Ning ta püsib, ning ta püsib, kaaren must, õel vaade küsib,
vaade uurib, vaade puurib hinge viimse narmani.
Loe ja mõtle
A. Mida näed vaimusilmas, kui neid luuletusi loed? Kui hästi oskad pärast esimest lugemist öelda, millest täpselt luuletuses juttu on?
B. Mis on luuletuste pealkirjad? Kas tegu on loodusluuletustega? Põhjenda.
Tiiger
Tiiger! Tiiger! Loitma lööd
eredalt kesk laante ööd.
Mis igikäe või -silma teos
on su sümmeetria sünge seos?
Mis kaugeis taarnais, ilmades
sul läitus tuli silmades?
Mis tiibadele püris ta?
Mis käsi tuld võis haarata?
Mis õlg, mis taid, mis osav leid
su põues punus kõõluseid?
Kui tuksatas sul süda sees,
mis kõrge käe, mis jala ees?
Mis kett, mis vasar? Kus on ääs,
mis sepistas sul ajud pääs?
Kus alasi? Mis hirmus jõud
võis aheldada surmaõud?
Kui tähed alla heitsid piike
ja nutt neil kastis taevariike,
kas oma tööst rõõm oli tal?
Kas lõi su see, kel lapseks Tall?
Tiiger! Tiiger! Loitma lööd
eredalt kesk laante ööd.
Mis igikäe hulljulge teos
on su sümmeetria sünge seos?
Kaaren
Südaööl, mil kambris selles tummalt, tuskjalt mõlgutelles
meeliskelin aegu vanu, ammu veernuid surmani,
kuulin äkitselt eel ukse kerge väikse sõrmetukse,
koputuse ma eel ukse, tasa kostva minuni.
„Rändur see vist, rännukäigul jõudev öisel minuni,“
mõtlin, „muud ei midagi.“
[‑‑‑]
Lahti luugi lõin siis julges hoos. Ja ülbelt sisse kulges
suur ja võimas, sünge kaaren, ajust läinuist ammugi
kandunu; ei pilku visand kõrvale, ei viibet lisand –
nagu üllas daam või isand tõstus, laskus loogeldi
ukse kohale, pääl valge Pallasbüsti marmori –
istus sääl – muud midagi!
Suur ja must ja kõrk! Tõest', valdas hirm, ent palg veel naerda maldas,
nii sääl istus, hoidis nokka kõrgilt kõrgel uhkesti.
„Kuigi pöet sul pää ja turi,“ ütlin, „lind sa must ja kuri,
pelgur pole sa, su puri käind maailma lõpuni.
Pluto surmaranna rändur, kuis sind, lind, sääl kutsuti?“
Lausus lind: „Ei iialgi!“
[‑‑‑]
Ning ta püsib, ning ta püsib, kaaren must, õel vaade küsib,
vaade uurib, vaade puurib hinge viimse narmani.
Deemon must pääl Pallaskuju – kas ei surm ta silmist uju,
kas ei reetvaid võrke kuju vari, valguv minuni?
Ning mu hing sest varjust mustast, valguvast talt minuni,
ei saa tõusta – iialgi!
See tekst on avaldanud mõju ka paljudele hilisematele lugejatele, kirjanikele ja teiste kunstide esindajatele. Tervikuna on luuletuses 18 sarnase ehitusega salmi. Kaaren saabub seitsmendas salmis. Kaheksandast salmist alates kordub iga salmi viimase rea lõpus refräänina „(ei) iialgi”.
Kujutlusvõime võlu ja vaev
Romantismiajastul väärtustati kujutlusmaailma tegelikkusest enam. Kujutlustes näis inimene vabam, fantaasia toel oli võimalik väljuda piiridest, mille seadsid kaasinimesed, ühiskond ja argielu. Kujutluse jõul loodud ideaalidest sai ammutada innustust loominguks ning tegudeks, millega trotsida ahistavaid tavasid. Kuid tajuti ka riske, mis kujutlusmaailma kõikvõimalikkuses peituvad, ning needki kajastuvad romantismiajastu kirjanike teostes.
Romantilisest elavast kujutlusvõimest sündis teoseid, kus kujutati midagi erakordset: kirglikke suhteid, põnevaid seiklusi, kaugeid maid. Kuid romantikute kujutlus ei piirdunud võimaliku olustiku ja sündmustikuga. Romantilises kirjanduses leidub palju fantastikat ja imepära. Romantikute ühed meelisžanrid olid kunstmuinasjutt ja õudusjutt.
C. Kuidas on Blake’i ja Poe luuletuses kujutatud tiigrit ja kaarnat? Kas nad on õudsed või kütkestavad või mõlemat? Miks?
D. Miks keskendub elav kujutlusvõime sageli hirmu- ja õuduskujutelmadele? Miks on nõnda loodud kunstiteosed populaarsed?
E. Arutle Frankensteini saatuse üle. Miks püüdleb inimene oma kujutluste ja unistuste täitumise poole? Mis võib juhtuda, kui kujutlus saabki tõeks? Miks?
Lugeja mõjutamine
Ohjeldamatu kujutlusvõime, mille varal on loodud paljud romantilised teosed, ei ole irratsionaalne, sageli juhib seda kirjaniku vahe mõistus ja kaine kaalutlus. Eriti oluliseks pidas teose ranget läbimõtlemist Edgar Allan Poe, kes kirjutas selle kohta mitu loomingufilosoofilist esseed ning jagas oma luuletuse „Kaaren” näitel isegi praktilisi juhiseid. Poe pidas oluliseks, et lugemismulje oleks ühtne, terviklik ja intensiivne. Selleks pidi teos tema arvates olema lühike, sisendusjõuline ning algupärane. Sisendusjõud pidi tekkima teksti rütmist ja kõlast ning teema ja meeleolu valikust. Algupära saavutamiseks tuli hoolikalt järele mõelda, missugune kujund, tegelane või seik ka levinud ning üldtuttava teema ebatavaliseks suudaks muuta.
19. sajandil olid Poe looming ja loomingufilosoofia menukad eelkõige Euroopas, näiteks mõjutas Poe väga tugevalt sajandi teise poole prantsuse luuletajaid. Tema loomingul on olnud kaalukas roll ka eesti kultuuris. Keeleuuenduse eestvedaja Johannes Aavik juurutas oma uuenduslikku keelt populaarse raamatusarjaga „Hirmu ja õuduse jutud” (1914–1928), kus ilmus hulk Poe novelle. Keeleuuenduse silmapaistva edu üks kaalukas põhjus oligi Aaviku põnevuslugude sarja lugejamenu.
Pildil on Poe majamuuseum Philadelphias, kus Poe elas aastail 1837–1844. Muuseumi põhiruumides pole ühtegi eksponaati, et külastaja võiks lasta lennata oma kujutlusvõimel ja tajuks selgemini, kui mõistatuslikuks Poe isik ja saatus tänapäevani on jäänud.
Proosa lühivormid
Teadlik püüd manipuleerida kunstilise mõju ja lugeja tunnetega tähendas, et kirjanikud hakkasid pöörama suurt tähelepanu teoste komponeerimisele, otsisid iga mõtte väljendamiseks just sellele sobivat vormi.
Üks valdkond, mille võimalusi innukalt katsetati, oli lühiproosa. Uue žanrina kerkis seal esile fragment, mille vastu tundsid eriti suurt huvi saksa romantikud. Fragment tähendab katkendit või kildu, tüüpiliselt tuntakse fragmentidena tekste, mis on osaliselt hävinud. Romantikud aga lõid tekste sihilikult fragmentidena. Fragmendi võlu seisneb selles, et see on napp ja endassesuletud tekst, millel on tugev sisemine ühtsus. Fragmendi võimalikud seosed teiste fragmentidega ei ole lugejale ette antud, need tekivad kujutluse ja mõttetöö abil. Fragmentidena saab viljelda nii jutustavaid, lüürilisi kui ka dramaatilisi tekste. Samuti oli romantilise kirjanduse arengus tähtis koht filosoofilistel fragmentidel.
Ehkki fragment ise on enamasti üsna lühike, on fragmentidest komponeeritud ka mahukaid teoseid. Näiteks E. T. A. Hoffmanni romaan „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” (1819–1821) on üles ehitatud kahe biograafia – kapellmeister Johannes Kreisleri ja isakass Murri loo – vaheldumisele. Murr on kirjutanud oma elust raamatu, mida tahetakse avaldada, kuid siis selgub, et kass on oma mälestused kirja pannud teisest raamatust suvaliselt rebitud lehtedele. Teine raamat, mille fragmendid on kassi eluloo vahele põimitud, jutustab muusik Kreisleri elust. Lugude vorm on kooskõlas peategelaste loomusega. Kassi elu kulgeb sisemise pinge ja lünkadeta, mistõttu tema elusündmused on kirja pandud järgemööda. Kreisler aga on rahutu, lõhestatud hingega kunstnik, kelle saatus on traagiline; tema elulugu jõuab lugejani katkendlikult ja segipaisatud kildudena.
Hoffmannil oli oluline roll ka saksa novelli kujunemises. Ka novellis hindasid romantikud ühtsust ja tihedust. Novell pidi keskenduma mingile erakordsele sündmusele ning pöördele, mille see tegelase saatusesse toob.
Silmapaistvaid romantismiajastu novelliste, kelle teostes need jooned avalduvad, oli Edgar Allan Poe. Poe novellides valitseb enamasti kõhe, ebamaine atmosfäär. Toimub üleloomulikke sündmusi ning mõnikord jääb selgusetuks, kas need olidki üleloomulikud või tajus tegelane neid niimoodi oma kujutlusvõime mõjul.
Lisaks novellile, mille keskmes on enamasti sündmus, tekkis ka lüüriline lühiproosa vorm – miniatuur, mis väljendab meeleolupilti või mõtisklust.
Erinevalt fragmendist, mis on loodud otsekui killuna mingist tundmatust ja kättesaamatust tervikust, on novell ja miniatuur iseseisvad tervikud, millel on selge algus ja lõpp.
N. Arutle Poe „Kaarna” katkete põhjal, kas luuletuse ainetel saaks kirjutada novelli. Kas ainest jätkuks ka romaaniks? Põhjenda.
O. Võrdle Poe „Kaarnat” Blake’i „Tiigriga”. Miks „Tiigri” põhjal ei saaks kirjutada novelli, küll aga miniatuuri?
P. Arutle, miks on „Kaaren” õpikus esitatud katketena. Mis sinu kujutluses vahepealsetes salmides juhtub?
R. Mille poolest erineb „Kaarna” katkete lugemine sellise teose lugemisest, mis ongi kirjutatud fragmentidena? Mis on selliste teoste eelised ja puudused lugeja jaoks? Põhjenda enda seisukohast. Seleta, miks romantismiajastu kirjanikele fragmendid meeldisid.
S. Vaata Gustave Doré illustratsiooni „Kaarna” viimastele ridadele. Arutle, kuidas väga lühike tekst või tekstikatke võib olla kujutluspiltide poolest väga rikas. Missugune peab tekst selleks olema? Põhjenda.
