Silbitamine ja poolitamine

TERE! Mina olen Wimberg. Passis on mul­ ­teine nimi: Jaak Urmet. Aga kuna ma olen kirjanik ja kirjanikud on läbi aegade endale võtnud kirjanikunimesid, ilu ja uhkuse pärast, siis ei ole vaja imelikuks pidada, et minagi nii olen teinud. Nõnda saan passinime all elada iga­päeva­elu ja olla kirjutama hakates Wimberg. Võin teha Wimbergi nime all asju, mida ma passinime all vast ei teekski.

Olen kirjutanud palju raamatuid. Kuna olen suhteliselt noor mees, alles 33-aastane, siis on mul isegi endal veidi kummaline öelda „palju raamatuid“. Aga ometi on nii juhtunud. Ma ei hakkaks neid siinkohal kokku lugema. Ütlen vaid, et olen kirjutanud lastele ja suurtele, luuletusi ja jutte, näidendeid ja telesaate­stsenaariume. See ongi minu töö – kirjutada. Lisan, et sugugi mitte kõik mu raamatud pole ilukirjanduslikud. Olen kirjutanud, passinime all, ka populaarteaduslikke raamatuid. Nende hulka kuulub näiteks ports emakeeleõpikuid 4.–6. klassile.

Nagu ütlesin: aina kirjutan. Paljud kirjanikud kirjutavad raamatuid teise, peamise töö, näiteks ajakirjanikutöö või ametnikutöö kõrvalt. Nii ei jää neil paraku tihti enam kirjutamiseks kuigi palju aega ja energiat üle. Mina olen ses mõttes õnnelikum kirjanik, sest mu esmane töö ongi kirjutamine. Hommikul ei pea ma tunglema liikluses, vaid teen kruusi koorega kohvi, istun vanaaegse, suure ja avara kirjutuslaua taha, avan arvuti ja hakkan kir­jutama. Täna luuletus, homme artikkel, siis ­nokitsen nädala taas ühe raamatu kallal...

Tänapäeval räägitakse palju, et lapsed ei taha enam raamatuid lugeda, võrreldes kas või oma vanemate põlvkonnaga. See on tõsi küll. Tänased isad ja emad lugesid lapsena kind­lasti rohkem. Ma olen ise ka lapsepõlvest peale suur raamatuneelaja olnud. Süües või enne magama jäämist, pikal rongisõidul või hai­gena voodis – ikka oli raamat ees või käes. Ja ikka korralikud paksud raamatud, mitte pildi­klibakad: „Doktor Dolittle“, „Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi“... Kõhedusvõbinail ­lugesin „Kahe ookeani saladust“, kõõksusin naerda „Marek Pieguse uskumatute seikluste“ kohal. Mõni raamat sai austuse märgiks supi­plekke, rebendeid, autopilte... Raamatuid määrida või lõhkuda on inetu, aga mis teha, supi­plekk on raamatu orden! Halba raamatut ­boršitaldriku kõrvale ei võeta!

Mida siis hakata peale nende tänapäeva lastega, kes ei neela enam samamoodi raamatuid? Mis nendega ikka peale hakata. Ei saa sundida raamatuid lugema. Kui pole mõnu, pole ka mõtet. Peab ise ihkama.

Tänapäeva lastel on palju rohkem võimalusi ajaviiteks ja meelelahutuseks, kui oli ­nende isadel ja emadel: raamat ei ole mõnele vahest see kõige põnevam asi. Leidub ka täiskasvanuid, kes ütlevad häbenemata, et ei pea raamatuid millekski. Kui nad on siiski head juuksurid, ehitajad või kalurid, siis ei ole sellest nii väga katki midagi. Ega tähtis pole mitte niivõrd raamatute lugemine, kuivõrd teadmised, tarkus ja lai silmaring. Neid võib omandada ka muul moel. Raamatud on selleks kõige lihtsam viis.

Aga kui inimesel ei ole teadmisi, tarkust ja laia silmaringi, siis... Mis on siis, las selle üle arutleb juba igaüks ise!