- Miks peetakse Vana-Kreekat demokraatia sünnimaaks?
- Nimeta 19. sajandil kujunenud poliitilisi õpetusi.
Demokraatia mõiste
Sõna „demokraatia“ tähendab rahvavõimu. Tänapäeva demokraatlikku ühiskonda iseloomustab rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamisel, kodanikuvabaduste ning kodanikuõiguste olemasolu.
Demokraatia laienemine pärast esimest maailmasõda
Esimese maailmasõja tagajärjel muutus tunduvalt mitte ainult maailma poliitiline kaart, vaid ka paljude maade siseriiklik elukorraldus. Maailmasõda näitas, et suured keisririigid, kus polnud kaasaegset demokraatiat (Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi), peavad vähemalt selleks korraks ajalooareenilt kaduma. Tugeva demokraatliku korraga suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA) aga tõestasid, et nad suudavad katsumustele vastu seista ning olla edukad ka suures sõjas. Enne esimest maailmasõda oli demokraatlikke riike Euroopas palju vähem kui mittedemokraatlikke. Kuna sõja võitsid demokraatlikud suurriigid, kasvas nende maine märgatavalt ning demokraatia kasuks otsustasid paljud uued riigid, sealhulgas ka Eesti.
Demokraatia laienes ka siseriiklikult. Esimese maailmasõja aastail ja pärast sõda kehtestati paljudes riikides seadused, mis suurendasid tunduvalt kodanike demokraatlikke õigusi. Eelkõige puudutas see valimisi. 1918. aastal Suurbritannias vastu võetud seadusega suurendati valimisõiguslike kodanike arvu peaaegu kolm korda. Valima lubati kõik mehed alates 21. eluaastast, sõltumata sellest, palju neil vara on. Valimisõiguse said ka naised, kuid esialgu seati neile vanusepiiriks 30. eluaasta. Naisõiguslaste survel kaotati see kitsendus kümme aastat hiljem.
- Vabad ja õiglased valimised.
- Kogu võim on ühe inimese käes.
- Riigivõim on jagunenud seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks.
- Väike grupp inimesi valitseb riiki.
- Suurem osa elanikkonnast saab osaleda riigi valitsemises.
- Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed.
- Kehtivad isiku- jm vabadused.
LISA. Weimari vabariik
1919. aastal töötas Weimari linnas koosistuv Saksa Rahvuskogu välja põhiseaduse, millega Saksamaa kuulutati demokraatlikuks vabariigiks. Seepärast nimetatakse sõjajärgset Saksamaad mõnikord ka Weimari vabariigiks. Riigis tegutses palju mitmesuguseid erakondi, ametiühinguid ning teisi organisatsioone. Ent vabariiklik kord tugevnes siiski vaevarikkalt. Kuni 1924. aastani oli Saksa majandus täielikus kaoses, millele lisandus terav võitlus erakondade vahel.

Weimari vabariigiks nimetatakse aastatel – 1933.
LISA. Valimisõiguse laienemine
Prantsuse naiste valimisõigus
8. mail 1919. a toimus Prantsusmaa parlamendi esindajatekojas järgmine väitlus.
Pierre-Etienne Flandin: Härrased, püüe näidata eranditult meessoost koosnevale täiskogule, et Vabariigi aluseks olevate demokraatlike põhimõtete järjekindel rakendamine nõuab poliitiliste õiguste tagamist naistele, võib tunduda hulljulge. [‑‑‑] Meie eelkäijad on arvanud, et valimisõiguse laiendamine meesvalijatele, isegi ebatervetele ja kirjaoskamatutele meestele, on piisav, ja pole mingit vajadust anda kodanikuõigusi naistele.
Norra, Rootsi, Taani, mõned Põhja-Ameerika osariigid, Austraalia, Uus-Meremaa ja Soome olid esimesed riigid, kes laiendasid kodanikuõigused ka naistele. Pärast sõda on neile järgnenud mitmed meile lähemad riigid. [‑‑‑] Arvan, et me ei saa enam säilitada konservatiivset hoiakut, mis on meie võimuparteisid alati iseloomustanud, kui ei täideta kahte tingimust: kui ei näidata, et need julged rahvad on teinud vea ja naiste valimisõiguse kogemus pole toonud häid tagajärgi; või kui näidatakse, et Prantsuse naistel pole samu võimeid oma poliitilisi õigusi kasutada kui anglosaksi, Skandinaavia, Vene, Saksa või isegi Prantsuse Kanada naistel.
Fernand Merlin: Naistel on üks ülimalt tähtis ja imetlusväärne roll. Naised peavad hoidma emaduse väärikust, see on nende kõrgeim ülesanne. Kas see pole neile piisavalt kaalukas põhjus mitte kadestada meeste rolli? Sellele filosoofilisele argumendile võib lisada ka lihtsamaid argumente.
Revolutsioon kuulutas välja mehe ja mitte naiste õigused. Naised pole poliitika jaoks loodud. Nende ülesanne on püsida kodus ja laste eest hoolitseda. Naistele valimisõiguse andmine võib Vabariiki ohustada ja selle hävitada. Ja viimaks – naistel pole poliitilist haridust; avaliku elu asjadest ei tea nad midagi.
20. mail otsustas parlamendi saadikute koda laiendada valimisõigust naistele häältega 329 poolt 95 vastu. Senat lükkas aga seaduse tagasi. Põhjuseks polnud mitte äärmine konservatism, vaid paljude vasakpoolsete vaadetega senaatorite kartus, et naised on katoliku kiriku mõju all ja seega võiks kiriku mõju riigi poliitikas suureneda. Ka edaspidi põrkus selle muudatuse läbiminek pidevalt senati vastuseisule. Muutus toimus alles teise maailmasõja lõpus, kui Prantsuse eksiilvalitsus otsustas anda valimisõiguse ka naistele.
Töö allikaga

- Kes on naine karikatuuri keskel?
- Miks on tal peas punane müts?
- Milline on selle pildi sõnum?
Riik |
Mehed |
Naised |
Riik |
Mehed |
Naised |
Austraalia |
1902 |
1902 |
Norra |
1898 |
1913 |
Belgia |
1918 |
1948 |
Venemaa |
1918 |
1918 |
Eesti |
1918 |
1918 |
Poola |
1918 |
1918 |
Hispaania |
1907 |
1931 |
Prantsusmaa |
1875 |
1944 |
Holland |
1917 |
1919 |
Rootsi |
1919 |
1919 |
Island |
1915 |
1915 |
Saksamaa |
1871 |
1918 |
Itaalia |
1918 |
1945 |
Soome |
1906 |
1906 |
Jaapan |
1925 |
1946 |
Suurbritannia |
1918 |
1918/28 |
Kreeka |
1877 |
1952 |
Šveits |
1848 |
1971 |
Leedu |
1920 |
1920 |
Türgi |
1923 |
1934 |
Lichtenstein |
1921 |
1984 |
USA |
1870 |
1920 |
Läti |
1919 |
1919 |
Uus-Meremaa |
1879 |
1893 |
- Riik, mis meestele esimesena valmisõiguse andis, on .
- Esimene riik maailmas, kus naistele valimisõigus anti, on .
- Euroopa riik, kus anti esimesena naistele valimisõigus, on .
- Eestis kehtestati üldine valimisõigus . aastal.
Parempoolsed erakonnad
Korrastatud ehk süsteemseid tõekspidamisi ühe riigi valitsemisest nimetatakse poliitiliseks ideoloogiaks. Vanimateks poliitilisteks mõttesuundadeks Euroopas võib pidada liberalismi ja konservatismi. Poliitilisteks erakondadeks tänapäeva mõttes kujunesid need Suurbritannias 19. sajandi esimesel poolel. Liberaalid olid tollal uuendustele vastuvõtlikumad, nad kaitsesid isikuvabadusi ja vabaturumajandust. Konservatiivide arvates oli aga hea see, mis juba ajaloos läbi proovitud. Seepärast ei tormanud nad kõike muutma, vaid otsisid tuge mineviku kogemustest. 19. sajandi lõpul hakkasid ka konservatiivid üha rohkem kaitsma vaba turgu ning pooldama riigi mittesekkumist majandusellu. Sellega võitsid nad enda poole neid valijaid, kes varem andsid oma hääle liberaalidele. Konservatiivseid ja liberaalseid erakondi nimetati parempoolseteks erakondadeks.
Pärast esimest maailmasõda kaotasid liberaalid Euroopa maades oma senise mõju. Vabaturumajanduse tähtsaimaks kaitsjaks muutunud konservatiivsetest erakondadest said aga juhtivad paremerakonnad mitte ainult Suurbritannias, vaid teisteski maades.
Liberalism |
Konservatism |
Sotsialism |
|
|
|
Stefan Melnik. Political Values – Review of Basics, 2008.
Vasakpoolsed erakonnad
Konservatiivide põhilisteks vastasteks kujunesid tööliskonna huve kaitsvad sotsialistid ning sotsiaaldemokraadid. Saksamaal, Prantsusmaal ning Põhja-Euroopas tekkisid sotsialistlikud või sotsiaaldemokraatlikud erakonnad juba 19. sajandi viimasel kolmandikul. Suurbritannias esindas sotsiaaldemokraatlikku suunda 20.sajandi algul loodud Tööerakond ehk Leiboristlik Partei. Sotsialistlikke ja sotsiaaldemokraatlikke erakondi nimetati pahempoolseteks. Nende arvates on riigi kohus toetada abivajajaid. Selleks tuleks kehtestada rikastele suuremad maksud ja saadud raha kasutada kõigile võrdsete elutingimuste loomiseks. Lõppeesmärgiks oleks sotsialism ehk ühiskond, kus elanike vahel ei ole suurt varalist ebavõrdsust. Seda lootsid nad saavutada ümberkorralduste ehk reformidega. Töölistele valimisõiguse andmine suurendas sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide poolehoidjate arvu. 1920.–1930. aastail asusid nad Skandinaavia maades valitsuste etteotsa. Ka Suurbritannias juhtis Tööerakond (leiboristid) sõdadevahelisel ajal mõnda aega valitsust.

Ramsay MacDonald Tööerakonna eesmärkidest
Ramsay MacDonald oli Inglismaa kahe esimese Tööerakonna valitsuse peaminister. 1930. a Tööerakonna aastakongressil peetud kõnes kaitseb ta valitsust ja kutsub üles kapitalismi reformima.
Vastust ei pea andma mitte Tööerakonna valitsus, proovile pannakse kapitalism. Me rääkisime kunagi, et võib tulla aeg, mil rahandus on võimsam kui tööstus. See aeg on nüüd käes… Me rääkisime kunagi, et võib tulla aeg, mil töökotta või vabrikusse minev mees ja samuti tema tööandja ei ole enam lihtsas peremehe ja sulase suhtes, vaid et peremees võib muutuda ebaisikuliseks ja et jõud, kel pole midagi pistmist tööstusega, hakkavad tööstust kontrollima – võlgadele panustavad jõud. See aeg on nüüd käes. …
Seega, mu sõbrad, meie ei pea vastust andma; tegu on süsteemiga, mille all me elame. See on katki läinud mitte ainult sel väikesel saarel, see on katki läinud Euroopas, Aasias, Ameerikas; see on katki kõikjal, sest see oli määratud katki minema. Ja ravi, uus tee, uus idee on korraldamine – korraldus, mis kaitseb elu, mitte omandit; korraldus, mis võib kaitsta omandit, kuid seda kindlas suhtes eluga; korraldus, mis kannab hoolt selle eest, et kui teadus avastab ja leiutajad leiutavad, ei suruta teadmise tõttu alla mitte töötavat klassi, vaid logelevat klassi. See on poliitika, mida me hakkame ellu viima aeglaselt, katkematult, järjekindlalt, töötades plaani kallal teadmise ja mõistusega.
Pealetung demokraatiale
Sõjast väsinud inimesed lootsid, et demokraatlik valitsus suudab kiiresti ületada sõjajärgsed majandusraskused ja poliitilise segaduse ning tagab rahvale heaolu. Kuna aga seda ei juhtunud, pettusid paljud demokraatias. See pettumus ning hirm homse päeva ees soodustasid mitmesuguste mittedemokraatlike liikumiste teket ja levikut. Nende liikumiste juhid süüdistasid rahva hädades demokraatlikku valitsust ning lubasid, et juhul kui nad võimule pääsevad, seavad nad riigis korra majja. Nad väitsid, et on vaja kehtestada diktatuur, mis hävitab karmil käel rahva vaenlased ning kindlustab majanduse õitsengu.
Kuigi mittedemokraatlike liikumiste juhid kutsusid üles kukutama olemasolevat demokraatlikku riigikorda, lubati neil sellest hoolimata üsna avalikult tegutseda. Sellel aga olid rasked tagajärjed. Nõrga demokraatiaga riikides haarasidki diktatuuri pooldajad riigiohjad enda kätte. Esimese suurriigina langes diktatuuri alla pärast 1917. aasta enamlikku riigipööret (oktoobripööre) Venemaa, 1922. aastal kehtestati hirmuvalitsus (fašistlik diktatuur) Itaalias. 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel asendus demokraatia diktatuuriga paljudes Euroopa riikides: Saksamaal, Lätis, Ungaris, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis jm. 1934. aasta 12. märtsil sooritas Eestis Konstantin Päts riigipöörde ning algas diktatuur, mida on nimetatud vaikivaks ajastuks.

See kujutab 1920. aastate Saksa ühiskonda kui väikekodanlaste, spekulantide, tagurlike sõjaväelaste, vastutustundetute ajakirjanike ja silmakirjalike kohtunike maailma.
Paljud inimesed pettusid demokraatias, sest .
Mittedemokraatlikud liikumised kogusid populaarsust, sest .
Küsimused
- Nimeta viis demokraatliku ühiskonna tunnust.
- Miks valisid pärast esimest maailmasõda tekkinud uued riigid suuna demokraatlikule riigikorrale?
- Kas nõustud seisukohaga, et esimene maailmasõda aitas kaasa demokraatia laienemisele? Põhjenda oma seisukohta kolme argumendiga.
- Nimeta kaks parempoolset demokraatlikku mõttesuunda. Esita kummagi kohta kolm iseloomulikku joont.
- Nimeta kolm sotsiaaldemokraatiale iseloomulikku joont.
- Miks paljud esialgu demokraatiat pooldanud inimesed 1920.–1930. aastail selles pettusid?