Naised osalevad revolutsioonis
Naised osalesid aktiivselt vana korra kukutamisel. Nad astusid välja revolutsioonilistel päevadel, hoidsid end sündmustega kursis, asutasid naiste klubisid, kuulasid parlamendirõdult vaidlusi või jälgisid kohtuprotsesse. Mõned naised haarasid koguni isamaa kaitseks relva.
Eelkõige nõudsid naised endale kodanikuseisust, et olla meestega õiguste poolest võrdsed. Kuid neil oli vähe toetajaid ja 1793. aastal tõrjus Rahvuskonvent nad poliitikast kõrvale: saadikute arvates pidi revolutsioon jääma meeste pärusmaaks.
Meeste ja naiste võrdsuse kaitseks
Kas [filosoofid ja seaduseandjad] pole mitte eiranud võrdsete õiguste põhimõtet, võttes rahulikult poolelt inimkonnalt võimaluse osaleda seaduste loomes, jättes naised ilma kodanikuõigustest? [‑‑‑]
Miks ei võiks olenditel, kes rasestuvad või on ajutiselt haiglased, olla õigusi, mida pole kellelgi pähe tulnud ära võtta neilt, kellel on igal talvel liigesepõletik või kes külmetuvad kergesti? [‑‑‑]
Ei maksa arvata, et kui naised saaksid rahvuskogude liikmeks, hülgaksid nad silmapilkselt oma lapsed, majapidamise, näputöö. Vastupidi, nad kasvataksid lapsi veel suurema hoolega ja valmistaksid neid ette saama ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks.
Prantsuse filosoof Condorcet „Naiste vastuvõtmisest kodanikuseisusse“, 1790.
Naise loomulikud, võõrandamatud ja pühad õigused
Revolutsiooni aktivist ja kirjanik Olympe de Gouges (1748–1793) oli üks esimesi naisõiguslasi, kes nõudis, et „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ hüvesid laiendataks mõlemale sugupoolele. Protestiks selle vastu, et Asutav Kogu naised kodanikuõigusest ilma jättis, koostas ta 17 artiklist koosneva „Naise ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ (1791. a september). Et Olympe de Gougesi seisukohad olid jakobiinidele vastukarva, giljotineeriti ta 2. novembril 1793. a.
1. Naine sünnib vabana ja jääb mehega õiguslikult võrdseks. Ühiskondlikud erinevused võivad rajaneda ainult ühiskasul.
3. Igasuguse kõrgema võimu allikas on alati rahvas, mis pole midagi muud kui naise ja mehe liit.
4. [‑‑‑] Naise loomulike õiguste rakendamist piirab vaid meeste kestev türannia; need piirid tuleb looduse ja mõistuse seaduste valguses üle vaadata.
6. Seadus on üldsuse tahte väljendus; kõigil nais- ja meeskodanikel on õigus võtta isiklikult või esindajate kaudu osa selle välja töötamisest. Seadus peab olema kõigile üks: et kõik mees- ja naiskodanikud on seaduse ees võrdsed, peavad kõik auastmed, ametikohad ja tööülesanded olema neile võrdselt kättesaadavad.
10. Kedagi ei tohi tülitada tema veendumuste, isegi kõige sügavamate veendumuste pärast. Naisel on õigus astuda tapalavale, järelikult peab tal olema õigus tõusta ka kõnepulti ja poliitilisse kõnepulti, kui ainult tema väljaütlemised ei ohusta seadusega sätestatud avalikku korda.
Relvastatud naised toovad kuningapere Pariisi
1789. aasta sügisel tekkis Pariisis terav leivapuudus. 5. oktoobril marssis Versaillesʼsse üle 6000 relvis pariislanna.
Kui nad kohale jõudsid, lubati üks delegatsioon kuninga jutule. Viimane lubas hoolt kanda, et pealinna hakataks jälle leivaga varustama. Meeleavaldajad naersid aga saadikute esitatud sisutühja lubaduse välja ja nõudsid tagatisi. Õhtuks oli kuningas sunnitud leppima oma võimu piiravate määrustega, mis olid Rahvuskogus juba läbi läinud, kuid mille kinnitamisega ta oli venitanud. Järgmisel päeval, kui naised olid kuninga Versailles’st Pariisi eskortinud, kirjutas ta määrustele alla. [‑‑‑] Tuues linna tagasi „pagari, pagarinaise ja väikese pagaripoisi“ – see tähendab kuninga, kuninganna ja noore kroonprintsi –, ei võidelnud naised välja ainult leiva, mille puudumise all Pariisi elanikkond kannatas, vaid surusid tõrksale kuningale peale rahva seaduse.
Romantismiaja inimene. Koost. F. Furet. Tallinn, 2003.
Vabariigis pole naised enam passiivsed
On lõppenud aeg, mil naist, keda alandas ja alavääristas talle osutatud võlts ja labane jumaldamine, millega teda justkui austati, peeti teisejärguliseks olendiks, kes on määratud oma meest pärgama ja olema ühiskonna ehteks, nagu roos kaunistab aeda. Kuulge, kodanikud, kas te julgete ennast veel vabariiklasteks nimetada, kui te arvate endistviisi, et ilu on naise tähtsaim omadus [‑‑‑]? Ei, ei, kodanikud, jätkem türannide õukondadele ja mandunud linnadele [‑‑‑] see võlts viis hinnata poolt inimkonda [‑‑‑]. Vaadakem põlgusega või pigem kaastundega neid labaseid naisi, ajutisi olevusi, kes ei oska ega taha teha muud kui edvistada [‑‑‑]. Jätkem sinnapaika need labased arusaamad; ärgem hooligem lintide värvist ega looride peensusest, kõrvarõngaste kujust ega hinnast, vaid meie ainsaks kaunistuseks olgu meie voorused ja meie pärliteks meie lapsed.
Joséphine Fontanier’ kõne ühel sankülottide kogunemisel, 1793. a detsember.
Meeste eeskujul asutasid naised poliitilisi klubisid, kus loeti ajalehti ja Asutava Kogu määrusi, arutleti poliitika üle ning anti kõhklemata oma arvamustest ka rahvaesindajatele teada. Suur osa palvekirjadest ja nõudmistest, kus saadikuid julgustatakse või kus esitatakse oma mõtteid ja poliitilisi nõudmisi, pärineb naistelt. 1793. a oktoobris keelustati naiste klubid Rahvuskonvendi otsusega.
Küsimused
- Mil viisil naised revolutsioonis osalesid?
- Millised omadused pidid olema kodanikul tol ajal valitsenud seisukohtade kohaselt?
- Miks ei pidanud rahvasaadikud vajalikuks naistele kodanikuõigusi anda?
- Milliste argumentidega Condorcet ja Olympe de Gouges naiste võrdõiguslikkust kaitsesid?
- Arutlege klassis, miks pidasid Rahvuskonvendi saadikud naiste poliitikas osalemist ohtlikuks.
