Vahvlist südamed. Noa laev (2)

„Vaat nüüd saab paat täis!“ ütles Lena rahulolevalt. Mu põlved olid kenasti rahunenud. Lena ja mina olime saanud hakkama sama asjaga nagu Noa. Me olime täitnud kalapaadi loomadega. Ainult see mullikas veel pardale talutada, ja siis saab paat puupüsti täis.

Ent kui me olime mullikaga keset trappi jõudnud, märkasime järsku, et kits oli asunud kajuti kardinaid pugima. Lena tõi kuuldavale vihase huilge, ja sellest hetkest alates kiskus kõik viltu. Mullikas ehmus Lena huilgest nii hirmsasti, et kargas võpatades peaaegu pool meetrit õhku ja prantsatas mürtsti kalapaati. Ühtäkki oli meil pardal närvivapustuses mullikas. Ta ammus metsikult taeva poole ja trampis jalgu. Kass ja küülikud sööstsid igasse ilmakaarde laiali. Number neli ja kukk tõusid kaagutades ja kiredes lendu ja maandusid siis jälle. Kits vahtis imestunult ringi ja lasi tekile pabulaid. Ja otsekui oleks sellest veel vähe, libastus mullikas kitsesõnnikul ja prantsatas vastu pooleldi nahkapistetud kardinaga akent, nii et klaas läks puruks. See kõik oli üksainus sulgede ja sõnniku ja võilillede ja küülikute segapuder.

Mina ja Lena seisime, käed rippus, ja ainult vaatasime pealt. Lõpuks kargas mullikas majesteetliku plartsatusega merre.

Siis tuli onu Tor. Mullika õnneks. Meie õnnetuseks.

„Mis mäsu siin lahti on?“ röökis ta nii, et see kostis kindla peale Colombiasse välja.

„Me õppisime seda pühapäevakoolis,“ piuksatas Lena.

Mullikas rapsis meres ringi nagu väike pruun mootorpaat. Minu meelest oli tal veehirm. Onu ei öelnud rohkem midagi. Ta hüppas paati ja tegi köiest lasso.

Mu onu ei ole suurem asi kauboi ja ta pidi köit mitu korda mingisuguse iseäraliku stiiliga viskama, enne kui silmuse mullikale ümber kaela sai. Kui onu lõpuks mullika kaldale tõmbas, oli ta nii märg ja vihane, et lausa vahutas.

„Põrgulised!“ röögatas ta Lenale ja mulle.

Mul oli hea meel, et onu oli sunnitud paigal seisma ja mullikat kinni hoidma.

„Kui sina, Trille Danielsen Yttergård, või sina, Lena Lid, veel oma jalga mu majapidamisse tõstate, enne kui pool aastat möödas, löön ma teil mõlemal pead kõhtu!“ möirgas ta ja ajas meid kätega vehkides minema, nii et tal oleks käsi peaaegu õla küljest lahti tulnud.

Me jooksime nii kuis jalad võtsid ja viskusime Kiharakese mängumaja taha pikali. Ma lebasin tükk aega selili maas ja olin meeleheitel. Lõpuks ütles Lena:

„Kui pea on kõhus, siis saab igatahes läbi nabaaugu piiluda.“

Vanemad märkasid alati, kui lapsed olid pahandust teinud. Nii ka seekord. Neil oleks justkui radar sisse ehitatud. Ema ja isa ja Lena ema kutsusid meid meie sinisesse kööki ja pärisid aru, millega me olime hakkama saanud. Me ei jõudnud veel isegi päästeveste seljast võtta.

Meil ei jäänud muud üle, kui kõik ausalt ära rääkida. Kui me oma jutuga lõpule jõudsime, jäid kolm täiskasvanut meid suurte silmadega vahtima. Valitses hauavaikus. Lena ohkas nii, nagu ta tavaliselt matemaatikatunnis teeb, katkendlikult ja jõuetult. Mina trummeldasin sõrmedega päästevestil, et nad kindla peale märkaksid, et meil oli meeles olnud need selga panna.

„Kurjavaimu Noa,“ lausus isa viimaks ja katsus muiet vuntsi peita.

Ema heitis isa poole range pilgu. Praegu ei ole õige aeg nalja visata, arvas ta.

„Ja teie kaks, kas te olete täiesti arust ära või?“ küsis ema.

Ma ei teadnud, mida vastata, niisiis ma ainult noogutasin. Isegi mina sain aru, et selle nädalavahetusega olime veidi liiale läinud.

„Te peate minema ja vabandust paluma ja loomad tagasi viima,“ ütles Lena ema otsustavalt.

„Ma arvan, et Tor ei taha meid eriti näha,“ pomises Lena.

Aga see ei aidanud. Isa astus oma puukottadesse ja vedas meid kaasa. Mina olin kõigest hoolimata rõõmus, et ta meiega kaasa tuli. Onu Tor on isa väikevend. Niisugustel päevadel on sellest mõttest palju abi.

„Sa oled peast päris põrunud, Trille!“ hüüdis Magnus pööningult, kui me minema hakkasime. Ma teesklesin, nagu ei kuulekski teda.

„Nüüd oleks meil vist küll jalgrattakiivreid vaja,“ sositasin ma Lenale.