Inimese sugu­elundkond

Paljunemiseks on inimesel vastavad elundid – suguelundid. Need moodustuvad looteeas.

Mehe suguelundid jagunevad sisemisteks ja välimisteks. Munandid, munandimanused, seemnejuhad, seemnepõiekesed ja eesnääre on sisemised ning munandikott ja suguti välimised suguelundid. Munandid on sugunäärmed, mis paiknevad nahktaskutaolises munandikotis ja neis sünteesitakse meessuguhormoone. Suguküpsel noormehel paljunevad ja valmivad munandites ka spermid e meessugurakud.

Mehe suguelundite läbilõige

Mehe suguelundite ehitus

Munandid hakkavad poistel intensiivselt talitlema umbes 12‑15 aasta vanuses, sellega algab murdeiga e puberteet. Siis hakkavad munandites moodustuma spermid ja hoogustub mees­suguhormoonide sünteesimine. Nende hormoonide toimel arenevad teisesed sugutunnused: hakkab kasvama habe ja intensiivistub karvakasv kaenla all ning suguelundite ümbruses, tugevneb lihaskond ja kujuneb mehele iseloomulik kehakuju, ka hääl muutub madalamaks. Murdeeas esineb enamikul noormeestest öösiti iseeneslikke seemnepurskeid (pollutsioone). Munandid talitlevad tavaliselt veel kõrges easki, kui mingid traumad või haigused talitlust ei katkesta.

Selleks, et spermid saaksid normaalselt areneda, vajavad nad kehatemperatuurist paar kraadi madalamat temperatuuri. Seetõttu ei paikne munandid mitte kõhuõõnes, vaid munandi­kotis, kuhu nad laskuvad looteea lõpus. Spermide teine eripära avaldub selles, et nad on kehale võõrad rakud (neis on ülejäänud organismist erinevaid valke), mistõttu nad ei tohi mehel verega kokku puutuda. Kui see on juhtunud, hakkab immuun­süsteem sperme hävitama. Seepärast saavad seemne­torukestes valmivad meessugurakud toitaineid ja hapnikku läbi erilise rakkude kihi.

Spermi arengutsükkel vältab veidi üle kahe kuu (75‑85 päeva), sperme moodustub mehe organismis pidevalt. Seega, kui mehe organismi on kahjustanud mürgid, võivad mingi aja pärast tekkida uued, kahjustamata pärilikkusainega spermid. Kui aga viga saavad sperme tootvad rakud, siis normaalseid isassugurakke enam ei moodustu.

Spermid

• vajavad kehatemperatuurist madalamat temperatuuri
• moodustuvad pidevalt kogu elu jooksul

Naise peamised suguelundid on munasarjad, munajuhad, emakas ja tupp, mis paiknevad kõhuõõnes. Nende ülesanne on moodustada viljastumisvõimelisi munarakke ja kaitsta ning toita viljastatud munarakust arenevat uut organismi.

Emakas on naise alakehas asuv lihaseline õõnes elund, mis on ühendatud tupega ning munajuhade kaudu munasarjadega. Erinevalt mehest on naisel kuse- ja suguteed eraldi. Tupe avaus paikneb kusitisuudmest tagapool. Kahel pool emakat asetsevad munasarjad. Need on sugunäärmed, mis toodavad naissuguhormoone ning kus valmivad ka naissugurakud ehk munarakud. Vastsündinud tütarlapse munasarjades on ligi miljon valmimata munarakku, seitsmeaastasel tüdrukul on neid alles kuni 300 000. Kõik munarakud on moodustunud juba looteeas ja naise elu jooksul neid juurde ei teki, need vaid valmivad ühekaupa.

Munarakud

• moodustuvad kõik looteeas
• valmivad perioodiliselt enamasti ühekaupa alates puberteedist
• ei valmi elu lõpuni

Murdeeas saab tütarlaps suguküpseks. Munasarjad hakkavad ajuripatsis toodetud hormoonide mõjul tootma suguhormoone, mis erituvad verre. Suguhormoonide toimel valmivad munarakud (elu jooksul tekib neid kuni 400) ja arenevad teisesed sugu­tunnused: hakkavad kasvama rinnad (need on tegelikult piimanäärmed), puusad muutuvad laiemaks ja naha alla koguneb rasvakiht, mis annab kehale iseloomuliku ümarama naiseliku kuju, tugevneb karvakasv kaenla all ja suguelundite ümbruses.

Naisel valmib ligikaudu iga 4 nädala järel tavaliselt üks munarakk, mis väljub munasarjast ning satub kõhuõõnde. Viljastumisvõimelise munaraku vabanemist munasarjast nimetatakse ovulatsiooniks. Munajuha lehtrikujuliselt laienenud ots püüab munaraku kõhuõõnest kinni ja suunab selle munajuhasse, mida mööda liigub munarakk emakasse.

Samal ajal kui munarakk valmib, hakkab emakat vooderdav limaskest vohama ja paksenema. Nii valmistub emakas iga kord viljastatud munaraku vastuvõtuks. See toimub suguhormoonide mõjul. Enamasti aga munarakk ei viljastu ning emaka pehme ja kohev limaskest osutub tarbetuks, mistõttu see eraldub ja heidetakse kehast välja. Koos limaskestaga eraldub ka verd ning väljub viljastamata munarakk. Seda nimetatakse menstruatsiooniks. Kuna need muutused toimuvad korrapäraselt kindla aja tagant, nimetatakse kirjeldatud muutusi menstruaaltsükliks. Tsükli pikkus on 21‑35 päeva, enamasti 28 päeva (menstruatsiooni esimesest päevast kuni järgmise alguseni). Viljastumisvõimeline munarakk eraldub munasarjast tavaliselt tsükli keskel (enamasti 14. päeval või paar päeva varem või hiljem). Pärast ühe tsükli lõppu algab kõik otsast peale.

Menstruatsiooni algus Eesti tüdrukutel on tavaliselt 11.‑14. eluaastal. Harva toimub see kas varem või hiljem. Korrapäraseks muutub menstruaaltsükkel alles paari kuu või aasta jooksul. Tsükli pikkus on võrdlemisi püsiv ega kõigu tavaliselt üle paari päeva. Naise elu jooksul valmib küllaltki väike osa munasarjas olevatest munarakkudest: keskmiselt vabaneb naise organismist kogu viljaka perioodi vältel ligikaudu 400 munarakku, kusjuures esimesest menstruatsioonist alates on need võimelised viljastuma.

Erinevalt meestest pole naistel võimalik saada järglasi hilises eas. Üle 45.–50. aastastel naistel munarakkude valmimine aeglustub ja lakkab. Ühtlasi jääb ära ka menstruatsioon, milles võib näha omalaadset kaitsekohastumust. Naise vananedes toimuvad kehas olemasolevate munarakkudega mitmesugused ebasoodsad muutused ja on suurem oht sünnitada väärarenguga järglane.

Tütarlapsed ja naised peavad oma tervist eriti hoidma, sest neil on juba sünnihetkel olemas kõik munarakud ja elu jooksul uusi juurde ei teki. Mis tahes kahjulikud tegurid, näiteks alkohol, mitmesugused kiirgused, mõningad nakkushaigused, külmetusest tingitud põletikud, võivad kahjustada korraga kõiki naise munarakke. Selle tagajärjel ei pruugi naised enam saada järglasi või võib sündida puudega laps.