Kommunistliku süsteemi kriis

  • Mille nimel külmas sõjas võideldi?
  • Milliseid vahendeid selleks kasutati?

Jõudude vahekorra muutumine 1980. aastate algul

1980. aastate esimesel poolel hakkas jõudude vahekord külmas sõjas muutuma. Lääs pani oma üleoleku maksma ning kommunistlik süsteem vajus üha sügavamale kriisi. Lääneriikide tehnoloogiline edumaa muutus üha selgemaks, informatsiooni vabam levik idabloki riikides õõnestas kommunistlikku maailma seestpoolt. Lääneriigid olid suutnud vahepealsed raskused ületada ega lasknud end enam tagasi suruda. Jagu saadi pahempoolsetest terrorirühmitustest, näiteks Punastest Brigaadidest Itaalias või Punaarmee Fraktsioonist (RAF) Saksamaal. Konservatiivne revolutsioon oli kõikjal Läänes võimule toonud parempoolsed valitsused, mis suutsid oma tegevust nüüd paremini koordineerida.

Uue aja märgiks oli see, et Suurbritannia reageeris niivõrd jõuliselt sellele, kui Argentiina sõjaväehunta okupeeris 1982. aastal Falklandi saared. Margaret Thatcher võttis ette riskantse sammu ning saatis maailma teise otsa ekspeditsioonikorpuse, mis vabastas saared lühikese ägeda sõjaga. 1983. aastal reageerisid Ühendriigid sama jõuliselt sellele, kui väikesel Kariibi saarel Grenadal võttis Kuuba toetatud vasakpoolne valitsus pantvangi Ameerika üliõpilased. Nende vabastamiseks saadeti kohale merejalaväelased. Lääs oli selgelt valmis oma huve aktiivsemalt kaitsma kui veel kümmekond aastat tagasi. Kommunistide võimuletulekule astuti nüüd vastu. Nii asusid Ühendriigid toetama Nicaragua Nõukogude-meelse valitsusega sõdivaid kontraid ning see vallandas tõelise kodusõja. 1983. aastal puhkes Läänes suur pahameeletorm, kui Nõukogude hävituslennukid tulistasid alla Nõukogude Liidu õhuruumi eksinud Korea reisilennuki nr 007.

Briti merejalaväelased Falklandil (1983)
USA merejalaväelane vabastatud üliõpilastega Grenadal (1983)

Ronald Reagan Grenada kriisist

Olime Grenada sündmusi juba mitu päeva hoolikalt jälginud. [---] Grenadal võimu haaranud radikaalsed marksistid hukkasid süstemaatiliselt oma vaenlasi. Teised Kariibi riigid ütlesid, et kui neid ei peatata, siis on üksnes aja küsimus, millal grenadalased ja Castro võtavad ette nende riigid. Nad avaldasid soovi kuubalased ühiste jõududega Grenadalt välja peksta, enne kui on hilja, kuid neil polnud selleks piisavalt sõjalist jõudu ning seetõttu palusid äärmuslaste minema ajamisel meie abi.

Pidime arvestama veel ühe teguriga: kaheksasaja Grenadas õppiva ameeriklasest meditsiinitudengiga, kes kõik olid potentsiaalsed pantvangid. [---]

Mitte ükski mõistlik inimene ei soovi kasutada sõjalist jõudu, kuid minu arust on olukordi, kus Ameerika Ühendriikidel pole muud valikut – eriti kui on vaja kaitsta vabadust ja demokraatiat või mängus on inimeste elu ja vabadus. Ma mõistsin, mida Vietnami sõda meie riigi jaoks tähendas, kuid me ei tohtinud lasta ennast sellest igavesti hirmutada, nii et ei julge enam enda eest välja astuda ja oma riikliku julgeoleku seisukohast õigustatud huve kaitsta. [---]

Me ei saanud neile kuuele väiksele abi palunud riigile ära öelda. Vastasel juhul oleksime oma maailmajaos kaotanud igasuguse usaldusväärsuse. Kui see oleks välja tulnud (ning igal juhul oleks tulnud), et me ütlesime neile ära, siis oleks üle maailma paljude liitlaste usaldus meie vastu kõikuma löönud.

Ronald Reagan. Ühe ameeriklase elu. Tänapäev, 2012.

Kriis idablokis. Poola sõltumatud ametiühingud

Järsult süvenes kriis idablokis. Kommunistlikud valitsused olid võtnud lääneriikidelt ohtralt laene, et oma inimeste elatustaset tõsta, kuid ei suutnud neid enam tagasi maksta. Ka Nõukogude Liit polnud võimeline neid enam aitama. Suurtesse raskustesse sattus Poola, mille laenukoormus oli eriti suur. Poolal oli maailmas mõjukas eestkõneleja – Poolast pärit paavst Johannes Paulus II ehk kodanikunimega Karol Wojtyła. 1979. aastal võttis paavst ette külaskäigu sünnimaale ning partei ja valitsus ei julgenud seda keelata. Johannes Paulust võtsid vastu miljonid juubeldavad inimesed ja võimud ei suutnud olukorda kontrollida.

1980. aastal tõsteti Poolas järsult lihatoodete hinda, see tekitas üldise pahameeletormi. Kui Gdański laevatehase juhtkond vallandas poliitilise tegevuse tõttu ühe põrandaaluse ametiühingu liikme, puhkes streik. Võim isoleeris tehase muust maailmast, kuid põrandaaluse ametiühingu liige Lech Wałęsa lasi end kopaga üle tehase tara tõsta ning võttis juhtimise üle. Streigiga liitus mitu tehast üle Poola. Võimud üritasid vastuhakku lämmatada ning andsid Gdański tööliste nõudmistele täielikult järele. Wałęsa õhutas töölisi aga streiki jätkama ja nõudma, et lubataks luua vabasid ametiühinguid. 31. augustil 1980 võimud seda ka tegid ning sündis ametiühinguliikumine Solidaarsus.

Lühikese ajaga muutus Poola tundmatuseni. Sotsialism otsekui kadus. Solidaarsusega liitus ligi 10 miljonit inimest. Teised sotsialismimaad ning Nõukogude Liit nõudsid Poola juhtkonnalt Solidaarsuse lämmatamist, ähvardades muidu ise sekkuda. 13. detsembril 1981 kehtestas kommunistliku Poola juht kindral Wojciech Jaruzelski riigis sõjaseisukorra ning lõpetas Solidaarsuse tegevuse, interneerides selle liidrid. See oli üksnes Pyrrhose võit, mis Poola probleeme ei lahendanud, seda enam, et USA president Reagan kehtestas Poola suhtes karmid sanktsioonid.

Johannes Paulus II visiit Poola

Johannes Paulus II Poolas

Loobudes oma eelkäijate ettevaatlikust „idapoliitikast”, saabus Johannes Paulus II 2. juunil 1979 Varssavisse oma esimesele kolmest dramaatilisest „palverännakust” kommunistlikusse Poolasse. Teda tervitas määratu ja vaimustatud rahvahulk. Tema külaskäik kindlustas ja tugevdas katoliku kiriku mõjuvõimu Poolas, aga paavst ei soovinud lihtsalt toetada kristluse passiivset püsimajäämist kommunistliku võimu all. Omaenese piiskoppide hämmelduseks hakkas ta ühemõtteliselt julgustama katoliiklasi Poolas ja kõikjal Ida-Euroopas hoiduma mis tahes kompromissidest marksismiga ning rääkima oma kirikust mitte kui varjupaigast, vaid kui moraalse ja sotsiaalse mõjujõu alternatiivsest poolusest.

Tony Judt. Pärast sõda. Tallinn, 2007.
Kindral Jaruzelski kuulutab välja sõjaseisukorra (13.12.1981)
Varssavi kino Moskva ees sõjaseisukorra väljakuulutamise päeval (13.12.1981)
Kinos jookseb juhuslikult F. F. Coppola film „Tänapäeva apokalüpsis”. Foto autor on ajakirja Newsweek korrespondent Chris Niedenthal, kes sokutas negatiivi Poolast välja kojusõitva Lääne-Saksa tudengi kaasabil.

Solidaarsuse saadikute esimese kongressi läkitus Ida-Euroopa rahvastele

Sõltumatu omavalitseva ametiühingu „Solidaarsus” esimese kongressi saadikud saadavad Albaania, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, DDR-i, Ungari ning kõigile NSVL-i rahvaste töölistele tervitus- ning toetusläkituse. Sõjajärgse ajaloo esimese sõltumatu ametiühinguna tunnetame sügavalt meie saatuse ühtsust. Me kinnitame teile, et risti vastupidi teie riikides levitatavale võltsinformatsioonile on meie ühing 10-miljonilise tööliskonna tõeline esindaja, mis tekkis tööliste streigi tulemusena.

Meie eesmärgiks on võitlus kõigi töötavate inimeste elu- ja olmetingimuste parandamise eest. Me toetame neid teie hulgast, kes on otsustanud minna vabade ametiühingute liikumise raskele võitlusele. Me usume, et juba varsti võivad teie ja meie esindajad kohtuda ametiühingute kogemuste vahetamise eesmärgil.

Saadikute kongress
​Gdańsk, 8.09.1981. a.

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 2. Kogud VIII–XIII. 1980–1981. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984.

Nõukogude inimeste internatsionalism

„Meie oleme internatsionalistid.” Nende, nõukogude võimu koidikul öeldud V. I. Lenini sõnadega ühinevad praegu uhkustundes nõukogude inimesed, kelle lahutamatuks iseloomujooneks on saanud vennaliku sõpruse ja solidaarsuse tunne ülemaailmse tööarmeega. [---]

Oma kodumaa tõeliste patriootidena tunnetavad nõukogude inimesed selgelt oma internatsionaalset kohust rahvusvahelise töölisklassi, kõigi tänapäeva revolutsiooniliste jõudude ees. Meie rahvast iseloomustavad kindlad ideelised positsioonid, osavõtlikkus teiste rahvaste rõõmude ja murede suhtes, abivalmidus nende võitluses õigluse, vabaduse ja sotsiaalse progressi eest. Need sügavad solidaarsustunded leidsid näiteks ereda väljenduse mitmete suurte nõukogude ettevõtete kollektiivide kirjades poola töölistele. „Vastulöögi andmisel sotsialismi vaenlastele, samuti nagu ka töös, võite te alati arvestada meie abi ja igakülgse toetusega,” kirjutasid Moskva tehase „Serp i Molot” töötajad. „Meie sõna on kindel nagu meie teras, seesama teras, mida poola ja nõukogude metallurgid on korduvalt käsikäes sulatanud.” [---]

Tänapäeval, sotsialismi ja kapitalismi teravas ideoloogilises võitluses tuleb noorsugu õpetada kindlalt vastu seisma kodanliku propaganda ülessoojendatud natsionalistlikele eelarvamustele, kasvatada kõigis NSV Liidu kodanikes leppimatust rahvusliku eraldatuse ja upsakuse ilmingutega, oskust anda otsustav vastulöök nõukogude elulaadile võõrastele vaadetele ja tavadele.

Ajalehe Pravda juhtkiri 29.10.1981. a. – Sirp, 6.11.1981.

Poola sündmuste järelkaja NSV Liidu juhtkonnas

KGB endine arhivaar Vassili Mitrohhin põgenes 1992. aastal Läände, võttes kaasa tuhandete lehekülgede kaupa dokumente. Nende põhjal ilmus 1999. aastal Suurbritannias raamat, mille eesti keelde tõlgitud versioonist pärineb ka see katkend.

KGB ja Nõukogude Poliitbüroo silmis tähendas Gdański leping „sotsialistlike riikide ühendusele” suurimat ohtu pärast 1968. aasta Praha kevadet. 1980. aasta 3. septembril valmistas Poliitbüroo ette rea „teese Poola juhtkonna esindajatega arutamiseks” – niimoodi nimetati eufemistlikult nõudmist, et poolakad Solidaarsusele kaotatu tagasi võtaksid: „Gdański leping tähistab lühidalt sotsialismivastase opositsiooni legaliseerimist. [---] Praegu seisneb probleem selles, kuidas vasturünnakut ette valmistada ning töölisklassi ja rahva hulgas kaotatud positsioonid tagasi nõuda.” [---]

„Poolas käib täie hooga kontrevolutsioon!” teatas Brežnev poliitbüroole 29. oktoobril süngelt. „Võib-olla oleks sõjaseisukorra kehtestamine tõepoolest vajalik.” Nagu võis arvata, toetas Andropov kõigiti Brežnevi hinnangut. Seda toetas ka Mihhail Gorbatšov, kes oli eelmisel aastal poliitbürooga liitunud. Poliitbürood pani muretsema mitte üksnes olukord Poolas, vaid ka Solidaarsuse edu nakatav mõju Nõukogude Liidu mõningais paigus.

PROGRESS-i operatsiooni aruannete hulgas, mis esitati Andropovile oktoobris, oli üks ka illegaal Sobolevilt, kes oli saadetud Poola piirist kaugele Venemaal Altai krai piirkonda Rubtsovkasse ülesannet täitma. Tema raportit oli masendav lugeda: „Rubtsovski linnas valitseb ebastabiilne olukord. Elanikkonnal on rahulolematuseks palju põhjusi, ühiskonnavastased elemendid tegelevad varjamatu provokatsiooniga ning puhkeda võib kontrollimatuid rahutusi. Usklikud (tegevkristlased) on samuti valmis suud pruukima ning elanikud kiidavad Poola streigi heaks. [---] Poola sündmused avaldavad kohalikule elanikkonnale negatiivset mõju ning annavad mõista, et elu ja majandustingimusi on võimalik parandada Poola eeskujul.”

Christopher Andrew, Vassili Mitrohhin. Mitrohhini arhiiv. Tallinn, 2002.

Sõda Afganistanis

Laastavat mõju Nõukogude Liidu rahakotile ning autoriteedile maailmas avaldas verine sõda Afganistanis, ühtlasi ajas see Nõukogude Liidu tülli araabia maailmaga. 1979. aastal väikese operatsioonina alanud sõjakäik kasvas kiiresti üle täiemahuliseks sõjaks, kuhu oli aastaga haaratud ligi 50 000 sõdurit. Võitlusse sissetungijate ehk uskmatute vastu koondusid isegi tavaliselt vaenujalal olevad hõimud ning grupeeringud. Mudžahediinid (ar, džihaadivõitlejad) pidasid Nõukogude armee vastu aktiivset partisanisõda, rünnates selle varustusliine ja väiksemaid üksusi. Nõukogude Liidule läks sõda maksma mitukümmend miljonit rubla ning kokku ligi 15 000 hukkunud noore mehe elu. Algul oli Lääne abi mudžahediinidele olnud pigem sõnaline, nii et need pidid sõdima igivanade tulelukuga musketitega, USA president Reagani ajal hakati neile aga korralikumat relvastust saatma. Nõukogude Liit oli saanud endale oma Vietnami.

Afganistani tungimise tagajärgedest NSV Liidule

Kõikjal maailmas mõjus Nõukogude vägede ootamatu invasioon rängema šokina kui samalaadne invasioon Tšehhoslovakkiasse aastal 1968. Viimati mainitu ei peatanud pingelõdvendusprotsessi Euroopas ning andis vaid põgusa tagasilöögi USA ja Nõukogude Liidu kõnelustele strateegilise relvastuse üle. 1979. aastal nii ei läinud. Lääne-Euroopa reageering oli kirev, aga ameeriklaste vastuabinõud järgnesid viivitamatult ja olid karmid. [---] Valge Maja rakendas kohe mitmeid karme sanktsioone, mis külmutasid või seiskasid ajutiseks suurema osa pingelõdvendusele suunatud leppeid, läbirääkimisi, kaubandustehinguid ja kultuurisuhteid NSV Liiduga, pöördudes ühtlasi maailma poole ettepanekuga boikottida eeloleval suvel Moskvas toimuma pidanud olümpiamänge.

Vladislav M. Zubok. Luhtunud impeerium. Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini. Tallinn, 2010.

Mõtle.

Mida tähendab ütlus, et Nõukogude Liit oli Afganistanist saanud endale oma Vietnami?

Tuumavastasseis Euroopas. Rahuliikumine

Külma sõja nähtavaimaks vastasseisuks kujunes tuumavastasseis Euroopas. Vanemaid tuumarakette välja vahetades paigutas Nõukogude Liit sinna uusi SS-20 rakette, mida Läänes peeti esimese löögi relvadeks. Kartes oma julgeoleku pärast, pöördusid Lääne-Euroopa riigid USA poole palvega, et see paigutaks Euroopasse moodsad tiibraketid, millele Nõukogude Liidul veel võrdset vastast polnud. 1979. a langetati NATO-s nn topeltotsus: Varssavi pakti liikmetele pakuti võimalus vähendada vastastikku tuumarakettide arvu, kui selles aga kokkuleppele ei jõuta, paigutab USA Lääne-Euroopasse uue põlvkonna raketid Pershing II ja BGM-109 Tomahawk.

Takistamaks Ühendriikide rakettide paigutamist Euroopasse, algatas Nõukogude Liit Euroopas võimsa propagandakampaania ning aitas sündida laialdasel rahuliikumisel, millele jagas varjatult ka rahalist toetust. Üle Euroopa toimusid miljoneid inimesi haaravad meeleavaldused USA rakettide paigaldamise vastu. Kokkuleppest USA raketid Euroopasse tuua taganesid ka Saksa sotsiaaldemokraadid. 1982. aastal tulid Saksa Liitvabariigis võimule kristlikud-demokraadid eesotsas Helmut Kohliga, kes pidas aga tehtud otsusest kinni. Moskva üritas Kohli mõjutada, ähvardades Saksamaad täieliku hävitamisega, kuid liidukantsler jäi kõigutamatuks. Nõukogude Liidul ei õnnestunud NATO-t lõhestada ning jõudude tasakaal Euroopas hakkas kalduma Lääne kasuks.

Saksa rahuliikumise protestil Hamburgis 1981. a nõudis 60 000 meeleavaldajat tuumarelvavaba Euroopat

Lääne tuumarelvad ja Ida tavarelvastus

Mitte keegi, ja kõige vähem veel kõik Lääne-Euroopa liidrid, kelle kodumaa oleks tuumalöökide vahetamise korral esimesena ohvriks langenud, ei hellitanud seoses tuumarakettidega mingeid illusioone. Sõjapidamisvahendina olid niisugused relvad erakordselt kasutud, erinevalt näiteks odadest olid need kõige kasulikumad siis, kui jäidki stardipositsioonile. Sellegipoolest oli tuumaarsenalist hirmutusvahendina teatud kasu: juhul, kui teil läheb korda vastast veenda, et seda võidakse äärmisel juhul ka kasutada. Igatahes polnud muud võimalust kaitsta Lääne-Euroopat Varssavi pakti maade eest, kes 1980. aastate alguses võisid kiidelda rohkem kui viiekümne jalaväe- ja soomusdiviisi, 16 000 tanki, 26 000 lahingumasina ja 4000 lahingulennukiga.

See ongi põhjus, mispärast Briti peaministrid [---], Lääne-Saksamaa kantslerid ja Belgia, Itaalia ning Hollandi juhid tervitasid uusi rakette ja andsid loa paigutada need oma riigi pinnale.

Tony Judt. Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tallinn, 2007.

Rahuliikumine Ida-Saksamaal

1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses hakkas Nõukogude Liit paigutama Ida-Saksamaale oma tuumarakette SS-20. Samal ajal juurutati koolides sõjalised õppused. Need olid põhjused, mis sundisid protestantlikku kirikut ärkama oma aastaid kestnud raskest unest ja mitmed pastorid võtsid toimuva vastu sõna. [---] Sellest sai 1980. aastate vastupanuliikumise nurgakivi.

1981. aasta augustis moodustasime me Berliini Pankow’ linnaosa rahuringi, mis muutus väga kiiresti Ida-Saksamaa suurimaks rahuühinguks. Parimatel aegadel kuulus ühingusse 100 aktivisti ja umbes 300 toetajaliiget. Muidugi ei võtnud kaua aega, kui Stasi ühingu koosolekutel käijate nimed välja selgitas. Aktiivne osalemine sellistes ühingutes tõi sageli kaasa tagakiusamise. [---]

Vera Lengsfeldi mälestused. – Peter Molloy. Kommunismi kadunud maailm. Meenutusi igapäevaelust eesriide taga. Tallinn, 2010.

Ronald Reagani kava kommunism hävitada

Eriti järjekindlalt tegutses kommunismi tõkestamisel Ühendriikide president Ronald Reagan. Reagan oli alati olnud äge antikommunist, kuid paljud arvasid, et ta presidendina muutub. Selles nad aga eksisid. Ühendriikide varasemad presidendid teadsid, et kommunismi pole võimalik hävitada, Reagan aga seda ei teadnud ning asus energiliselt asja kallale. Esiteks muutis ta otsustavalt Ühendriikide välispoliitilist retoorikat, nimetades Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks” ning lubades selle ajaloo prügikasti saata.

Võitlus kommunismi vastu seati kõigi Ühendriikide ametkondade põhieesmärgiks. Reagan võttis selleks vastu mitmesuguseid avalikke ning salajasi direktiive. Ta oli uurinud Nõukogude majanduse olukorda ning taibanud, et selle nõrgaks kohaks on sõltuvus energiakandjate ekspordilt saadavast tulust. Kui see sissetulek ära võtta, satub kommunistlik süsteem eksistentsiaalsetesse raskustesse. Reagani tegevus nõukogude süsteemi vastu tugines kolmele sambale.

  1. Nõukogude valuutatulude järsk vähendamine, suurendades samal ajal riigi vajadust valuuta järele. Lõpetati uue tehnoloogia müük Nõukogude Liidule, salaoperatsiooniga vähendati järsult ka selle varastamise võimalusi. NSV Liidule uut tehnoloogiat müüvatele Lääne firmadele pandi peale sanktsioonid. Näiteks pidurdati otsustavalt uue gaasitrassi rajamist Euroopasse. Selleks et ehitust jätkata, oli vaja valuutat, seda aga nappis. Nõukogude energiamüügi tulud langesid järsult. Siis andsid ameeriklased aga uue hoobi: nad veensid Araabia maid naftatootmist suurendama, mistõttu Nõukogude Liidu peamise valuutaallika nafta hind alanes järsult.
  2. Võidurelvastumise viimine sellisele kõrgtehnoloogilisele tasemele, millega Nõukogude Liit ei suuda kaasa minna, sest see oleks venelaste jaoks mitu korda kulukam. Pealegi tugines Ameerika sõjatööstus eratootmisele, nii et selle kõrvaltooted rikastasid tsiviiltööstust. Kuna Nõukogude Liitu sunniti suunama lisaraha kõrgtehnoloogiasse, jagus seda tavaarmeele vähem ning selle seisukord üha halvenes.
  3. Demokraatlike opositsiooniliikumiste toetamine üle kogu maailma. Varem polnud Ühendriigid idablokis salaoperatsioone ette võtnud, nüüd hakkasid nad aga seda tegema. Idabloki rahustamine nõudis Nõukogude Liidult üha enam ressursse, neid aga polnud kuskilt võtta.
Reagan kõneleb Suurbritannia parlamendi ülemkojas 1982. a

Väljavõte Ronald Reagani päevikust 26.03.1982

Nüüd tõestasid majandusstatistika ja luureraportid, mida ma sain igapäevastel rahvusliku julgeoleku nõukogu istungitel, reaalselt, et kommunism, nagu me seda tundsime, ei seisa kokkuvarisemise äärel mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu idablokis. Nõukogude majandust hoiab koos vaid heinapallinöör; see oli lootusetu olukord osalt tohutute kulutuste tõttu relvastumisele. Poolas ja teistes idabloki riikides oli majandus samuti kaoses ja vangistatud nõukogude impeeriumis kostis natsionalistlikke hääli.

Paneb imestama, kui kaua nõukogulased suudavad oma impeeriumi tervena hoida. Kui nad mingeid muutusi ei tee, on mulle selge, et aja jooksul variseb kommunism kokku omaenda raskuse all, ja ma kaalusin, kuidas me riigina saaksime kasutada neid pragusid nõukogude süsteemis, et seda hukku kiirendada.

Paul Kengor. Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine. Tallinn, 2009.

Ronald Reagani 1982. aasta 8. juunil Briti parlamendis peetud kõne

Saatuse pilkena oli Karl Marxil õigus. Me seisame täna tõepoolest silmitsi revolutsioonilise kriisiga, kus majandusliku korra nõuded on otseses vastuolus poliitilise korra nõuetega. Kuid see kriis ei valitse mitte vabas, mittemarksistlikus Läänes, vaid marksismi-leninismi hällis, Nõukogude Liidus. [---] Aastast aastasse pumpab ületsentraliseeritud nõukogude süsteem, milles pole või on väga vähe stiimuleid, oma parimad ressursid hävitustööks vajalike vahendite tootmisse. Majanduskasvu pidev aeglustumine ning sõjatööstuse toodangu kasv paneb nõukogude inimeste õlgadele raske koorma. Meie ees on poliitiline struktuur, mis ei vasta enam oma majanduslikule baasile, ühiskond, kus tootlikke jõude takistavad poliitilised jõud. [---]

See, mida nüüd kirjeldan, on pikaajaline kava ja lootus – vabaduse ja demokraatia võidukäik, mis jätab marksismi-leninismi maha ajaloo tuhahunnikusse, nagu sinna on jäetud teised türannia liigid. [---] Meie sõjaline tugevus on rahu eeltingimus, kuid lubage mul selgitada, et me säilitame seda tugevust lootuses, et seda ei kasutata mitte kunagi, sest maailmas praegu toimuvas võitluses ei ole relvaks pommid ega raketid, vaid tahe ja ideed, proovile pannakse meie vaimne kindlameelsus, meie väärtushinnangud, meile olulised tõekspidamised, meie südameasjaks olevad ideaalid.

Britid teavad, et tugeva juhtimise, piisava aja ja väikesegi lootuskiire korral võtab headus end kokku ja võidutseb lõppkokkuvõttes kurja üle. [---] Ma olen sageli imestanud pelglikkuse üle, mida mõned meist läänemaailmas tunnevad, kui nad peavad seisma nende ideaalide eest, mis on nii palju aidanud ära teha inimeste lootusetu olukorra ja meie ebatäiusliku maailma raskuste leevendamisel. See vastumeelsus kasutada seda meie käsutuses olevat võimast ressurssi meenutab mulle üht vanadaami, kelle kodu sai pommitamisel pihta. Kui päästjad ringi vaatasid, leidsid nad majast ainukese asjana alles jäänud trepi tagant pudeli brändit. Et vanadaam oli vaevu teadvusel, avas üks päästjatest pudeli, et anda talle sellest lonksuke juua. Vanadaam toibus jalamaid ja ütles: „Oodake nüüd, oodake, pange see tagasi. See on mõeldud hädaolukordadeks.” [Naer]

Ning praegu ongi hädaolukord. Ärgem kartkem enam. Leidkem üles oma tugevus. Äratagem lootust. Öelgem kogu maailmale, et uus ajastu ei ole mitte üksnes võimalik, vaid ka tõenäoline.

Nõukogude dissident N. Šaranski Reagani poliitikast

Kui Reagan astus ametisse, ja tegelikult kogu tema presidendiks olemise aja, uskusid vaid vähesed, et NSVL seisis kokkuvarisemise äärel. [---] Õnneks nägi Ronald Reagan Nõukogude Liitu teisiti. Selle asemel, et haigele ühiskonnale kätt ulatada, milleks pingelõdvenduse advokaadid teda kutsusid, oli Reagan otsustanud survet tugevdada. Reagan leidis, et Ameerika peab kasutama vaba ühiskonna ja turumajanduse eeliseid külma sõja võitmiseks. Nüüd tunduvad Reagani arusaamad ja poliitika igati mõistetavad. Kuid sel ajal neisse nii ei suhtutud. Sovetoloogid kirjeldasid Reagani loobumist pingelõdvendusest ja katset „purustada NSV Liit kui maailma suurvõim, ning kui võimalik, koguni kommunistlik süsteem” „sovetofoobia äärmusliku vormina, patoloogilise, mitte aga tervemõistusliku lähenemisena Nõukogude Liidule”. Õnneks ei pööranud Reagan oma kritiseerijatele mingit tähelepanu. [---] Kritiseerijad olid ka raevus, kirjeldades Reagani nõndanimetatud tähtede sõja initsiatiivi ohtliku mõõgatäristamise ja hullu avantüürina. Kuid Nõukogude juhtkond oli meeleheitel. Nad olid alati lootnud hoiduda võidurelvastumisest kõrgtehnoloogiliste relvasüsteemide alal ning arendada relvastuse võidujooksu tehnoloogiliselt vähearenenud relvastuse alal, kus „hirmuühiskonna” mahajäämus pole nii nähtav. Aastaid hiljem tunnistasid Gorbatšovi nõunikud, et arusaamine, et NSVL ei suuda iial konkureerida tähtede sõjaga, sundis neid lõpuks nõustuma reformide vajalikkusega. [---]

Ühel päeval andsid minu nõukogude vangivalvurid mulle lugeda Pravda viimast numbrit. Terve esileht oli täis president Reagani sarjamist selle eest, et tal oli häbematust kutsuda Nõukogude Liitu „kurjuse impeeriumiks”. Seintele koputamise ja läbi kanalisatsioonitorude rääkimise kaudu levis sõnum Reagani „provokatsioonist” kiirelt üle kogu vangla. Dissidendid olid ekstaasis. Lõpuks ometi oli vaba maailma liider rääkinud tõtt – tõtt, mis põles meist igaühe südames.

N. Sharansky. The case for democracy. New York, 2004.

Nõukogude vastupropaganda näide

„Keskpärane näitleja, kes mängib hästi halva presidendi rolli.” Nii lihtsalt, lühidalt ja löövalt iseloomustas üks Inglise suur ajaleht Ronald Reaganit. Tõepoolest, USA president ilmub peaaegu iga päev teleekraanidele suures plaanis, tal on endise seiklus- ja löömafilmide õilsa kangelase sümpaatne nägu ja väljendusrikas miimika. Ameerika „elulisi huve” kaitstes naeratab ta võluvalt, kurvastab kaasakiskuvalt, vihastub veenvalt. Viimasel ajal mängleb tema näol kahetsev-murelik ilme: näete, kuidas ma tahan, kuidas ma ihaldan rahu, aga Nõukogude Liit, see kõige kurja juur, ei suvatsenud minu delegatsiooniga Genfis enam rääkidagi. Ja ainult rahu huvides olen ma sunnitud „Pershingud” ja muud raketid Euroopasse saatma. Ainult rahu huvides! [---]

Kõneldes rahust, tuleb Reaganil ühtaegu sklerootiku, mälukaotanu ilme näole manada. Ta ei ole ammu enam nii vihast nägu teinud kui rohkem kui aasta tagasi Inglise parlamendis, kus ta kuulutas välja järjekordse ristisõja kommunismi ja Nõukogude Liidu vastu. Rahuingli nägu tehes katsub ta unustada, et tema oli ju „esimese löögi” ja „piiratud tuumasõja” doktriini väljakuulutaja, et „Pershingud” on just „esimese löögi” andmiseks mõeldud. [---]

Lääne-Saksamaa kantsler Helmut Kohi, kes peab Reaganit Euroopas dubleerima, on hoopis viletsam näitleja. Tema nägu pole nii väljendusrikas, pigem on see ühetaoliselt nõutu: kuidas küll veenvalt, emotsionaalselt tõestada, et „Pershingud” on tõepoolest rahu kindlustajad, kui kolmveerand elanikest on ägedalt rakettide vastu ega tee muud, kui marsib protestidemonstratsioonidel.

Rahuvõitlejate „rahustamiseks” on suurte politseivägede kõrval massiliselt käiku lastud igasuguseid trükiseid, mis kordavad lakkamatult Reagani lemmikväiteid: rahuliikumine on „kommunistide intriig”, rahuliikumises on mängus „Moskva käsi”. Vähegi mõtlevad inimesed kogu maailmas mõistavad, kuivõrd naeruväärsed on säärased väited. Kui Tšiilis algasid suured demonstratsioonid Pinocheti fašistliku diktatuuri vastu, korraldasid Santiago naised võimsa demonstratsiooni nälja vastu, kolistades tühjade kastrulite, padade ja pannidega. Prantsuse suur kodanlik ajaleht Le Monde avaldas sel puhul vaimuka karikatuuri, varustades selle Reagani ütlusega: „Ma olen kindel, et need kastrulid on Nõukogude toode”. [---]

Reagan oli mänginud viiekümnes filmis. Tõsi küll, erilise menuta. Ja ega ta ise kah olnud veendunud oma näitlejameisterlikkuses, kuid ta teadis, et tal on võimsad ja võitmatud režissöörid ja Stsenaristid California suurima oligarhilise rühmituse näol, mille eesotsas on „Bank of America” San Franciscos. Peaaegu kõik filmid, milles ta oli mänginud, olid selle rühmituse toodetud. Filmid olid muidugi kõrvalprodukt. Peamine oli ja on pommitajad ja pommid, raketid ja muu säärane, sealhulgas ka raketid MX. Ja et see toodang võiks aina suureneda, aina suuremaid kasumeid anda, selleks panid võimsad režissöörid ja stsenaristid Reagani ka USA presidenti mängima. Ja nüüd ta siis mängibki.

Lembit Remmelgas. Sõja ja rahuga ei mängita. – Sirp ja Vasar, 16.12.1983.
  1. Miks oli Reagani poliitika Euroopas ebapopulaarne ning miks kritiseeriti seda ka USA-s?
  2. Millist mõju avaldas Reagani poliitika Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele? Kuidas nad suhtusid Reaganisse?
  3. Miks oli Reagani tähtede sõja programmil NSV Liidule sedavõrd laastav mõju?
  • Takistas NL-i Läänest uut tehnoloogiat varastamast.
  • Soodustas NL-ile uut tehnoloogiat müüvate Lääne firmade tegevust.
  • Vähendas NL-i energiamüügitulusid.
  • Veenis Araabia maid naftatootmist suurendama.
  • Lõpetas võidurelvastumise.
  • Toetas demokraatlikke opositsiooniliikumisi.

Küsimused

  1. Nimeta põhjusi, miks hakkas 1980. aastatel maailmas jõudude vahekord muutuma.
  2. Millised olid lääneriikide eelised võrreldes NSV Liiduga majanduse, võidurelvastumise, ideoloogia alal?
  3. Analüüsi Afganistani sõja mõju NSV Liidule. Miks ei suutnud NSV Liit oma plaane realiseerida?
  4. Iseloomusta Roland Reaganit kui poliitilist liidrit.
  5. Mille poolest erines Lääne strateegia 1980. aastatel eelnenud püüetest kukutada kommunistlikku korda?
Palun oota