Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis Euroopas ja Eestis. Rahvastiku vananemisega kaasnevad probleemid

Rahvastiku soolis-vanuselise koosseisu analüüsimisel kasutatakse laialdaselt rahvastiku­püramiide. See on kaheosaline tulp­diagramm, kus vertikaal­teljele on kantud vanuse­rühmad, horisontaal­teljele vasakul poolel iga vanuse­grupi meeste arv (või osa­tähtsus) ja paremal pool naiste arv (või osa­tähtsus). Rahvastiku­püramiidide alusel saab teha järeldusi teiste sotsiaal-majanduslike protsesside ja nende ette­ennus­ta­ta­vuse kohta.

Eesti rahvastiku soolist ja vanuselist koosseisu 19. sajandi lõpust kuni 2030. aasta prognoosini näitavad järgnevad rahvastiku­püramiidid. Vanema­ealiste osakaal on pidevalt kasvanud.

Looduses on nii seatud, et poisse sünnib üldiselt tüdrukutest rohkem – iga 100 tüdruku kohta keskmiselt 105 poissi. 20–30-aastasi mehi ja naisi on juba enam-vähem võrdselt või on naisi koguni rohkem. Noorte meeste suremus on naiste omast oluliselt kõrgem. Suur osa on siin­juures sõdadel, sest enamik mobiliseeritu­test on noored mehed. Ka on meeste töö­kohad üldiselt raskemad ja õnnetus­juhtumid seetõttu kergemad tulema. Meestele on loomu­omasem ka riski­käitu­mine – poisid ja noored mehed satuvad sagedamini õnnetustesse, ei hooli oma tervisest jne.

1897. aasta rahvaloenduse ajal oli mehi Eesti rahvastikust 48%, ligikaudu sama näitasid ka 1922. ja 1934. aasta rahva­loenduse andmed: mehi 47%, naisi 53%. 1959. aastaks oli (teise maa­ilma­sõja tagajärjel) meeste osakaal langenud 44%-ni. 2000. aastal oli mehi 46% ja naisi 54%.

Meeste ja naiste arvus on suuremad erinevused linnades, 2000. aastal oli iga 1000 naise kohta linnas 818 meest, valdades aga 919 meest. Mitmed sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid (õppimine, naistele sobivate töö­kohtade nappus jm) on põhjuseks, miks suur osa noori naisi siirdub maalt linna.

Oodatava eluea teatud kõikumist näeme Eestis ka maakonniti. Kõrgem on see Tartu, Jõgeva ja Harju maakonnas, madalam Ida-Virumaal. Vahed Eesti sees pole siiski kuigi märkimis­väärsed.

Viimastel sajanditel, tööstus­revolutsioonist alates, on oodatav eluiga kogu maailmas kahe­kordistunud seoses suurte muudatustega põllu­majanduses, sanitaarsetes oludes, meditsiinis ja muudes eluvald­kondades. Kuni 19. sajandini elasid inimesed keskmiselt 25–35 aastat. Madal keskmine tulenes laste kõrgest suremusest, aga ka täiskasvanu­ikka jõudnud ei elanud enamasti nii vanaks, kui on tavaline praegu. Tänapäeval elavad Euroopas kõige kauem šveitslased (oodatav eluiga 84 aastat). Euroopa Liidu rahvastiku keskmine oodatav eluiga on 81,3 aastat. Kuigi Eesti oodatav eluiga pidevalt pikeneb, on see siiski Euroopa riikide seas üks lühemaid. Näiteks elavad Soome elanikud meist keskmiselt 3 aastat kauem, seevastu Läti elanikud meist 3 aastat vähem.

Meeste keskmine eluiga on naistega võrreldes lühem: Eestis umbes 8 aastat, kuid see vahe väheneb aeglaselt. Naiste ja meeste oodatava eluea erinevust põhjustavad mitmed sotsiaalsed tingimused, aga ka mitme­sugused õnnetused, ebatervislik eluviis, suur töökoormus, alkoholism, narkomaania jms, mida esineb meeste hulgas rohkem. Eluea pikendamine sõltub paljus inimese enda suhtumisest, kuid ka riigi sotsiaal­poliitikast tervikuna.

Eluea kõrval peetakse arvestust ka tervena elatud aastate kohta, mis on tähtis elukvaliteedi näitaja. 2021. aastal elas keskmine Eesti mees tervena 55, naine 58 aastat.

Rahvastiku vananemine on samas globaalne probleem, kõikide Euroopa riikide rahvastik vananeb. Veel vanem rahvastik kui Euroopa maades on ainult Jaapanis.

Rahvastiku vanust mõõdetakse sageli selle järgi, kui suur on elanik­konnas 65-aastaste (osades riikides üle 60-aastaste) ja vanemate isikute osatähtsus. Kui see näitaja hakkab väga kiiresti tõusma, ongi käes rahvastiku vananemine. Riigiti ja piir­konniti on rahvastiku vananemise kiirus väga erinev. Euroopa arenenumates piir­kondades on üle 60 aasta vanuseid inimesi 25% protsenti rahvastikust. Arvatakse, et selle elanik­konna­kihi osakaal peaks 2050. aastaks tõusma 32 ja 2100. aastaks 34 protsendini. Maailma mastaabis kolme­kordistub 60-aastaste ja vanemate inimeste arv 2100. aastaks. Arengu­maades suureneb selles vanuses inimeste arv 2050. aastaks poole võrra ning 2100. aastaks kolm korda. Keskmise eluea kasv tähendab, et vastavalt kasvab ka kõrge­ealiste osakaal.

Kui vaatame andmeid Eesti rahvastiku vanuselise jaotuse kohta, on näha vanema­ealiste osa­tähtsuse suurenemist. Viimaste rahva­loenduste andmed näitavad, et rahvastiku vanuseline koosseis on tööjõu taastootmise seisukohalt halvenenud: nooremad vanuse­grupid (kuni 29-aastased) on väiksemad kui kahel varasemal rahva­loendusel, erandi moodustavad vaid 5–9 ja 10–14-aastaste grupid (laulva revolutsiooni ajal ja enne seda sündinud arvukamate vanuse­gruppide lapsed). Tööealise, s.o 15–64-aastase elanikkonna osakaal on 63%. Eakate, 65-aastaste ja vanemate osakaal on võrreldes 2011. aastaga (17,7%) tõusnud, 2021. aastal oli neid meie rahvastikus 20,4%. Eakate osakaalu suurenemine peegeldab kahe loenduse vahel toimunud oodatava eluea pikenemist.

Rahvastiku vananemise põhjuseks on seega ühest küljest madal sündimus, mis vähendab nooremate vanuse­rühmade osatähtsust, ning teisalt suremuse vähenemine eakamate vanuse­rühmades – elatakse kõrgema vanuseni. Rahvastiku vananemist soodustab ka nooremate inimeste suur välja­ränne ja välis­pärit­olu tööjõu (nooremad inimesed) suhteliselt suur osakaal. Mõnes Euroopa riigis (näiteks Taanis, Rootsis) on vaatamata rahva­arvu üldisele kasvule tööealine elanik­kond ikkagi kahanenud.

Rahvastiku vananemine muudab ka töö­tegijate ja ülal­peetavate suhet. Sotsiaal­süsteemi rahastamine sõltub aga peamiselt töötavate inimeste arvust ja nende palga­tasemest. Väärtusi loob ja rikkust kasvatab riigi aktiivne tööjõud. Probleemid tekivad, kui töötegijate ja pensionäride suhe halveneb ning olemas­olevad pensioni­skeemid ei suuda kindlustada endist heaolu ja hoole­kannet.