Viini kongressil moodustati 1815. aastal Poola kuningriik (nimetati seetõttu ka Kongressikuningriigiks). Selle territoorium kattus valdavalt Napoleoni moodustatud Poola Suurhertsogi­riigiga. Pärast Napoleoni hävitavat kaotust Venemaale oli see ala läinud Aleksander I kontrolli alla. Viini kongressil kinnitatigi Vene keiser Poola kuningaks. Poola autonoomia oli algul vähemalt sama suur kui Soomel. Poolakatele jäi nende oma seadusandlik kogu seim, sõjavägi, raha, koolisüsteem ning haldusvõim. Peale selle kinnitas Aleksander I Poolale küllaltki liberaalse konstitutsiooni.

Aleksander I valitsemisajal olid Varssavi ja Peterburi suhted rahulikud. Kui aga 1825. a tuli võimule Aleksandri palju konservatiivsem vend Nikolai, hakkasid pinged kiiresti kuhjuma. Nikolai ei tundnud poolakate suhtes mingit poolehoidu ning vaatles Poola kuningriiki eelkõige Venemaa osana. Ta ei tühistanud küll kohe Poola autonoomiat, kuid asus seda järjest kitsendama. Viimase hoobi autonoomiale andis novembris 1830 alanud Poola ülestõus, mis tõendas lõplikult, et poolakaid ei saa usaldada. Algul lootsid ülestõusnud välisabile, seda saamata oli neil väga väike lootus edu saavutada. Aasta pärast olid kõik üles­tõusnud, kes polnud jõudnud põgeneda, kinni võetud ja nad hukati. Ülestõusuga seotud aadlikud kaotasid oma mõisad, Varssavi ja Vilniuse ülikool suleti, Poola põhiseadus tühistati. 1832. aastal võeti vastu statuut, mis rõhutas Poola staatust Vene impeeriumi osana.

Uue lootuskiire tõi Poolale Aleksander II võimuletulek. Osa ühis­konnategelasi uskus, et keskvalitsusega koostööd tehes on võimalik Poola väärikus taastada, taaskehtestada 1815. aasta põhiseadus ning tugevdada maad majanduslikult ja poliitiliselt. Peale oli kasvanud uus põlvkond, kes ei mäletanud 1830.–1831. aasta õudusi. Osale poolakatele oli aga koostöö Vene tsaari kui vallutajaga põlastusväärne ning seda hoiakut õhutasid tagant ka Poola emigrandid.

1861. aasta veebruaris toimus Varssavis suur rahva meeleavaldus, mille peale Aleksander II näitas üles soovi lepitust leida, lubades võimu ja hariduse reforme. See tõi rahu ainult mõneks ajaks. Edaspidi hakkasid poolakad nõudma Poola idapiiri taastamist 1772. aasta seisuga. Säärane nõudmine oli Vene valitsusele täiesti vastuvõetamatu, sest vaidlusaluseid provintse käsitati Venemaa sisealana. Tsaari keeldumine valas õli tulle ja 1863. aastal puhkes Poolas uus ülestõus, mille tulemused olid juba etteaimatavad. Venemaa surus ülestõusu veriselt maha ning alustas ulatuslikku venestamist. Poola kuningriik nimetati ümber Visla-äärseks kraiks. Vene keelest sai ametlik asjaajamiskeel, selle õpetamine tehti külakoolides kohustuslikuks ning kirikutes keelati koguni poola keeles jutlustada.

Sama saatus tabas leedulasi, kes olid mässanud koos poolakatega nii 1830. kui ka 1863. aastal. Kui ülestõusud maha suruti, algas ka Leedus range venestamise surve. Kõik leedukeelsed raamatud ladina tähtedega keelati, need tohtisid olla ainult kirillitsas. Katoliku kihelkonnakoolid suleti. Leetu asustati vene vanausulisi, et suurendada venelaste osatähtsust maapiirkondades. Ülestõusu nurjumine tähendas tõsist tagasilööki rahvuslikule ja kultuurilisele liikumisele nii Leedus kui ka Poolas.