Meid ümbritseb suur hulk taimi ja loomi. Kui paljusid sina neist tunned?
Õpetaja palus Tiidul ja Triinul kirjeldada oma kodu lähedal kasvavat leppa.
Tiit: „Lepp on puu, mille tüvi on hall. Lepavõsa kasvab meil karjamaa servas. Lepa leht on terava tipuga.”
Triin: „Lepp kasvab hoopis oja ääres ja ta on suur puu. Tema koor on tumepruun või isegi must. Lehed on tal hoopiski tömbi tipuga.”
Lapsed kirjeldasid leppa ja mõlemal oli õigus.
Mis on liik?
 Hall lepp
|  Must lepp
|
Teadlased ütlevad, et Eestis kasvab kahesuguseid leppasid. Nad erinevad välimuse, kasvukoha ja veel mitme tunnuse poolest. Millised tunnused need on?
Hallid lepad moodustavad ühe liigi, mustad lepad teise liigi.
Ühte liiki kuuluvad need taimed, millel on sarnased tunnused.
Nüüd vaata neid kahte lindu ja kirjelda mõlema välimust. Mille poolest nad teineteisest erinevad? Mis on neil sarnast?
Need kaks lindu kuuluvad eri liikidesse. Ühte liiki kuuluvad need loomad, kellel on sarnased tunnused.
Ühte liiki kuuluvad organismid, kellel on sarnased tunnused.
Kui leiame mõne endale tundmatu taime või näeme tundmatut looma, tahame enamasti teada saada tema nimetuse. Selle saame välja selgitada määraja abil. Taimede määramiseks kasutame näiteks taimemäärajat. Lindude määramiseks läheb vaja linnumäärajat. Määramisel peame pöörama tähelepanu väga paljudele tunnustele.
Tihtilugu on loomad ja taimed saanud oma nimetuse välimuse või mõne muu iseloomuliku tunnuse järgi, näiteks: musträhn, suur-kirjurähn.
 Musträhn
|  Suur-kirjurähn
|
Kas sa oskad nimetada veel mõnda taime või looma, kes on saanud oma nimetuse välimuse järgi? Mõnikord kasutavad inimesed ka taimede ja loomade rahvapäraseid nimesid. Hundi kohta võib näiteks öelda hallivatimees, susi või võsavillem.
Igapäevases elus oleme harjunud rääkima siilist. Teadlased nimetavad teda aga harilikuks siiliks. Maailmas on siililiike palju, Eestis aga kaks liiki. Tavaelus ja kui pole oluline liigi nimetust rõhutada, kasutame enamasti ühte nimetust.
 |  |  |  |
- Hallivatimees
- Hiirekuningas
- Haavikuemand
- Susi
- Kanavaras
- Võsavillem
- Reinuvader
- Kiisu
Pean meeles
- Ühte liiki kuuluvatel organismidel on sarnased tunnused.
- Organismide eri liikide kindlakstegemiseks kasutatakse määrajaid.
Küsimusi ja ülesandeid
- Millised elusolendid kuuluvad ühte liiki? Too näiteid.
- Kuidas on võimalik liike määrata?
Värvus:
- ühevärviline
- laiguline
- vöödiline
Kere:
- jässakas
- peenike
- pikk
Kael:
- jäme
- peenike
- lakaga
Kõrvad:
- kikkis
- lontis
Jalad:
- lühikesed
- pikad
- jämedad
- peenikesed
- sõrad
- käpad
Saba:
- pikk
- lühike
- kohev
- peenike
- tutiga
Nahk:
- kaetud karvadega
- limane
- paljas
Edasimõtlemiseks ja uurimiseks
- Koosta mõne sulle tuntud looma kirjeldus. Kirjeldamisel ära looma nime kasuta. Anna oma töö hiljem teistele lugeda. Kas nad tunnevad sinu poolt kirjeldatud looma ära?
- Kirjelda mõnd tuntud taime. Anna oma töö hiljem teistele lugeda. Kas nad tunnevad sinu poolt kirjeldatud taime ära?
- Milliseid rahvapäraseid nimesid kasutatakse hundi, rebase, jänese ja kassi kohta?
Rasvatihane
Rasvatihane on varblasest väiksem lind, lumivalgete põskede ning läikivmusta lagipea ja kaelaga. Selg on kollakasroheline. Kõht on kollane ja selle keskel must pikitriip. Suvel sööb rasvatihane putukaid, nende vastseid ja ämblikke. Talvel toitub seemnetest, marjadest ja muudest taimeosadest. Rohukõrtest ja samblast pesa ehitab ta sobivasse õõnsusesse. Selleks võib olla kuldnoka pesakast, puuõõnsus, postkast või isegi seest tühi aiapost.
Sinitihane
Sinitihane on rasvatihasest veidi väiksem, helesinise lagipea ja seljaga. Kõhualune on kollane. Sinitihase põhitoiduks on väikesed putukad. Talvel sööb ta ka seemneid ja marju. Pesa ehitab peamiselt puuõõnsusesse või pesakasti.
Harilik siil
Siili keha katab okkaline nahk (ligikaudu 16 000 okast). Tal on väikesed silmad ja kõrvad ning lühike kael. Tema pikkus on kuni 25 sentimeetrit. Siili saba on nii lühike, et okaste alt seda ei märkagi. Hädaohu korral tõmbub siil kerra, sest oma lühikeste jalgadega ei jõua ta vaenlase eest põgeneda.
Siil elab metsaservades, parkides, aedades, kalmistutel. Talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösel. Siil sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Siil on segatoiduline, kelle erilised lemmikud on putukad ja nende vastsed. Ta sööb ka vihmausse, konni, hiiri, linnumunasid, madusid ja tigusid. Siil ise võib olla rebase ja kassikaku toiduks. Teda võivad murda ka hulkuvad koerad. Teine Eesti siililiik on lõunasiil.
Suitsupääsuke
Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind. Teda võib kõige sagedamini kohata taluõuedes. Pesa ehitab ta meelsasti pööningule või lauta. Oma nime sai ta sellest, et vanadel aegadel kippus ta pesitsema ka suitsustes talutaredes.
Suitsupääsukese sulestik on ülalpool sinkjasmust, sageli metalse läikega. Kõhupool on valge. Laup ja kurgualune on roostepunased. Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Tiivad on pikad ja teravad.
Pesa ehitab suitsupääsuke mudast, mille seob rohukõrte ja karvadega, niisutab süljega. Valminud kausitaolise ehitise vooderdab ta seest pehmete rohuliblede ja sulgedega. Oma poegadele toovad vanalinnud päevas süüa kuni 600 korda.
Toiduks tarvitab ta väga osava ja kiire lendajana õhus lendavaid putukaid. Kahjurite hävitajana vähendab ta putukate arvukust.
Vanarahvas ütleb, et kui suitsupääsuke maadligi lendab, on vihma oodata. Lisaks sellele on vanarahval suitsupääsukese kohta veel hulk nimesid ja mõistatusi.
Kaldapääsuke
Kaldapääsuke pesitseb veekogude järskudes kallastes, liiva- ja kruusakarjääride seintes. Sellest on ta ka oma nime saanud. Vanalinnud uuristavad pesa kalda sisse. Pesasse minev käik on kuni meetripikkune. Selle lõpus on rohukõrtest punutud pesa, mis on sulgedega vooderdatud. Emaslind muneb pessa 3–7 muna. Neist hautakse välja pojad.
Kaldapääsuke on suitsupääsukesest ja teistest pääsukestest veidi väiksem. Teda saab eristada ka värvuse järgi. Kaldapääsuke on helepruuni ülapoolega ning kreemikasvalge alapoolega. Üle puguala jookseb helepruun kaelus. Saba on tal tunduvalt väiksem kui suitsupääsukesel.
Kaldapääsukeste lend on kiire ja käänakuline. Nad on osavad suurel kiirusel ka oma kitsast pesakäigust sisse tuiskama.
Kaldapääsukesed toituvad veekogude, soode ja heinamaade kohal lendavatest putukatest.
