Aidi Vallik „Kuidas elad, Ann?"

Autor: Aidi Vallik
​Katkend

Aga nüüd jõudsingi selleni, mis mind ema juures närvi ajab. Ta käitub nii, nagu mul endal poleks üldse mõistust peas ega tulevikuplaane ollagi. Ta ei sõima ega lärma, lihtsalt vingub vaikselt ja leierdab muudkui eest tahapoole ja tagant ettepoole, kui tähtis on pääseda meie kooli gümnaasiumi ja siis seal nii hästi õppida, et pärast veel ülikooli ka vabalt saaks. Ta on mind mõttes pannud küll Tartu ülikooli, küll pedasse, küll humanitaarinstituuti, küll konservatooriumi. See on tobe. Muidugi tahan ma kunagi ülikooli ka ära lõpetada, aga ma sooviks neid asju ise otsustada, kuhu ja mida ja kuidas. Nagunii on ta mind tarinud kättpidi nii lastemuusika- kui -kunstikooli. Muusikakooli lõpetasin sel kevadel, õigemini, päris lõpp tuleb veel, meil on kahe nädala pärast kontsert. Ma mängin plokkfl ööti. Ema lööb juba praegu asja ümber kõvasti lokku, helistab sugulastele ja kutsub neid kontserdile ja muusikakooli lõpetamisele. Sedasorti asjad tunduvad tema jaoks hirmus tähtsad olevat, kuigi ma tean täpselt, kuidas end seal lõpetamisel ja pärast kodus tunnen. Nagu jahmunud loomaaiaahv. Häbenen ema ja ennast ka ega oska sugulastega mitte millestki vestelda. Ja ema räägib minust mu enda juuresolekul, muidugi enamasti õnneks mitte halba, aga noh, mida ma teen või hiljuti teinud olen.

Kõige halvem selle juures on see, et ta ei pea nendes juttudes mõõtu. Näiteks räägib minu mingist täielikust ämbrisseastumisest kui maailma parimast naljast. Kõik muidugi naeravad, mina olen ainus, kellel lõbus ei ole. Kas ta aru ei saa, et see solvab mind, lihtsalt solvab ja kõik. Kes tahaks näida naljaka tobukesena? Noo-jah. Muidugi ema ise. Vahel ma häbenen tema käitumist täiesti põrgulikult. Näiteks siis, kui ta lollitama hakkab, kujutades ette, et teeb mingit jube vaimukat nalja. Minul igatahes on piinlik, ja isal vahetevahel ka. Aga isa on nagu harjunud, et ema sihuke pöörane on, või meeldibki ema talle just sellepärast. Ema on muidu ka selline natuke kohmakas ja naljaka olekuga. Kui ma väike olin, siis mulle tegi tema lollitamine nalja küll. Aga nüüd ma häbenen seda. Ema sõbrad on ka tihtilugu sellised hullud. Ise haritud inimesed ja käituvad nagu väikesed lapsed.

Mulle meeldivad ema sõbrad muidu täitsa hästi, nad on huvitava jutuga tegelased, sellepärast läksin ükskord nendega jalutama kaasa, kui ema kutsus. Aga sellest linnaskäigust kujunes mulle täielik katsumuste rada. No mõelge ise. Minu ema ja isa pluss nende neli sõpra. Longiti suvaliselt lärmates mööda tänavat, vahepeal istuti ja võeti mõni õlu, räägiti hästi valjusti (et kõik ikka kuuleksid, kui vaimukad nad on). Ja mina jõlkusin neil sabas, kohati oli naljakas, aga enamasti hästi piinlik. Eriti kohutav oli mõte, et kui me mõne minu õpetajaga kokku satume, mis mulje tal võib meie kodust jääda. Täitsa nagu mingid asotsiaalid, ainult riided paremad ja puhtad.

Nii ma siis käisin ja palvetasin mõttes kõige olemasoleva poole, et jumala eest me ei satuks kokku mõne tuttavaga. Või minu sõprade ja õpsidega. Tahtsin, et keegi meid ei märkaks ja ütlesin emale ka, et lähme koju, te olete ju kõik purjus. Ema naeris selle peale ja ütles, et tema isiklikult joob alles teist õlut ja sedagi isaga kahasse, ja et nad pole purjus, vaid neil on lihtsalt mõnus olla. No ma ei tea. Aga kõige hullem alles tuli.

Ühel tänavanurgal seisis üks vanamees, kerjus. Ta mängis akordioni ja ta jalge ees oli müts raha jaoks. Ema teatas, et tema tahab tantsida, nuias isalt kahekümneviieka, läks sellega kerjuse juurde ja ütles, et ta saab selle endale, kui paar lugu tantsuks teeb. Taadil lõid silmad särama, pillile tuli kohe teine vunk sisse. Mina tahtsin kohapeal ära surra või maa alla vajuda. Ema hakkas algul üksi laternapostiga tantsima, keerles ja tuias ümber selle, siis rebis endaga isa kaasa ja lõpuks võtsid nad kõik kuuekesi kätest kinni, keerlesid enda arust valsirütmis ja lõugasid täiest kõrist kaasa: „Kui saaksin veel kord ma mustlasena maailmas ringi veel rännata, nii vaba ja rõõmus ei ole keegi, kui loodusrüpes on mustlane...” Appi! Ma läksin kohe eemale, et mind nende hulludega ei seostataks.

Ema, kes alustab keset tänavat täiesti lollakat tantsu. Ema, kes näiteks sugulase pulmas bändi trummidesse kukub. Ema, kes oma kahe nais- ja kolme meessõbraga avalikus rannas alasti ujuma läheb. Ja isa ei ütle mitte midagi! Ema, kelle suurim unistus on endale hiljemalt 35. sünnipäevaks tsikkel saada. Ma olen kindel, et sõita ta ei oska! Ema, kes sünnipäeval mässib end paljalt kalavõrgu sisse, paneb paruka pähe ja mingi jõleda rebasekarva karusnahatüki haaknõelaga võrgu külge sellesamuse koha ette, ja siis esineb oma külalistele ogara isetegevuskavaga. Kõigil teistel on jube naljakas, ainult mina häbenen. Mind hämmastab isa suhtumine! Kas tema arust on normaalne, et ema käitub vahel nagu täiesti hull inimene? Enamasti ta kas naerab või tirib ema minema, kui asi väga hulluks läheb. Ja minu küsimise peale ütleb, et sellepärast ta emaga abielluski, et ta on sihuke naljakas.

Tegelikult on ema ju korralik inimene. Seda ei usuks vist keegi, kes teda nii pööraseid tempe on tegemas näinud. Ta on raamatukogus osakonnajuhataja ja ülikoolis käinud. Ta pole mingi joodik, vahel kui keegi külla tuleb, siis võtab napsi. Isa samamoodi. Isa töötab pangas laenuosakonnas ja kollektsioneerib täispikki multikaid. Terve riiul elutoas on nende all: „Herakles”, „Mulan”, multikad, mis on kinoski jooksnud, ja multikad, millest enamikul inimestest aimugi pole. See on alati norimiskoht mu tuttavate jaoks, kes meile külla tulles tingimata selle riiuli avastavad ja arvavad, et need on minu omad. Aga iga kell käitub isa normaalsemalt kui ema. Ta vingub mu õppimise kallal ka vähem ega tunne palavikulist huvi meie kooli õppekava vastu.

/.../

Isaga on mul tegelikult tunduvalt lihtsam suhelda kui emaga. Isa ei torgi mind lakkamatult tagant, näiteks kui ta näeb, et ma niisama telekat vahin, ei sunni ta mind hoopis raamatuid lugema. See viimane on jälle puhtalt ema kiiks. Tal on vist ettekujutus, et kaheksateistkümnendaks eluaastaks pean ma läbi lugema kõik maailma raamatud. Ma loen küll, rohkem kui mõnigi meie klassist, nii et mõnikord kirjandustunnis hakkab päris imelik, kui õps alustab mingi teema arutamist ja ainus, kes oskab kaasa rääkida, olen mina. Noh, mõni kord kaks-kolm õpilast veel. Aga ma ei saa ju ainult raamatuid lugeda, pilli mängida ja joonistada. Ma olen normaalne noor inimene, kellele maailmal on peale selle veel üht-teist pakkuda. Ma pole mingi nohik.

Selles suhtes tundub ema natuke ebaõiglane. Miks alati pean peolt kell pool üksteist tulema hakkama? Korra proovisin mitte tulla. Tantsisin rahumeeli edasi, kuigi hinges kripeldas teadmine, et ema ootab kodus ja jumal ise teab, mis ta võib ette võtta, kui ma kord sinna jõuan. Otsustasin siiski see üks kord olla just nii kaua, kui ise tahan. Ma pole ju enam mingi algklassipäga, kes koolipeolt kell üheksa ära saadetakse.

No ja mis siis sai. Kümme minutit üksteist läbi keerati puldist musa vaikseks. Kõik vaatasid sinnapoole, et mis värk on. Minu ema oli. DJ andis mikri tema kätte ja see hull ütles: „Ann Kees, diplomaatilised piirid on ületatud. Otsekohe välja auto juurde, muidu läheb asi tõsiseks.”

Kõik. Tundsin, kuidas saali neli seina hakkavad mulle aeglaselt peale vajuma ja ümbritsevad inimesed väänlevad viimseni naerukrampides.

Kerttu Rakke arvustus, Eesti Ekspress, 21. juuni 2001 (katkend)

Aidi Vallik, kes oli varem rohkem tuntud luuletaja ATSi nime all, töötab ise õpetajana ning on seepärast pubekate probleemidega üsnagi hästi tuttav. Raamatu esitlusel (Balti raamatumessil selle aasta aprillis) jutustas autor, et enne kirjutamist oli ta oma õpilastelt küsinud, millest nad lugeda tahavad, ning teatud mööndustega neist asjust ka kirjutanud. Ometi pole see mingi moraliseeriv või näpuga vibutav tädijutt, mida ju õpetajanna sulest oodata võiks, vaid hoopis midagi sellist, mida eesti noorsookirjanduses varem olnud pole ja mida siia hädasti vaja oli. Eks see tule kindlasti sellest, et ka Aidi Vallik ise on õpetaja, kellesarnaseid on vähe, aga võiks olla rohkem.

„Kuidas elad, Ann?” on haaravalt kirjutatud raamat. Kõik, kellega rääkinud olen, on raamatu ühe hooga läbi lugenud. Või kahega, sest uneaeg on lihtsalt vahele tulnud... Ja liiguvad legendid, et väikelinnade raamatupoed ei pidavat julgema Anni-raamatut riiulile seisma osta ja kohalikud noored on sunnitud anuma oma Tallinnas käivaid tuttavaid neile selle raamatu tooma. Eks ajalugu kipu korduma, ka Jüri Parijõele tõi ju isa linnast raamatuid.