Eesti asustuse ajalooline kujunemine

Pärast mandrijää sulamist jõudsid meie kauged esivanemad aladele, mida me nüüd tunneme Eestina. Hakkas tekkima algne asustus, esimesed leiud sellest pärinevad kiviajast, umbes III–II aasta­tuhandest eKr. Esimesi ehitisi, püst­kodasid ja onne hakati püstitama I aasta­tuhande keskel eKr. Elupaikade kindlusta­mi­seks hakati ümbrusest kõrgematele kohtadele püstitama palk­tarasid, tekkisid esimesed linnused. Neist said hilisemate muinas­kihel­kondade keskused. Eesti alalt on teada üle saja mitmes suuruses linnuse, neist tuntumad Varbola, Iru, Valjala, Muhu jt.

Pärast maa vallutamist risti­sõdijate poolt hakkasid 13. sajandil kerkima juba võimsamad ordu­linnused, näiteks Narvas, Helmes, Rakveres, Viljandis jm. Selleks ajaks olid välja kujunenud ka mitmed linna­taolised asulad, näiteks Tartu (mainiti emakordselt aastal 1030), Tallinn (esma­mainimine 1154), Otepää, Lihula jt. Enamasti paiknesid need kauba­teedel ja olid ümbritsetud tornidega müüride ja valli­kraavidega. Asustatud oli juba peaaegu kogu Eesti territoorium.

Ürikute järgi hakkas linnaõigus kehtima Tallinnas 1248., Pärnus 1251. ja Tartus 1262. aastal. 14. sajandiks oli Eestis 9 linna, Tallinn oma arvatavalt 4000 elanikuga Baltimaade suurim.

Maapiirkondades tekkisid peamiselt mõisad ja külad. Mõisaid hakati rajama samuti 13. sajandil võõr­vallutuste käigus. 17. sajandi lõpul oli Eestis üle 1000 mõisa. 19. sajandil, kui kaotati päris­orjus, hakkasid maa­inimesed endale talusid päriseks ostma, aktiivsemalt tehti seda Lõuna- ja Kesk-Eesti viljakamatel maadel.

16. ja 17. sajandil laastasid maad mitmed sõjad, linnad said tugevasti kannatada, linna­rahvastik vähenes.

1783. aastast kehtima hakanud haldus­korral­duse järgi said kõik maakonnakeskused linna­õigused ja kuni Vene aja lõpuni oli Eestis 12 linna.

Kui seni oli linnade arengut kõige rohkem mõjutanud kaubandus, siis nüüd hakkas linnade arengut kiirendama tööstuse areng ja raud­teede ehitamine.

19. sajandi keskpaiku hakkasid endale elanikke juurde tõmbama linnad, kuhu rajati suuremaid ette­võtteid: Kreen­holmi kalevi­manufaktuur Narvas, Kunda tsemendi­tehas, Tallinna paberi­vabrik, Sindi kalevi­vabrik, laeva­tehased sadama­linnades jne. Maa­piir­kondades töötasid enamasti kohalikku tooret kasutavad tellise­tehased, lubja­põletus­ahjud, viina­vabrikud. Suurimaks maal toimivaks ette­võtteks oli pikka aega Meleski klaasi­vabrik, kus hiilge­aegadel (19. sajandi I poolel) töötas üle 500 inimese. Tegemist oli Venemaa suuruselt teise klaasi­tööstusega.

Tallinna–Peterburi raudtee, mis valmis 1870. aastal, avas Eestile Sise-Venemaa turu. Sellega seoses rändas arvukalt eestlasi ka Peipsi taha, Krimmi ja mujale. Lõuna-Eesti majandust ergutas oluliselt Valga–Pärnu kitsa­rööpme­lise raudtee valmimine 1896. aastal. Tulusamat metsa­vedu võimaldav raudtee lubas Pärnusse rajada oma aja ühe Euroopa suurema tselluloosi­tehase (Waldhof), mis tegutses kuni Esimese maailma­sõjani ja kus töötas mitu tuhat inimest.

Suurima kasvuhüppe rahvastiku osas tegi siiski Tallinn, mille elanik­kond aastatel 1897–1913 kahe­kordistus, jõudes 115 tuhandeni. Sellele aitasid kaasa Peeter Suure mere­kindluse ehitus­tööd aastatel 1912–1918, kuhu palgati ehitajaid nii kohalike seast kui ka Venemaalt.

Esimese maailmasõja ja Vabadussõja jooksul kaotas Eesti u 50 000 elanikku. Linnadest oli põgenetud maale, tööstus­linnades suleti ette­võtteid, paljud suured vabrikud olid hävinud. Tartu rahu­lepingu alusel (1920) sai Eesti Vene­maalt juurde alasid Narva jõe tagant ja Setumaa. Noor riik sai juurde u 60 tuhat uut elanikku, kellest valdav osa olid venelased. Piiri­leping Lätiga järgis suurel määral rahvus­piiri, olulisim muutus oli seal Valga linna pooli­ta­mine kahe ise­seisvunud riigi vahel.

Aastatel 1920–1933 arenesid hästi jõukad põllu­majandus­piir­konnad Lõuna- ja Kesk-Eestis. Maaelu hoogustas mõisa­maade võõran­da­mine ja asundus­talude loomine. Lääne-Eestis oli 1930-ndate keskel maa­rahvas­tiku tihedus palju väiksem kui Lõuna-Eestis, talud olid aga 2–3 korda suuremad. Ka linna­rahvas­tikku oli Lõuna-Eestis rohkem.

1920-ndatel kasvasid ennekõike väike­linnad, alevid ja alevikud. Põlistus ühtlane haja­asustus, tihendati raud­teede­võrku, avati bussi­liine, sise­vee­kogudel (Emajõgi, Narva jõgi) toimis laeva­liiklus.

Tallinnas 1920-ndate keskpaiku tekkinud Nõmme aedlinn oli näide läänelikust ees­linnas­tu­mi­sest. 2/3 nõmmelastest töötas 1930-ndatel Tallinnas.

​1930-ndatel arendati riiklikul tasemel puidu- ja turba­tööstust, samuti kapitali­mahukat põlevkiviõli-, fosforiidi- ja tselluloosi­tööstust. Tallinna ulatuslikum kasv algas taas 1930-ndate II poolel.

Teise maailmasõja tagajärjel kaotas Eesti umbes 200 tuhat elanikku ehk 18,5% elanik­konnast. Tühjenesid peamiselt linnad ning Lõuna- ja Kesk-Eesti jõukate talude piir­konnad. Lääne-Eesti saarte arengu­võimalused nõrgenesid. Idapiiri kadumine koos põlevkivi ulatusliku kasutusele­võtuga tingis Kirde-Eesti hoogsa koloniseerimise, mille käigus Nõukogude Liit rakendas suur­tööstuste eelistamist.

1950–1960-ndatel kiirendas linnastumist põllu­majanduse sund­kollektivi­seeri­mine, maa­rahvas rändas maalt ära. Rajoonide moodustamine, mis algas 1950-ndatel, tugevdas väike­keskusi. 1960-ndatel otsustati rajoonid liita ja selle tagajärjel hakkasid kiiresti kahanema ka endised rajooni­keskused (väikelinnad).

Aastatel 1960–1970 kiirenes linnastu­mine veelgi. Kasvasid mitmed tööstus­linnad, eriti Põhja- ja Kirde-Eesti tööstus­piir­kondades. Sinna ja Tallinna ümbrusse suundus ka enne­olematu sisse­ränne idast. Maa­piir­kondades elanikkond aga kahanes.

1980-ndateks oli linnaelanike osakaal 70%, Tallinna elanik­kond kasvas ligi poole miljonini. Kirde-Eestist sai valdavalt vene elanik­konnaga tööstus­piir­kond. Väike­linnadest käidi tööl ümber­kaudse­tesse põllu­majandeisse. Suurem osa maa­elanikest koondus majandite keskustesse ja haja­asustus hõrenes. Linnades langes aga elatus­tase, palju inimesi koondus suuremate linnade lähi­ümbrusesse, ees­linnadesse ja osa liikus taas maa­piir­kondadesse. Maa­elanik­kond hakkas kasvama 1983. aastast.

1990-ndatel vähenes alaline rahvastik peamiselt linnades, eriti väike­linnades ning suurematest linnadest eemal, maa­kondade ääre­valdades. Kolhoosi­küladest siirdusid paljud noored linnadesse, vanemad aga korter­majadest nende suure kulukuse ja privaatsus­soovi tõttu oma majja. Paljudes endistes kolhoosi­külades seisavad nüüd hüljatud korter­majad. Eriti palju on hüljatud maju Ida-Virumaa kaevandus-töölis­asulates.

1990-ndate keskel aktiviseerus uus­elamu­ehitus peamiselt Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus ning nende lähi­valdades. 21. sajandi alguse korterite hinna­tõusu tõttu oli soovijatel võimalus linna­korter müüa ja suunduda elama linnast väljapoole.