Mängud õues. Marju Kõivupuu

Vana aja lapsed mängisid õues ja üsna omapäi. Korterid olid väikesed ja ega väga üksteise pool polnud kombeks külas käia. Kui, siis need, kellel kodus televiisorit veel ei olnud, tulid sõprade poole telekast lastesaateid vaatama. Selleks pandi puhtamad riided selga, käed pesti korralikult ära ning istuti vaguralt teleka ees. Kui telepoiss oli ekraanilt minema jalutanud, oma lehvitamised ära lehvitanud, pääses jälle õue mängima.

Kui lapsi oli rohkem, mängiti pallikooli. Selleks oli vaja sobivat seina ja hästi põrkavat palli. Pall visati vastu seina, kuid viskamisega samal ajal tuli teha erinevaid harjutusi. Viskad palli vastu seina ja samal ajal teed kätega ühe plaksu. Kui suudad palli kinni püüda, saad järgmisele tasemele: teed kaks plaksu, siis kolm, siis neli, viis jne. Palli visati vasaku ja parema jala alt ja osavamad suutsid ka niimoodi palli visates oma käteplaksud ära teha ja palli uuesti kinni püüda. Palli võis visata nii, et seisti seljaga seina poole. Siis tuli kähku ümber pöörata ja pall kinni püüda. Tavaliselt olid igal sõpruskonnal oma reeglid, mis klassis mis harjutusi tuli pallikoolis teha. Ja mida osavam olid, seda tehtum mängija kambas, nagu ikka.

Palli läks vaja ka rahvastepalli või koera mängimiseks. Keegi oli keskel „koer“, mänguväljaku mõlemas otsas olevad mängijad viskasid palli üle „koera“ pea. Kelle püütud palli „koer“ kinni püüdis, hakkas ise „koeraks“. Rahvastepalli ehk „rasva“ populaarsusest ei maksa üldse rääkida: seda mängiti nii kehalise kasvatuse tunnis kui ka vabal ajal. Selleks läks vaja suuremat seltskonda, et kaks meeskonda kokku saada. Kaheksa mängijat vähemalt. Kummalgi võistkonnal oli kapten, kellel oli rohkem kui üks elu. Mäng on iseenesest lihtne: vastasvõistkonna mängijatele tuleb palliga pihta saada, siis lähevad nad mängust välja. Kaptenite duell oli tavaliselt väga äge: mäng käis elu ja surma peale ja palli visati vägagi jõuliselt, nii et teinekord võis ka natuke haiget saada. Aga sellised asjad ei lugenud. Kes palju virises, seda mängu ei tahetud.

Tüdrukud mängisid keksu ja kummikeksu. Kummikeksu jaoks on vaja korralikku, pikka, otstest kinni seotud või kinni õmmeldud pesukummipaela. Kaks mängijat astuvad kummipaela sisse ja seisavad vastamisi teineteisest nii kaugel, et kumm on pingul. Mida madalam klass on mängijatel, seda madalamal asub kumm, näiteks pahkluu kohal. Kolmas mängija hakkab kummi kohal läbi hüppama erinevaid elemente. Kui see ei õnnestu, tuleb kirja aps ja mängima saab hakata järgimine soovija. Kummikeksu on võimalik ära õppida tänapäeval interneti vahendusel: juhised ja videod on kergesti leitavad. Tavalise keksu jaoks läks vaja tasast maad ja keksukivi. Keksukastid joonistati pulgaga maapinnale või kriidiga asfaldile ja mäng taevast või vastupidi võis alata. Üks keksumängukirjeldus Eesti rahvaluulearhiivist on selline.

Mängijaid võib olla kaks. Nad teevad niisuguse piiri, nagu joonis näitab. Mõlemad võtavad kivi. Mõlemad panevad kivid esimesse ruutu. Üks hakkab ühe jala peal hüppama ja katsub kivi ühe jala peal ära võtta. Siis paneb ta selle samasse ruutu tagasi ja lööb jalaga selle teise ruutu. Kui see läheb kolmandasse ruutu, siis on mäng hukas ja hakkab jälle teine. Kui see mängija jälle hukka läheb, siis hakkab teine. Kes kõige enne saab 8. lahtri peale, see on võitja. 

Luure- ja peitusemängud, rattasõidud, ujumised kuulusid nagunii ühe korraliku suve juurde lisaks töötegemisele põllul või kusagil mujal. See ehk seletab, miks lapsed ei võtnud kaalus eriti juurde, kuigi lõunasöögiks oli sageli vaid päts saia, pudel limonaadi ja 200 grammi lastevorsti.