Läänemere eriilmelised rannikud

Läänemerele on väga iseloomulikud laugrannikud. Rannad on enamasti liivased, kivised või kõrkjaisse kasvanud. Pärnu lahe ümbruses võib näiteks näha laialdasi liiva­randu, Lääne-Eestile on aga omased roostikega kaetud mudased kalda­piir­konnad. Põhja- ja Lääne-Eestis on levinud kivised moreen­rannad koos juhuslike rändrahnudega.

Sageli näeme randades, näiteks Kassaris ka rannavalle. Need on lainete ja tormi­tuultega rannale kuhjatud kaare­kujulised liiva-, kruusa- või klibu­vallid. Nende ranna­poolne nõlv on laugem, mere­poolne järsem, pikkus võib ulatuda mõnesaja meetrini.

Liivarannad on tekkinud enamasti lahe­soppidesse (nt Pärnu lahte), kuhu mere­lainetus on tasasele alus­põhjale kokku kuhjanud palju liiva ja mitme­suguseid setteid. Sageli kuhjab tuul ranna­liiva kokku luideteks. Nende tuule­alune serv on lauge, tuule­pealne aga järsk. Kõrgeid luiteid on näha näiteks Soomes Pori linna lähedal Yyteri liiva­randadel ja Taani rannikul. Eestis leiame neid Hääde­meestel, Nõval, Laulas­maal jm. Osa luidetest on läbi kasvanud ranna­lähedase taimestikuga ja võivad olla vähe­märgatavad, osa neist vahetab oma asukohta ja suurust tuulte toimel.

Piirkondades, kus maakerge on lakanud, kuid ka vajumist enam ei esine või on see aeglane, kujunevad välja maasääred – peamiselt liivast või kruusast koosnevad valli- või selja­kujulised pinna­vormid, mis ulatuvad maismaalt kaugele veekogusse. Eriti suured maasääred on kujunenud Lääne­mere kaguosas. Ligi 100 km pikkune Kura säär eraldab Kura lahte Lääne­merest. Sealsed luited on Euroopa kõrgeimad (60 m) ja kantud UNESCO maailma­pärandi nimistusse. Läänemere ja Wisła (Kaliningradi) lahte eraldaval Wisła ehk Balti maasäärel on pikkust 60 km ja sealsetel luidetel kõrgust kuni 45 m. Eestis on maasääri näiteks Saaremaal – Sõrve poolsaare tipus – ja Hiiumaal.

Laidrannik on rannikutüüp, kus rannajoone lähedal asub hulgaliselt laide. Eestis on neid eriti palju Lääne-Eestis Väinamere saarte ümbruses, näiteks Hobulaid, Kesselaid jt. Laiud on madalad ja lauged, sageli pikliku kujuga ja vaevu mere­pinnast kõrgemale ulatuvad saarekesed. Inimeste poolt on need tavaliselt asustamata, kuid sageli on seal endale meelis­elupaiga leidnud suured linnu­kolooniad. Maakoore kerkides laiud liituvad omavahel ja tekivad juba suuremad saared, mandriga kokku­kasvamisel aga poolsaared.

Eesti rannikut ilmestavad pangad, moodustades sellest olulise osa. Neist tuntuim on mööda Põhja-Eestit looklev Balti klint, mis Eesti aladel kulgeb Osmus­saarest Narvani, hõlmates umbes veerandi kogu Balti klindi pikkusest (1200 km).

Põhja-Eesti pankrannikut iseloomustab astangulisus, mille kujunemisel on olnud määravaks astangut moodustavate kivimi­kihtide erinev kulumis­kindlus. Vastu­pidavaim on lubjakivi, kõige pudedam savikivi. Klintide ehk ranniku­pankade moodustu­mine algas tõe­näoliselt miljonite aastate eest ja hiljem on neid lihvinud mandri­liustikud, maapinna kerkimised ja vajumised. Astangute teke ei ole lakanud veel täna­päevalgi, kuigi nende areng on väga pikaldane protsess. Kui mõnes piir­konnas toimub astangu taganemine aeglase kulutusena, siis on kohti, kus näeme ka aktiivseid varinguid (Paldiskis, vt foto).

Mere kulutusele alluvad rannalõigud, kus pank­rannik on jätkuvas arengus, jäävad valdavalt klindi lääneossa: Pakri poolsaar ja saared, Osmus­saar, Ranna­mõisa (kõrgus 35 m). Astang­rannad on ka järsemad, pudedamates setetes kujunenud kulutus­rannad, näiteks Mõntu ja Soela astangud Saaremaal. Lauge­nõlvalised paerannad leiame Vilsandi lääneosas ja Vaika saartel.