Ta hülgab elu halli tausta,
ei maiseid rõõme sihiks sea,
ta pühi puuslikke ei austa
ja püsti on ta uhke pea.
Loe ja mõtle
A. Milline on luuletustes kujutatud poeedi arusaam iseendast ja oma kutsumusest?
B. Mille poolest luuletused sarnanevad, mille poolest erinevad?
Laulja
Nii kui vahuse jõe
Mürisevad lained,
Mis kalju pealta
Langevad oru sisse;
Nii kui taeva pikne
Musta pilvede alla
Hirmsasti kärgatab:
Nõnda on jooksmas laulu
Ilus tuline oja.
Nii kui valguse allikas
Seisab austatud laulja
Oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne,
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Suusta laulukastet,
Ja tema ümber
Vait kui mere kaljud
Rahvad on kuulamaies.
Romantismiajastule iseloomulikult ülistas Peterson luules loomingulist geeniust ja tugevaid tundeid (armastust, sõprust). Ajastuomane oli ka tema huvi mitmekülgse humanitaarhariduse, eriti keelte, rahvaluule ja kirjanduse vastu. Petersoni elulugu on kooskõlas romantilise kunstnikukuvandiga: ta oli erakordselt andekas ja kirgliku loomuga, elas vaimselt intensiivset ning aineliselt kehva ja korrapäratut elu, mis jäi väga lühikeseks. Sestsaadik, kui tema looming 20. sajandil avastati, on ta andnud inspiratsiooni kirjandusteosteks ning mitmesuguseks muuks kultuuritegevuseks (näiteks tähistatakse 1996. aastast alates Petersoni sünnipäeval emakeelepäeva).
Poeet
Neil tundidel, kui luuletaja
Apollot teenimas ei käi
ja askeldustes raiskab aja,
ta teistest erinev ei näi.
Hing, ilma luule taevakastest,
tal tuimalt suigub, vaim on tumm,
nii armetu maailma lastest
ta on ehk kõige armetum.
Ent kõrgemast kui ärkab aim,
siis jumalikku kutset kuuldes
on äkki virge tema vaim
just nagu kotkas taevatuultes.
Ta hülgab elu halli tausta,
ei maiseid rõõme sihiks sea,
ta pühi puuslikke ei austa
ja püsti on ta uhke pea.
Siit põgeneb ta jooksujalu,
et olla vaba taeva all,
kus randa voogab lainevall
ja kohab võimas tammesalu.
Romantiline ainulaadsusekultus
Romantismiajastu kultuuris hakati väärtustama ainulaadsust ja individuaalsust. Kirjanduses kerkis esile erandlik kangelane, kes vastandus ühiskonnale, rikkus reegleid ja trotsis ootusi, tegutses oma isiklike tõekspidamiste ja eesmärkide nimel. Sellist kangelast hakati kujutama imetluse ja poolehoiuga. Romantiline kangelane on üldsusest erinev, üksildane, tunneb end tõrjutuna või hoidub ise teistest eemale. Ta ei soostu leppima sellega, mida ühiskond talle ette kirjutab, vaid otsib väljendust iseenda tunnetusele ja andele.
Selliste kangelastena imetleti näiteks silmapaistvaid ajaloolisi isikuid ning mitmesuguseid kirjanduslikke või mütoloogilisi tegelasi – geniaalseid suurvaime, kes suutsid üksipäini maailma muuta ja endasse hõlmata. Geenius kätkes romantikute veendumust mööda endas elutäiust ning eriti paelus neid loominguline geenius. Romantism asetas kunstiloomingu keskpunkti kunstniku enda ja arendas müüti kunstnikust kui ainulaadsest ja erakordsest inimesest.
Individuaalse omapära rõhutamine ja tarvidus end teistele vastandada põhjustasid aga üksindust, millesse romantilised kangelased suhtuvad vastuoluliselt: nad püüdlevad selle poole, kuid samas ka kannatavad selle käes. Üksindus tähendab nende jaoks vabanemist ahistavast ühiskonnast, aga sageli ka igatsetud seltsilise (armastatu, sõbra, tõelise mõttekaaslase) puudumist.
Kaaslase kaotamise põhjusi on palju: surm, pagendus, tunnete jahenemine, suhte keelatus jm. Sageli mõistab romantiline kangelane, et igatsus tuleb hoopis sellest, et ihaldatud ideaalset kaaslast ei olegi olemas.
Konflikt ideaali ja tegelikkuse vahel on romantismiajastu kirjanduse keskseid motiive. Sageli tekitab see kangelases kibestumust. Romantiline kannatav kangelane on seetõttu raevukas, trotslik, hoolimatu, vahel isegi julm. Tema ainulaadsus mitte ainult ei erista teda teistest, vaid muudab ta teiste jaoks ohtlikuks. Huvi niisuguse iseloomu ja olukorra vastu näitavad arvukad deemonlikud kangelased romantilises kirjanduses: mütoloogilised olendid, kes on pöördunud kurjale teele, või nendesarnased inimestest tegelased. Selliste tegelaste poolest on eriti rikas inglise romantismi ühe silmapaistvama esindaja Byroni looming.
C. Kust saab Petersoni ja Puškini luuletuste luuletajakuju oma väe ja inspiratsiooni? Kelle või millega luuletajat neis tekstides võrreldakse?
D. Kuidas Peterson ja Puškin luuletajat teiste inimeste seast esile tõstavad? Milliste omaduste poolest luuletaja kaaslastest erineb?
E. Kuidas on luuletaja neis luuletustes kaasinimestega seotud või nendega sarnane? Mis on tema roll inimeste seas?
F. Millised romantilise üksindusekäsituse jooned neis luuletustes puuduvad? Loe veel Petersoni ja Puškini luulet ning otsi näiteid tekstidest, kus ka need jooned avalduvad.
Rahvusliku omapära avastamine
Individualismi kasv tekitas uue ettekujutuse identiteedist, seda nii isiklikus kui ka kultuurilises mõttes. Enne romantismiajastut määratlesid inimesed end peamiselt sotsiaalse seisundi kaudu, mis oli tollal üldiselt sünnipärane ega muutunud inimese elu jooksul. Romantismiajastul võimendus inimeste vajadus individuaalse enesemääratluse järele, kuid tähelepanu hakati pöörama ka tervete kultuuride individuaalsele omapärale, millest sündis rahvusliku identiteedi mõiste.
Mõjuva tõuke rahvuslikkuse mõiste arengule andis Saksamaalt alguse saanud huvi rahvapärimuse vastu. 18.-19. sajandi vahetusel asuti seal koguma ja uurima rahvaluulet ning väärtustama seda kui rahva ainulaadse vaimu väljendust. Sellise rahvaluulekäsituse peamisi rajajaid oli sakslane Johann Gottfried von Herder (1744–1803). Herder avaldas kogumiku „Rahvalaulud” (1778–1779), mis sisaldas hulga rahvaste, teiste seas eesti rahvaluulet ja tähelepanekuid selle kohta. Kuna Herder elas mõnda aega Riias, mõjutas ta baltisaksa haritlasi ka vahetult, mitte ainult oma loominguga. Nõnda tärkas baltisakslastes elav huvi kohalike talupojakultuuride vastu, mis soodustas eesti- ja lätikeelse kirjanduse arengut.
Herderlikust mõtteviisist sai suurt innustust Riiast pärit eesti-läti päritolu Kristian Jaak Peterson, kes uuris samuti rahvaluulet ja harrastas võrdlevat keeleteadust, kuid ühtlasi soovis viljelda eesti keeles kõrgetasemelist kunstluulet. Kaasaegsele eesti lugejaskonnale jäi tema looming küll tundmatuks, kuid hiljem on kujunenud tavaks pidada Petersoni luulet eesti rahvuskirjanduse alguseks.
Romantiline rahvusekäsitus soodustas kirjanduse arengut ja kultuurilise eneseteadvuse kasvu paljude rahvaste juures, kellel poliitilist sõltumatust polnud või kes olid selle värskelt saavutanud. Silmapaistvaid kirjanikke, kes teadlikult määratlesid end oma rahvuse kaudu ning väljendasid loomingus rahvuslikke ideaale, kerkis esile näiteks poola (Adam Mickiewicz, 1798–1855), ungari (Sándor Petőfi, 1823–1849), sloveeni (France Prešeren, 1800–1849), soome (Elias Lönnrot, 1802–1884; Johan Ludvig Runeberg, 1804–1877) ja läti kirjanduses (Andrejs Pumpurs, 1841–1902). Ka USA‑s hakkas kujunema Euroopa eeskujudest sõltumatu kultuuriteadvus ja kirjandus. Euroopa suurrahvaste kirjanduses hakati aga rohkem väärtustama kohalike vähemusrahvuste kultuuri (näiteks Byron rõhutas oma šoti päritolu).
Seda romantismist ajendatud kultuuri- ja kirjandusnähtust nimetatakse rahvusromantismiks. Rahvusromantiliste kirjanike loomingus on individualism ja isikliku algupära rõhutamine sageli kõrvalisem kui romantismi peavoolus; esiplaanil on oma rahva eripära, saatus ja iseolemisõigus.
Suurte rahvusromantiliste kirjanike kaalukast rollist oma kultuuris annavad tunnistust neile püstitatud monumendid. Rahvusromantilisest liikumisest alguse saanud riikides on need sageli võimsamad kui paljude poliitikute või väejuhtide omad.
G. Missugune on Petersoni luuletuses laulja, kui ta viibib teiste inimeste seas? Millega ta tegeleb, mis mulje ta jätab, kuidas temasse suhtutakse? Kuidas ta selle poolest Puškini poeedist erineb?
H. Kummale poeedikujule on sõnakunst eelkõige eneseteostus, kumma jaoks seostub vastutusega kogukonna ees? Põhjenda.
I. Tuleta meelde, mida tead eesti rahvusliku ärkamisaja kirjandusest. Kes olid mõjukamad kirjanikud ning millised nende peamised teosed? Kuidas aitas kirjandus kaasa rahvusliku eneseteadvuse ja ühtsustunde kujunemisele? Kus võib rahvusromantilise kirjanduse mõju märgata nüüdiskultuuris?
Autor kui geniaalne loovvaim
Kui individuaalsust ja erandlikkust romantismiajastul kõrgelt väärtustama hakati, muutis see kirjanduse tõlgendust ja käsitlust. Autoris hakati nägema geniaalset ja ainulaadset inimest, omamoodi kangelast või prohvetit.
Nii mõnegi romantilise kirjaniku elukäik soodustas sellise kuvandi teket. Kirjanikud kogesid õnnetut armastust, läksid pahuksisse ühiskonnakorra ja tavadega, osalesid revolutsioonides või sõjakäikudel, sattusid pagulusse, surid noorelt või traagiliselt. Nõnda tekkis tihti skandaale, mille tõttu nende isik ja elu laialt tuntuks said, samuti kajastasid kirjanikud eluseiku ja kogemusi ise oma loomingus. Piir elu ja kunsti vahel ähmastus ning kirjaniku eraelu ja iseloom said omamoodi osaks tema loomingust.
J. Otsi õpikust ja muudest allikatest andmeid romantiliste kirjanike elu kohta (Keats, Kleist, Heine, Byron, Chateaubriand, Peterson, Puškin, Lermontov, Hugo, Koidula jt). Kes neist sobiks milliste loetletud juhtumite näiteks?
K. Too nüüdiskultuurist näiteid selle kohta, kuidas kirjanik või mõni muu loovisik kuvandiloomele palju tähelepanu pöörab, loomingut oma elustiiliga võimendab.
Kirjaniku isiku sümboolse väärtuse kasvades kerkisid ka argisemad küsimused. Hakkas kujunema modernne arusaam autoriõigustest, kirjanikud soovisid sõltumatust metseenidest, võimalust elatuda loometööst. Selline suhtumine erines varasemate ajastute omast. Ühest küljest võimaldas see suuremat loomingulist vabadust: kirjanik ei tarvitsenud juba ette arvestada oma toetajate maitsega. Teisest küljest oli loomingust elatumiseks vaja saavutada publikumenu. See tähendas, et loomingut ja kirjanduselu hakkasid mõjutama uued tegurid.
19. sajandi algupoolel hakkas läänemaailmas üha laiemalt levima kirjaoskus, kasvas ajakirjandusväljaannete ja raamatute hulk ja tiraaž. Lugejaskond paisus enneolematult suureks, sest sellega liitusid ühiskonnakihid, kel varasematel ajastutel polnud kirjasõnaga kokkupuudet olnud. Sedamööda, kuidas tööstuse osakaal majanduses kasvas ning inimesed maalt linnadesse asusid, tekkis ka hoopis uus elurütm. Töölistel oli regulaarselt pisut vaba aega, mille sisustamiseks oli vaja odavat ja kerget meelelahutust. Kirjandus (näiteks järjelugudena lehes ilmuvad seiklusjutud) asus seda rolli täitma.
L. Võrdle Petersoni kuju Tartus Caspar David Friedrichi maaliga rändurist. Arutle, kuidas on romantism mõjutanud seda, kuidas kirjanikke ja kunstnikke ette kujutatakse ning nende loomingut käsitletakse.
