ühendati ametiühingutesse ja palku tõsteti, aga eraettevõtted jäeti puutumata. Ausate ja tõhusate haldajate maine osutus kommunistidele kasulikuks, kui Põhja-Hiina linnad 1949. a nende kätte langesid. Peking vallutati jaanuaris 1949 ilma ühegi lasuta.

J. A. G. Roberts. Hiina ajalugu. Tallinn, 1999.

Küsimused

  1. Kuidas muutus pärast teist maailmasõda jõudude vahekord Euroopas ja mujal maailmas?
  2. Arutle nii lääneriikide kui ka NSVL-i positsioonilt, miks algas külm sõda.
  3. Mil viisil mõjutasid edasised sündmused Berliini blokaadi? Too vähemalt kolm näidet.
  4. Kas ja mil määral Trumani doktriin ja Marshalli plaan täitsid oma eesmärgid?
Palun oota