Meeleelundid. Nägemiselund on silm

Meeleelundid on selleks, et tajuda ümbrust, võtta vastu otsuseid ja säilitada kontakt keskkonnaga. Inimene võtab informatsiooni vastu nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, kompimise ja lihastunnetuse abil. Isegi siis, kui mingi meeleelund inimesel ei talitle, tuleb organism toime, sest ülejäänud meeleelundid kompenseerivad selle puudujäägi. Näiteks pimedatel on hästi arenenud kuulmine, kompimine ja haistmine. Kurtidel on teravnenud jällegi nägemine.

Meeleelundites on erilised tunderakud ehk retseptorid, mis väliskeskkonnast infot vastu võtavad. Iga retseptor reageerib kindlale ärritajale, nt helile, valgusele. Vastuseks ärritusele tekib meeleelundites närviimpulss, mis liigub mööda närve peaajusse, kus seda analüüsitakse ja tõlgendatakse ning tekib aisting. Seejärel reageerib inimene saadud ärritusele.

Silm on meeleelund, mille kaudu saame kujutise ümbritsevast maailmast. Nägemine on inimesele väga tähtis, sest sel moel saab ta ligikaudu 90% meeltega vastuvõetavast informatsioonist. Silmad võtavad tunderakkudega vastu objektidelt peegelduvat valgust, mille mõjul tekib neis rakkudes elektriline impulss.

Inimese silmad asuvad luudest moodustunud silmakoobastes, mis neid külgedelt ja tagant kaitsevad. Silm koosneb silmamunast, mis on kerajas õõnes moodustis. Silmi liigutavad või hoiavad paigal silmamuna lihased. Millegi vaatlemisel ning pilgu pööramisel liiguvad silmad omavahel kooskõlastatult ja sujuvalt. Silmamuna lihaste ebavõrdne tugevus põhjustab kõõrsilmsust.

Silmad on väga õrnad ja tundlikud ning seepärast peavad need olema hästi kaitstud. Eest kaitsevad silmamuna nahakurrust silmalaud koos ripsmetega. Silmade kaitsesüsteemi kuulub veel silmamuna niisutav pisaravedelik, mida toodavad pisaranäärmed (ööpäevas kuni 3 ml). Üleliigne pisaravedelik liigub kanalikeste kaudu ninaõõnde. Kui pisaravedelikku tekib nii palju, et see ei jõua tavalist teed pidi ära voolata, moodustuvad pisarad, näiteks siis, kui inimene nutab.

Silma ees- ja tagaosa on erineva ehitusega. Eest katab ja kaitseb silmamuna läbipaistev sarvkest. Valguskiired tungivad sellest läbi. Kumer sarvkest suunab valguskiired järgmistele silmaosadele. Selleks et silma sisse jõuda, peavad valguskiired läbima vikerkesta keskel paikneva silmaava ehk pupilli. Silmaava ümbritseb vikerkest ehk iiris, mille pigment annab silmadele värvuse. Sõltuvalt valguse tugevusest muutub silmaava suurus, see reguleerib silma langeva valguse hulka. Hämaras on silmaava suurem, eredas valguses aga aheneb, et silma ei tungiks valgust üleliia palju. Silmaava suurust muudavad vikerkestas olevad lihased ja selleks kulub natuke aega. Seetõttu vajavad silmad kohanemisaega, kui valgustingimused järsult muutuvad, näiteks valgest hämarasse või hämarast valgesse minekul.

Silmaava läbinud valguskiired langevad silmaava taga paiknevale läbipaistvale silmaläätsele, mis sarnaneb kujult ning funktsioonilt luubiga. Silma sisemus on täidetud läbipaistva vedelikuga. Läätse ees on see vedelam, taga aga sültjas, moodustades klaaskeha. Lääts koondab ja suunab valguskiired läbi klaaskeha võrkkestale, mis katab silma tagaosa seestpoolt. Läätse läbinud valguskiired tekitavad võrkkestale vaadeldava objekti ümberpööratud ja vähendatud kujutise.

Läätse kuju muutub vastavalt sellele, kui kaugele vaadatakse. See võimaldab meil normaalse nägemise korral näha ühtviisi selgelt nii lähedal kui ka väga kaugel asetsevaid asju. Ripslihase kokkutõmbumine ja lõtvumine muudab läätse kas kumeramaks või lamedamaks.

Võrkkest täidab väga tähtsat ülesannet, sest just võrkkestas on valgustundlikud rakud (retseptorid), mis võtavad vastu valgusärritusi. Need on kolvikesed ja kepikesed. Kepikesed eristavad musta valgest (ka objektide heledust ja tumedust), kolvikesed võimaldavad tajuda värvusi. Kokku on silma võrkkestal umbes 150 miljonit kepikest ning 7 miljonit kolvikest. Kolvikesi on kõige rohkem võrkkesta keskosas, äärealadel on rohkem kepikesi.

Võrkkestal pupilli vastas on koht, kus asuvad ainult kolvikesed. Seda võrkkesta osa nimetatakse kollatähniks. Kollatähnis on nägemisteravus kõige suurem. Seepärast näeme kõige teravamalt otse silmaava vastas asuvaid objekte.

Valguskiired põhjustavad valgustundlikes rakkudes elektrilisi impulsse, mis kanduvad nägemisnärvi. Kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestaga, nimetatakse pimetähniks. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole ja nii on see nimetus igati õigustatud. Tavaliselt me pimetähni olemasolu ei taju.

Nägemisnärv juhib tunderakkudes tekkinud närviimpulsid edasi peaaju nägemispiirkonda. Aju analüüsib silmadest saabunud infot, kasutades mälu ja assotsiatsioone, nii tekib nägemisaisting. Aju võrdleb vastuvõetud infot mälus talletatuga, st toimub meenutamine ja äratundmine. Juba väikelapse aju õpib nägemisaistinguid õigesti tõlgendama ning sel ajal õpitu mõjutab nende tõlgendamist hilisemas eas.

Seda, et nägemisaistingu tekkimises on alati tähtis osa ajul, tõestavad näiteks optilised illusioonid. Optilise illusiooni korral tajub inimene vaadatavaid asju teisiti, kui need tegelikult on.