Tööstuslik pööre

18. sajandi teine pool ja 19. sajand tõid maailmas kaasa veel ühe suure murrangu, mis muutis tunduvalt ühiskonda ja inimeste eluolu. Toimus üleminek käsitsitöölt mehhaniseeritud tootmisele ehk tööstuslikule tootmisele. Uute masinate leiutamine ja kasutuselevõtt võimaldas kaupu üha kiiremini ja odavamalt toota. Sealjuures põhjustas ühe valdkonna areng ja laienemine vältimatult teistegi sellega seotud valdkondade edenemist: kasvas nõudlus tööjõu ja tooraine järele, tohutu arenguhüppe tegi transport, turul tekkinud konkurents sundis ettevõtteid veel odavamalt ja rohkem tootma. Nii sai tööstusest põllumajanduse asemel ühiskonna peamine arengumootor ja rikkuse looja, mis lõi eeldused hüppeliselt kasvanud elanikkonna toitlustamiseks, riietamiseks, liiklemiseks ja majutamiseks. Tööstuslikule tootmisele ülemineku murranguliste tagajärgede tõttu on seda protsessi nimetatud ka tööstuslikuks revolutsiooniks.

Esimesena maailmas astus ulatusliku tööstusliku tootmise teele Inglismaa 18. sajandi keskel. Kuna sealne tähtsaim majandusharu oli villa töötlemine, hakatigi kõigepealt just ketramist ja kudumist masinatega hõlbustama. Näiteks kangur James Hargreavesi leiutatud ketrusmasinal sai senise ühe lõnga asemel kedrata korraga 16 lõngarulli. Šoti leiutajal James Wattil õnnestus varem leiutatud aurumasinat veel nii palju täiendada, et seda sai kasutada ketrus- ja kudumismasinate ajamina. Sellest peale oli võimalik vabrikuid rajada enamatesse kohtadesse kui ainult suurte jõgede äärde, kus vajalikud mehhanismid pani tööle vesi­ratas. Uusi masinaid tekkis pidevalt juurde ning üha enam ette­võtjaid pidas vajalikuks neid endale hankida. Tänu mehhaniseerimisele suutis 1812. aastal üks ketraja teha ära juba 200 ketraja töö. See andis Inglise ettevõtjatele suure konkurentsi­eelise, kuna võimaldas toota kaupu suuremates kogustes ja tootmiskulusid vähendada.

Aurumasinaid köeti kivisöega. Mida rohkem vabrikuid rajati, seda suurem nõudlus tekkis söe järele. Et kiiremini, rohkem ja odavamalt toota, täiustati söekaevandamise tehnoloogiat. Siingi oli suur kasu aurumasinast, millega sai kaevanduse šahtidest vett välja pumbata. 18. sajandi lõpuks kujunes söetööstus üheks tähtsamaks majandusharuks ja söerikastesse piirkondadesse kerkisid suured kohalikul kütusel rajanevad tööstuskeskused.

Masinate ehitamiseks vajati rauda. Seni kuni rauasulatusahjude kütteks kasutati puusütt (puhas kivisüsi selleks ei sobinud), olid raua tootmisvõimsused piiratud. 18. sajandi algul õpiti aga sulatusahju kütma kivisöest saadava koksiga. See võimaldas rauda hoopis kiiremini ja palju rohkem toota kui varem. Raua­tootmisest sai Inglise tööstusrevolutsiooni üks alussambaid. Näiteks 1850. aastal sulatati Inglismaal rohkem rauda kui kõigis teistes riikides kokku.

Inglismaa selge liidriroll tööstuslikus tootmises püsis 19. sajandi keskpaigani. Aurumasinad ja tööstuslikud tehnoloogiad olid esi­algu tulusad vaid Suurbritannias, sest nõudsid palju kivisütt. Mujal Euroopas oli aga kütus kallim ja tööjõud pigem odav, seega puudusid loomulikud eeldused aurujõu kasutuselevõtuks. Inglismaa järel asusid tööstusliku tootmise teele Belgia ja Põhja-Prantsusmaa, kus paiknesid samuti suured kivisöevarud. Auru­masinaid arendati pidevalt edasi. 18. sajandi algul kulus 1-hobujõulise masina töötamiseks 20,5 kg kivisütt tunnis, 19. sajandi keskpaigaks oli aga kütusekulu juba alla ühe kilogrammi tunnis. Nii hakkas aurutehnoloogia end ka mujal üha enam ära tasuma.

19. sajandi teisel poolel kujunesid Euroopas uued tähtsamad tööstusharud. Henry Bessemeri välja töötatud uue tehnoloogiaga (bessemerprotsess) oli võimalik toota terast tunduvalt lihtsamalt ja odavamalt. Metallurgia kui tööstusharu tähtsus hakkas nüüd kiiresti kasvama ja terasest sai tööstusajastu tähtsaim ehitusmaterjal. Uue arengutõuke said masinaehitus ja elektrotehnikatööstus. Keemikute edusammud panid aluse üha laienevale keemiatööstusele. Tekstiilitööstuse osatähtsus hakkas aga langema. Seda pööret on mõnikord nimetatud ka teiseks tööstusrevolutsiooniks.

Uutes tootmisharudes arenesid kõige kiiremini Saksamaa ja USA, kes rakendasid varmalt uusi tehnoloogiaid. Näiteks Saksamaal 19. sajandi keskel tegevust alustanud terasetootmisettevõte Krupp kujunes suurimaks tööstusettevõtteks kogu Euroopas. 19. sajandi viimasel veerandil saavutas Euroopas liidripositsiooni Saksa keemiatööstus (sünteetilised värvid, liimid jm). Jõudsalt arenes Rootsi: Lars Magnus Ericsson leiutas telefoni, Alfred Nobel aga dünamiidi.

19. sajandi teisel poolel võeti kasutusele uued energiaallikad nafta ja elekter. Elektrit kui huvitavat loodusnähtust oli uuritud juba 18. sajandil, kuid alles 19. sajandi teisel poolel õpiti seda ka rakendama. 1880. aastatel ehitati esimesed elektrijaamad ja üle­kandeliinid, 1890. aastatel hakati tootma elektrimootoreid ning sajandivahetuseks oli elekter lõplikult massidesse jõudnud.

Naftat hakati tööstuslikult tootma USA‑s 1860. aastatel. Esialgu kasutati seda lihtsalt odavama kütusena kivisöe asemel. Sise­põlemismootori leiutamine (1879) lõi nafta kasutamiseks täiesti uued võimalused.

19. sajandi teisel poolel hakkasid riigid tööstuse arendamisele (ja seda võimaldavate teadusuuringute toetamisele) suuremat rõhku panema. Mõisteti, et riigi võime oma poliitilisi, rahvuslikke ja sõjalisi huve kehtestada sõltub kõige enam tööstuslikust võimsusest. Siiski polnud kõik Euroopa riigid tööstuse arengult võrdsel tasemel: 20. sajandi alguseks oli kõige tugevam tööstusriik Saksamaa, teistest olid selgelt maha jäänud Itaalia, Hispaania ja Venemaa.