Neid oli isa ja neli last, nende perekonnanimi oli Melkerson ning nad olid stockholmlased, keegi neist polnud varem Soolavaresel käinud. Seepärast olid nad väga ootusärevad, eriti isa Melker.
„Soolavares!“ lausus ta. „Mulle see nimi meeldib. Just sellepärast ma seal suvila üürisingi.“
Astrid Lindgreni väike Tjorven
Ühel juunikuu päeval astus laevukese pardale perekond: isa Melker Melkerson koos nelja lapsega. Nende sõidusihiks oli saar, mis kandis nime Soolavares ning kus keegi neist polnud veel kunagi käinud. Sellest, milliseks kujunes Melkersonide kirev suvi Soolavaresel, nende tutvusest saare väikese perenaise Tjorveni, tema hiidkoera Pootsmani ja teiste saareelanikega, samuti loendamatuist naljakaist, vahel koguni veidi kurblikest suvejuhtumitest räägibki see lõbus ja südamlik raamat.
Ühel juunikuu päeval
Aga Soolavaresel elavad inimesed. Neid pole just palju. Oma paarkümmend hinge. See tähendab talvel. Suviti saabuvad siia veel suvitajad.
Nimelt selline suvitajapere sõitiski „Soolavares I-l“ ühel juunikuu päeval sel aastal. Neid oli isa ja neli last, nende perekonnanimi oli Melkerson ning nad olid stockholmlased, keegi neist polnud varem Soolavaresel käinud. Seepärast olid nad väga ootusärevad, eriti isa Melker.
„Soolavares!“ lausus ta. „Mulle see nimi meeldib. Just sellepärast ma seal suvila üürisingi.“
- kümme
- paarkümmend
- neli
- paarsada
- Talle meeldis saare nimi.
- Ta üüris seal ka eelmisel suvel maja.
- Tema lapsed soovisid sinna minna.
- Ta külastas saart varem ja talle meeldis seal.
Malin, tema üheksateistkümneaastane tütar, vaatas isale otsa ja vangutas pead. Oo, mis kergemeelne isa see küll on! Ta saab varsti viiskümmend aastat vanaks, kuid on lapsemeelselt äge ja poisikeselikum ning muretum kui ta pojad. Nüüd oli ta õhinat täis nagu laps jõuluõhtul ja ootas, et kõik peavad olema õnnelikud tema leidlikkuse üle üürida suvila Soolavaresel.
„See on just sinu moodi,“ tähendas Malin, „see on päris täpselt sinu moodi – minna ja üürida suvila saarel, mida sa ihusilmaga pole näinud, paljalt sellepärast, et saare nimi kõlab sinu meelest ilusasti.“
- Ta arvas, et isa on liiga tõsine.
- Ta arvas, et isa ei käitu piisavalt lapsikult.
- Ta arvas, et isa on kergemeelne.
- Ta arvas, et isa käitus nagu isad ikka.
„Ma arvasin, et nii teevad kõik inimesed,“ kaitses ennast Melker, kuid seejärel jäi ta vait ning mõtiskles. „Või vahest peab olema kirjanik ja enam-vähem pöörane, et niisuguse asjaga hakkama saada? Paljalt nimi ... Soolavares – hahaa! Vahest teised inimesed sõidavad enne kohale ja viskavad pilgu peale.“
„Mõned teevad seda küll! Ainult mitte sina!“
„Nojah, eks mina ole nüüd teel,“ arvas Melker muretult. „Ma sõidan ja viskan nüüd pilgu peale!“
Ning ta vaatas oma rõõmsate siniste silmadega ringi. Ta nägi kõike seda, mis talle nii armas oli – valkjaid voogusid, saari ja laide, auväärt Rootsi ürgkaljust halle skääre, randu oma vanade majade, paadisildade ja paadikuuridega. Tal oli tahtmine käsi välja sirutada ja kõike silitada. Selle asemel võttis ta Johanil ja Niklasel turjast kinni.
- Ta on kinnisvaramaakler.
- Ta on meremees.
- Ta on kunstnik.
- Ta on kirjanik.
„Kas te saate aru, et see on ilus? Kas te ka taipate, et olete õnneseened, kui saate suvi otsa kõige selle keskel elada?“
Johan ja Niklas teatasid, et nad saavad sellest aru, ka Pelle ütles, et saab.
„Aga miks te siis ei juubelda?“ küsis Melker. „Kas ma tohiksin paluda natuke juubeldust?“
„Kuidas see käib?“ küsis Pelle. Ta oli kõigest seitse aastat vana ega osanud käsu peale juubeldada.
„Tuleb müügida!“ seletas Melker ning naeris üleannetult. Seejärel katsus ta ise natuke müügida ning ta lapsed kihistasid tänumeelselt.
„Sa ammud nagu lehm,“ ütles Johan ning Malin väitis:
„Kas me igaks juhuks ei kannataks müügimisega seni, kui oleme näinud maja, mille sa üürisid?“
- terveks suveks
- kogu eluks
- kuni saabub talv
- terveks aastaks
Melker polnud sellega päri.
„Müügiagent ütles, et maja on suurepärane. Ja inimeste juttu peab uskuma. Ta kinnitas mulle, et see on tõeline õdus vana suvila.“
„Oh, oleksime me juba kohal,“ õhkas Pelle.
„Ma tahaksin seda suvilat nüüdsama näha.“
Melker heitis pilgu kellale.
„Tunni aja pärast, mu poiss! Selleks ajaks on meil kõigil kõhud päris tühjad, ja arvake ära, mis me siis teeme?“
„Sööme,“ pakkus Niklas.
„Täpselt nii. Me võtame väljas päikesepaistel istet ja laseme hea maitsta sellel imetoredal einel, mille Malin meile valmistab. Päris haljendava muru peal, saate aru ... me lihtsalt istume seal ja tunneme, et suvi on käes!“
„Oi,“ ütles Pelle, „nüüd ma hakkan varsti müügima.“
Järgneb ...- Kuidas suhtusid lapsed Soolavaresele minekusse? Millest sa seda järeldad?
Mõtle ja tegutse edasi
Skäär on .
Skäär on .
Lugemispala tegevus toimub Rootsis, kuid skääre leidub veel ka rannikul.
