Kuidas toimivad kujundid?
Iga kirjandusliku teksti saab võtta tükkideks lahti otsekui pusle. Niimoodi on võimalik veenduda, et pealtnäha juhuslik sõnade valik on tegelikult hoolikalt läbi mõeldud. Iga tükk on väga tähtis ja langeb oma kohale millimeetri täpsusega.
Kuidas nii?
Oletame näiteks, et loeme seiklusjuttu. Ühes lauses kohtame muu hulgas sõnapaari „toimus plahvatus”. Seda lugedes tekib meie peas kujutluspilt taeva poole lahvatavatest leekidest. Kui tegemist oli majaga, lendab õhus kõrges kaares puitu või betooni. Oli see aga auto, siis metalli- ja plastmassitükikesi.
Aga kui vali see plahvatus on? Selle kohta oleks kirjanik pidanud leidma mingisuguse sõnastuse. Kas oleks parem, kui ta oleks kirjutanud „toimus tugev plahvatus”? Kuid mida tähendab „tugev”? Kui tugev, tahaksime lugejatena kohe teada. Ja kui proovime sõnastust „toimus väga vali plahvatus” – on see siis mõjuvam? Võib-olla ainult veidikene.
Kuidas sobiks „toimus kõrvulukustav plahvatus”? Ilmselt juba palju paremini.
Nagu näha, on kirjanduses oma võtted. Raamatute eesmärk on meid mõjutada. Kirjanik tahab, et me tunneksime ja näeksime seda mida temagi. Seda kõike sõnade abil teha on raske ülesanne, kuid mitte võimatu.
Appi saab võtta iga kirjaniku võimsaimad abilised – kujundid.

Näiteks oleme harjunud sellega, et millegi kirjeldamisel kasutatakse lisandsõnu: kõrvulukustav plahvatus, imeline sündmus. Selline kirjeldav või kaunistav lisandsõna kannab kirjandusteaduses nimetust epiteet. Epiteedid on vajalikud selleks, et nähtused, mida autor tekstis kirjeldab, mõjuksid lugejale värvikamalt ning tooksid tema silme ette põnevama pildi.
Oluline kujund on võrdlus. Võrdlusi vormistatakse sidesõnade (tavaliselt nagu ja kui) abil: tülitsevad nagu kass ja koer; kasvab kui noor kuusk. Võrdlusega öeldakse, mida võrreldakse (tülitsemise ägedust, kasvamise kiirust) ja kelle või millega võrreldakse (kassi ja koeraga, noore kuusega).
On ka sellist liiki võrdlusi, mis on ilma sidesõnadeta nagu või kui. Seda nimetatakse varjatud võrdluseks ehk metafooriks. Näiteks raamatus „Ja kui teile siin ei meeldi...” riidleb õppealajuhataja ühes olukorras poistega ja teda on seejuures kirjeldatud nii: vaatas süüdlastele hüäänipilguga otsa. Õppealajuhataja pilku võrreldakse hüääni omaga. Metafoor ongi ühe olendi või nähtuse omaduste ülekandmine teisele. See toimub sarnasuse alusel. Hüään on kiskja, kelle pilk on saaki varitsedes vaenulik ja verejanuline. Õppealajuhataja, olles tabanud pahandust teinud koolipoisid, võib olla üsnagi sarnase pilguga.

Mõjuv vahend on iroonia ehk pilkav teesklus. Iroonia on terav ja peen torge, kui öeldakse midagi tegelikule arvamusele risti vastupidist. Näiteks keegi häirib teisi oma hädaldamisega ning talle visatakse üle õla: „Oh sa vaesekene!” Või keegi kuulutab kõva häälega, et tema arvates on Eesti hümni sõnade autor Friedrich Reinhold Kreutzwald, ning talle patsutatakse õlale: „Sa oled küll tõeline geenius!”
Peale sellele saab teksti rikastada ja mitmekesi semaks muuta slängi kasutades. Släng on teatud inimrühma oma keel – on olemas näiteks õpilaste, sõjaväelaste, vangide ja ka õpetajate släng.
- Seleta oma sõnadega, mis on epiteet ja iroonia.
- Mis vahe on võrdlusel ja metafooril?
Töövihiku ülesanded 16, 17, 18, 19 ja 20
