Prantsusmaa revolutsioonisõjad Euroopa riikide koalitsioonide vastu kestsid väikeste vaheaegadega alates 1792. aastast. Prantsusmaa vastu ühinesid Austria, Preisimaa, Suurbritannia, Hispaania, Sardiinia-Piemonte ja Holland. Napoleoni väejuhi­oskused mängisid neis sõdades märkimisväärset rolli. 1796. aastal purustas ta Itaalias Austria keisri ja Sardiinia kuninga väed ning vallutas seejärel Egiptuse. Revolutsiooni­sõjad lõppesid, kui Napoleon sõlmis 1801. aastal rahulepingu Austriaga ning 1802. aastal Suurbritanniaga. Prantsusmaa jaoks olid sõjad võidukad, sest teised riigid tunnustasid Belgia annekteerimist ning Prantsusmaa nukuvalitsusi Hollandis, Šveitsis ja Itaalias.

Need rahulepingud oleks võinud luua Euroopas uue võimu­tasakaalu, ent Napoleon tahtis rohkemat. Ta ei hoolinud traditsioonilisest tasakaalule orienteeritud poliitikast ning rahulepingud olid talle vaid ajutiseks vahendiks. Napoleoni sekkumised Itaalias ja Šveitsis rikkusid Austriaga sõlmitud lepingu tingimusi. Samuti hakkas ta ehitama suurt laevastikku, milles britid nägid ohtu oma julgeolekule. 1803. aastal alustas Suurbritannia uuesti sõjategevust. Napoleon kaalus armee saatmist Suurbritanniasse, ent tema laevastik sai Trafalgari mere­lahingus 1805. aastal brittidelt hävitavalt lüüa. Sellest ajast peale kuulus ülekaal merel Suurbritanniale. Seejärel püüdis Napoleon britte põlvili suruda kontinentaalblokaadiga, keelates oma kontrolli all olevates Euroopa maades igasuguse kaubavahetuse Suurbritanniaga. Ent blokaad kahjustas ka Prantsusmaa majandust ja samas ei suutnud Napoleon takistada Suur­britanniale olulist koloniaalkaubandust.

Seevastu Napoleoni uus sõjakäik Euroopas kulges ülimalt edukalt. 1805. aastal purustas ta Austerlitzi lahingus Austria-Venemaa ühisarmee, vallutas Viini ning sundis Austria keisri kapituleeruma. 1806. aastal hävitas ta Preisi armee ja okupeeris Berliini. 1807. aastal lõid prantslased ka Vene armeed ning sundisid keiser Aleksander I-le peale Tilsiti rahu, mille tulemusel pidi Vene­maa liituma Prantsusmaaga Suurbritannia vastu. Poolas loodi Prantsusmaast sõltuv Varssavi hertsogiriik. See oli Napoleoni võimu kõrghetk.

Napoleoni fenomenaalsel sõjalisel edul oli mitu põhjust. Ta võttis kasutusele taktikalisi uuendusi, mis andsid talle suurtes väli­lahingutes eelise. Samuti tuleb esile tõsta tema oskust lahingu­võite ära kasutada, oma vägesid kiiresti liigutada ning neid vastase ressurssidest ülal pidada. Aga silmas tuleb pidada ka üldisemaid põhjusi. Esiteks oli Prantsusmaa 1793. aastal kasutusele võtnud üldmobilisatsiooni, samas kui teised riigid olid jäänud truuks traditsioonilisele palgaarmeele. Nii oli prantslastel sageli suur arvuline ülekaal, näiteks 70 000 austerlase vastu suutis Napoleon välja panna 200 000 meest. Sealjuures ei olnud palgasõdurite motivatsioon võrreldav prantslaste patriootliku entusiasmiga. Teiseks käitusid liitlased sageli isekalt, jättes oma koalitsioonikaaslase üksi Napoleoni vastu. Näiteks 1795. aastal tegelesid Austria, Preisi ja Venemaa hoopis Poola riigi hävitamise ja omavahel jagamisega, selmet ühiselt Prantsusmaale vastu seista. Hilisemates koalitsioonisõdades juhtus sageli, et Austria kandis Napoleoni-vastase võitluse põhiraskust ning teised riigid jäid neutraalseks või osutasid vaid sümboolset abi. Kuna õiget ühisrinnet ei tekkinud, sai Napoleon oma vastased ükshaaval purustada.

Napoleoni sõjamasin takerdus esimest korda Pürenee poolsaare sõdades, kui prantslased ei suutnud toime tulla hispaanlaste partisanitaktikaga. Hispaanlased nimetavad 1808.–1814. a toimunud võitlusi Hispaania iseseisvussõjaks. Napoleonile sai saatuslikuks valearvestus rünnata samal ajal ka Venemaad. Venemaa ei olnud rahul Tilsiti rahu tingimustega ning sõlmis 1812. a aprillis Prantsusmaa-vastase salaleppe Suurbritannia ja Rootsiga. Napoleon mobiliseeris hiiglasliku sõjaväe ning tungis sama aasta juunis umbes poole miljoni mehega üle Venemaa piiri. Tunduvalt väiksem Vene armee vältis pealahingut ning taganes peaaegu Moskvani. Baltisaksa päritolu Michael Andreas Barclay de Tolly asemel ülemjuhatajaks määratud Mihhail Kutuzov otsustas anda lahingu Borodino küla juures. Mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, mistõttu venelased loobusid Moskva kaitsmisest. Ent mahajäetud Moskva okupeerimisest polnud prantslastel suurt kasu, sest linn oli tühjaks tehtud ning osaliselt maha põletatud. Venelased seadsid end Moskva lähedale laagrisse ning keeldusid rahuläbirääkimistest. Hiigelarmee varustamine oli tohutute vahemaade tõttu äärmiselt keeruline ning prantslased olid sunnitud enne talve tulekut Venemaalt taanduma. Retk läbi hilissügisese, teedeta ja sissetungil juba laastatud hiigelriigi tõi kaasa suuri kaotusi. Mehed hukkusid nälja, külma ja partisanide rünnakute tõttu. Tagasi üle Venemaa piiri jõudis vähem kui 100 000 meest.

Sõda Hispaanias ja krahh Venemaal olid Napoleoni ressursid ära kulutanud. Samal ajal olid Prantsusmaa vastased õppinud talt nii rahvaarmee ehitamist kui ka lahingutaktikat. Samuti mõistsid nad, et Napoleoni on võimalik lüüa vaid ühiste jõupingutustega. 1813. aastal sõlmisid Preisi, Venemaa, Suurbritannia, Rootsi ja Austria nüüd juba kuuenda Prantsusmaa-vastase koalitsiooni, mille ühendvägedelt sai Napoleon Leipzigi all toimunud Rahvastelahingus hävitavalt lüüa. Liitlased pakkusid prantslaste keisrile soodsat rahulepingut, ent too keeldus ja jätkas nüüd juba lootusetut võitlust. 1814. aastal vallutasid liitlased Pariisi ja sundisid Napoleoni troonist loobuma. Endine keiser saadeti Vahemerel asuvale Elba saarele maapakku. 1815. aastal õnnestus tal veel kord troonile tagasi pöörduda, aga nüüd sai ta valitseda vaid sada päeva. Napoleon pakkus rahu, ent Euroopa riigid ei saanud teda enam usaldada ning nende kogutud ühend­vägi purustas Prantsuse armee Waterloo lahingus Belgias. Napoleon saadeti kaugele Lõuna-Atlandil asuvale Püha Helena saarele, kus ta 1821. aastal suri.

Sõjad Napoleoniga andsid Euroopa valitsejatele õppetunni, et üksi ei ole võimalik agressorile vastu saada. Nad mõistsid, et on vaja luua uus rahvusvaheline süsteem, kus iga riik ei tegutseks vaid iseenda huvide eest. 1815. aasta Viini kongressil loodi „Euroopa kontsert“, kus juhtivad riigid ehk „dirigendid“ hakkasid ühiselt tegutsema selle nimel, et ükski riik ei kasvaks nii suureks, et hakkaks teiste iseseisvust ohustama.