Aadlike jõukus põhines maaomandil ja nende heaolu tulenes otseselt talupoegade tööst. Euroopa rahvastiku põhiosa moodustaski maa­harimisele pühendunud talurahvas. Põllu­majandusliku tootmisega oli varauusaja algul hõivatud lausa 75% elanikest ehk igast neljast inimesest kolm. Kõige arenenuma põllumajandusega maades Inglismaal ja Hollandis tegeles 1750. aastal põllumajandusega u 45% inimestest.

Põllumajandusel oli sedavõrd suur osatähtsus seetõttu, et toot­mine oli väga ebaefektiivne. Üks talupere suutis toota vaid pisut rohkem toidu­aineid, kui ise äraelamiseks vajas. Võrdluseks võib märkida, et täna­päeva arenenud maades on põllumehi vaid 1–4% elanikkonnast, ent nad suudavad ära toita kogu rahva ning sageli jätkub toodangut veel ekspordikski.

Selleks et üha väiksem arv põllumehi suudaks ära toita kasvavat rahvastikku, pidi arenema tehnika. Ent varauusaja traditsioonilises ühiskonnas toimusid uuendused väga aeglaselt: 1800. aastal kasutati põllumajanduses enamjaolt samu meetodeid mis 1600. aastal. Seetõttu ei tõusnud ka saagikus ning põllu­majandust arendati ekstensiivselt, st võeti kasutusele endist metsamaad või kuivendati sooalasid. Hollandlased võitsid maad juurde merelt, rajades merre tamme ja luues merepinnast madalamaid nn poldrialasid.

Peamiseks kehva saagikuse põhjuseks oli asjaolu, et viljakasvatus kurnab maad, kui vilja külvata mitu aastat järjest samale põllule. Tänapäeval lahendatakse see probleem põllumaa väetamisega, varauusajal kasutati aga süsteeme, kus osa põllupinnast jäeti kesana puhkama ehk sööti (kaheväljasüsteem, kolmeväljasüsteem, alepõllundus). Saagikus ei saanud tõusta ka seetõttu, et kogu Euroopas oli levinud kogukondlik maaomand: igal aastal jaotati küla põllud ribadena peredele harimiseks. See tagas küll suurema võrdsuse – mõned maalapid olid paremad ja harimiseks mugavamad kui teised –, ent sellise korralduse juures polnud keegi huvitatud maa parandamisest ja selle viljakuse tõstmisest.

Põldude viljakust sai kõige paremini suurendada neid väetades. Saagikus hakkaski esmalt paranema nendes maades (nt Inglis­maal), kus tegeleti rohkem loomakasvatusega, mis andis kõrval­saadusena põldudele sõnnikut. Olulisemad uuendused toimusid põllumajanduses alles 18. sajandi lõpul. Teravilja kõrval hakati siis kasvatama uusi kultuure (nt kartul ja ristik) ja võeti kasutusele paremad tööriistad, nt hõlmikader ja raudpulkadega äke. Kahe- ja kolmeväljasüsteemi asemele tuli viljavaheldusega mitmeväljasüsteem, kus teraviljaga (nisu, rukis, oder, kaer) vaheldati heina, kartulit ja muid põllukultuure ning kesa enam ei peetud. Viljakust suurendas korrapärane väetamine ning maa parandamine kuivendamise ja niisutamise abil. Mõisatest alguse saanud uuendused kandusid järk-järgult ka taludesse.

Talupoja majanduslik toimetulek sõltus talu suurusest. Kui põllu­maad oli küllalt, õnnestus headel aastatel koguda piisavalt varusid, millega sai üle elada ka kehvemad aastad. Nii õnnelikus seisus olid siiski vaid vähesed. Suurema osa talupoegade maalapp oli nii väike, et tavalisel aastal võis parasjagu ots otsaga kokku tulla ning ikalduse korral satuti suurtesse raskustesse. Paljud talu­pojad teenisid endale seetõttu lisa käsitöö või hooajalise palga­tööga. Veelgi suuremal osal talupoegadest ei olnud üldse maad ning nad hankisid endale elatist sulaste või põllutöölistena taludes ja mõisates.

Kõige enam mõjutas talupoja elujärge tema õiguslik seisund. Peaaegu kõik talupojad olid sattunud sajandite jooksul aadlikest suurmaa­omanikest sõltuvusse. Maaomanikest talupoegi oli arvestataval hulgal vaid üksikutes riikides, näiteks Šveitsis ja Rootsis. Ent talupoja sõltuvuse aste oli Euroopas väga erinev. Lääne-Euroopas olid talupojad isiklikult vabad inimesed, kes rentisid aadlikelt maad. Rent koosnes naturaalrendist (kindel osa toodangust), raharendist ja teorendist (tööpäevad mõisas). Varauusajal suurendasid mõisnikud teorendi osa, sest inflatsioon vähendas raharendi väärtust. Nii jäi talupoegadel vähem aega oma maa harimiseks. Lisaks tuli tasuda maksud riigile ning kirikumaks ehk kümnis. Kui koormised läksid liiga suureks, võis talupoeg otsida soodsamat kohta mujalt.

Idapoolses Euroopas (Saksamaal Elbe jõest ida pool, Poolas, Austrias, Ungaris, Taanis ja ka Eesti alal) olid talupojad kaotanud ka isikliku vabaduse. Nad ei tohtinud ilma mõisniku loata oma maatükilt lahkuda ning mõisnikud võisid neid koos maaga osta ja müüa. Sellist seisundit nimetati pärisorjuseks. Pärisorjade koormised olid palju raskemad kui vabadel renditalupoegadel, sest neil polnud võimalust paremat elu otsima minna. Nende elujärg sõltus vaid mõisniku heast tahtest. Mõisnikul oli õigus talupoegade üle kohut mõista ja neid karistada.

Veelgi hullem olukord oli Venemaa talupoegadel, kelle õiguslik seisund sarnanes antiikaja orjade omaga. Erinevalt teistest Euroopa maadest võis Venemaal talupojaseisuses inimesi ka ilma maata müüa. Talupoegi müüdi nagu kariloomi turul ja oksjonitel või lehekuulutuse kaudu.

18. sajandil hakati pärisorjust laialdaselt kritiseerima. Kõige levinum oli majanduslik argument: pärisorine talupoeg ei jaksa kehva toidu tõttu korralikult töötada, samuti ei ole ta innustunud pingutama, sest ülejääk võetakse talt niikuinii ära. Eriti vastu­meelt oli pärisorjus riigivalitsejatele, sest mõisnike poolt välja­kurnatud talupoegadel ei jäänud suurt midagi üle riigimaksudeks. Riigile oli kõige kasulikum anda talupoegadele vabadus ja omandiõigus. Majanduslikele argumentidele lisandus filosoofilist laadi kriitika. 18. sajandi mõtlejad väitsid, et kõik inimesed on loomu poolest võrdsed ning keegi ei saa olla teise inimese omand.