Lihased tagavad keha liikumise

Lihased on liikumiselundkonna aktiivne osa. Neid ise­loomustab võime kokku tõmbuda ja lõtvuda, mis­tõttu kehaosad liiguvad. Ka siseelundites – südames, maos, sooltes jm – toimuvad liiku­mised tänu lihastele. Lihastel on veel teisigi ülesandeid.

Inimese kehas on kolme tüüpi lihaseid: skeleti-, südame- ja silelihased. Skeletilihased ehk vöötlihased kinnituvad luudele ja moodustavad suure osa meie kehast (keskmisel mehel u 42% ja keskmisel naisel u 36% kehakaalust). Südamelihased moodus­tavad südame põhimassi ja silelihased moodustavad sise­elundite lihastiku.

Peale lihasrakkude ja sidekoe koosneb lihas veel närvidest ja veresoontest. Lihased vajavad head verevarustust, sest nad teevad kokku tõmbudes palju tööd ja neis toimub intensiivne aine­vahetus.

Skeletilihased koosnevad kimpudeks koondunud vöödi­listest lihaskiududest ehk vöötlihasrakkudest. Nendel lihastel on kummaski otsas kõõlus, millega nad luudele kinnituvad. Kõõlus on sidekoeline väät, mis on tõmbele ja venitusele väga vastu­pidav. Tavaliselt algab lihas ühelt luult, kulgeb üle liigese ja kinnitub teisele luule.

Lihased peavad kehaosade liigutamiseks töötama paari­kaupa, tehes vastandlikke liigutusi. Kui üks paarina toimivast skeleti­lihasest tõmbub kokku ja lüheneb, siis teine lõtvub ja pikeneb. Lihast sunnib kokku tõmbuma ajust lihasrakkudesse saabunud närvierutus. Kokku tõmbuv lihas tõmbab kõõlust, kõõlus omakorda luud, millele ta kinnitub, põhjustades nii luu liikumise liigesest. Kui närvierutus lakkab, lihas lõdveneb, st läheb tagasi esialgsesse seisu.

Skeletilihaste kokkutõmbed sõltuvad meie tahtest, aga kokku­tõmmet võib põhjustada ka valu, kõrvetus või muu välisärritus, mis paneb lihase kokku tõmbuma meie tahtest sõltumata. Mida rohkem lihasrakke kokku tõmbub, seda suurem on lihase jõud. Keeruliste mitmekülgsete liiguste tegemisel talitlevad erinevad lihased koos­kõlas­tatult, näiteks hüppenööriga hüppamisel või redelil seistes maalritööd tehes.

Lihas teeb kokku tõmbudes tööd, töö tegemiseks on aga vaja energiat. Lihasrakud saavad energiat glükoosi või rasvade koostisosi lõhustades, selleks kulub hapnikku. Lihtsustatult võib öelda, et sel viisil saadud keemiline energia muundub lihases mehaaniliseks energiaks. Kuna veri kannab kopsudest hapnikku ja sooltest glükoosi lihastesse, peab lihaste verevarustus olema hea. Kui lihased töötavad väga intensiivselt, vajavad nad palju energiat ning seetõttu töötavad ka kopsud ja süda kiiremini, et lihasesse jõuaks rohkem hapnikurikast verd.

Inimesel on umbes 400 skeletilihast, mida võib üldiselt jaotada pea-, kere- ja jäsemete lihasteks. Pealihased on mälumis- ja miimilised lihased. Mälumislihased liigutavad alalõuga, mistõttu saame toitu peenestada. Näo miimiliste lihaste abil väljendame emotsioone: rõõmu, hirmu, viha jms. Kere lihastiku moodus­tavad kaela-, rinna-, kõhu- ning seljalihased.

Kui skeletilihased kaua töötavad, siis nad väsivad, neis jääb hapnikku väheks. Mida kiiremini ja sagedamini peavad lihased kokku tõmbuma ja mida suurem on nende koormus, seda rutem lihased väsivad. Näiteks kerge seljakotiga saad kauem matkata kui raskemaga, enne kui väsid.

Ka kestva pinge all, st sundasendis olevad lihased väsivad kiiresti. Kui aga mingeid liigutusi tehes lihased vaheldumisi tõmbuvad kokku ja sirutuvad, saavad nad vahepeal oma töö­võime osaliselt taastada. Näiteks kui inimene hoiab külgedele sirutatud käes hantleid, väsivad lihased kiiremini kui nende­samade hantlitega harjutusi tehes. Puhkuse ajal nende töövõime taastub. Ka siis, kui käsi tuleb kaua kõrgel hoida, nt kardinaid üles riputades, väsivad käed kiiresti, sest nende verevarustus on halvem.

Selleks et kehalist tööd tehes või sportides lihased kiiresti ei väsiks, tuleb valida sobiv töörütm ja -koormus.

Mida rohkem inimene treenib, seda tugevamaks muutuvad lihased ning seda kauem ja intensiivsemalt saavad need kehalise pingutuse korral töötada. Treenides paraneb lihaste vere­varustus, nt neis tekib juurde vere­kapillaare. Treenimata organismi lihased jäävad aga halvema verevarustuse tõttu kiiremini hapniku­puudu­sesse. Hapnikuta laguneb glükoos vaid osaliselt, lihas saab vähem energiat ja sellesse koguneb palju piimhapet, mida veri ei jõua kiiresti eemaldada. Seetõttu on treenimata inimeste lihased järgmisel päeval pärast tugevat kehalist pingutust valulikud ja kanged.

Mida tugevamini on arenenud lihased, seda tugevamaks muutub ka luustik. Meie luustikku aitavad püsti hoida paljud lihased, sh selja lihased. Kasvueas tuleb neid lihaseid arendada, et skelett õigesti välja kujuneks. See tagab ka hea rühi.

Hoolimata sellest, et lihased on tugevad, võivad nad siiski mõnikord suure koormuse tõttu rebeneda. Rebend võib tekkida lihases eneses, harvem kõõluses, sest see on elastsem. Rebend tekib kas lihaste ülitugeva järsu pingu­tamise (nt hüpete, jäseme ebaõige fikseerimise) või otsese löögi tagajärjel. Sagedamini kui kõõluste ja lihaste reben­deid esineb lihaste ja kõõluste venitust. See tekib nt siis, kui lihas on tugeva pinge all. Et vähendada niisuguste vigastuste teket, tuleb enne kui sportima hakatakse, teha alati korralikult soojendus- ja venitusharjutusi.