Sõna „demokraatia“ tähendab rahvavõimu. Tänapäeva demokraat­likku ühiskonda iseloomustab rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamisel, kodaniku­vabaduste ning kodanikuõiguste olemasolu.

Esimese maailmasõja tagajärjel muutus tunduvalt mitte ainult maailma poliitiline kaart, vaid ka paljude maade siseriiklik elu­korraldus. Maailmasõda näitas, et suured keisririigid, kus polnud kaasaegset demokraatiat (Vene­maa, Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi), peavad vähemalt selleks korraks ajalooareenilt kaduma. Tugeva demokraatliku korraga suurriigid (Prantsusmaa, Suur­britannia, USA) aga tõestasid, et nad suudavad katsumustele vastu seista ning olla edukad ka suures sõjas. Enne esimest maailma­sõda oli demokraatlikke riike Euroopas palju vähem kui mittedemokraatlikke. Kuna sõja võitsid demokraatlikud suur­riigid, kasvas nende maine märgatavalt ning demokraatia kasuks otsustasid paljud uued riigid, sealhulgas ka Eesti.

Demokraatia laienes ka sise­riiklikult. Esimese maailmasõja aastail ja pärast sõda kehtestati paljudes riikides seadused, mis suurendasid tunduvalt kodanike demokraatlikke õigusi. Eelkõige puudutas see valimisi. 1918. aastal Suurbritannias vastu võetud seadusega suurendati valimis­õiguslike kodanike arvu peaaegu kolm korda. Valima lubati kõik mehed alates 21. eluaastast, sõltumata sellest, palju neil vara on. Valimisõiguse said ka naised, kuid esialgu seati neile vanuse­piiriks 30. eluaasta. Nais­õiguslaste survel kaotati see kitsendus kümme aastat hiljem.

Korrastatud ehk süsteemseid tõekspidamisi ühe riigi valitsemisest nimetatakse poliitiliseks ideoloogiaks. Vanimateks poliitilisteks mõtte­suundadeks Euroopas võib pidada liberalismi ja konservatismi. Poliitilisteks erakondadeks täna­päeva mõttes kujunesid need Suurbritannias 19. sajandi esimesel poolel. Liberaalid olid tollal uuendustele vastu­võtlikumad, nad kaitsesid isikuvabadusi ja vaba­turu­majandust. Konservatiivide arvates oli aga hea see, mis juba ajaloos läbi proovitud. Seepärast ei tormanud nad kõike muutma, vaid otsisid tuge mineviku kogemustest. 19. sajandi lõpul hakkasid ka konser­vatiivid üha rohkem kaitsma vaba turgu ning pooldama riigi mitte­sekkumist majandusellu. Sellega võitsid nad enda poole neid valijaid, kes varem andsid oma hääle liberaalidele. Konser­vatiivseid ja liberaalseid erakondi nimetati parem­poolseteks era­kondadeks.

Pärast esimest maailmasõda kaotasid liberaalid Euroopa maades oma senise mõju. Vaba­turu­majanduse tähtsaimaks kaitsjaks muutunud konservatiivsetest erakondadest said aga juhtivad parem­erakonnad mitte ainult Suurbritannias, vaid teisteski maades.

Konservatiivide põhilisteks vastasteks kujunesid tööliskonna huve kaitsvad sotsialistid ning sotsiaaldemokraadid. Saksamaal, Prantsus­maal ning Põhja-Euroopas tekkisid sotsialistlikud või sotsiaal­demokraatlikud erakonnad juba 19. sajandi viimasel kolman­dikul. Suurbritannias esindas sotsiaaldemokraatlikku suunda 20.sajandi algul loodud Tööerakond ehk Leiboristlik Partei. Sotsialistlikke ja sotsiaal­demokraatlikke erakondi nimetati pahempoolseteks. Nende arvates on riigi kohus toetada abi­vajajaid. Selleks tuleks kehtestada rikastele suuremad maksud ja saadud raha kasutada kõigile võrdsete elutingimuste loomiseks. Lõppeesmärgiks oleks sotsialism ehk ühiskond, kus elanike vahel ei ole suurt varalist ebavõrdsust. Seda lootsid nad saavutada ümber­korralduste ehk reformidega. Töölistele valimis­õiguse andmine suurendas sotsialistide ja sotsiaal­demokraatide poole­hoidjate arvu. 1920.–1930. aastail asusid nad Skandinaavia maades valitsuste etteotsa. Ka Suur­britannias juhtis Tööerakond (leiboristid) sõdadevahelisel ajal mõnda aega valitsust.

Sõjast väsinud inimesed lootsid, et demokraatlik valitsus suudab kiiresti ületada sõjajärgsed majandus­raskused ja poliitilise segaduse ning tagab rahvale hea­olu. Kuna aga seda ei juhtunud, pettusid paljud demokraatias. See pettumus ning hirm homse päeva ees soodustasid mitme­suguste mittedemokraatlike liikumiste teket ja levikut. Nende liikumiste juhid süüdistasid rahva hädades demokraatlikku valitsust ning lubasid, et juhul kui nad võimule pääsevad, seavad nad riigis korra majja. Nad väitsid, et on vaja kehtestada diktatuur, mis hävitab karmil käel rahva vaenlased ning kindlustab majanduse õitsengu.

Kuigi mittedemokraatlike liikumiste juhid kutsusid üles kukutama olemasolevat demokraatlikku riigikorda, lubati neil sellest hoolimata üsna avalikult tegutseda. Sellel aga olid rasked tagajärjed. Nõrga demokraatiaga riikides haarasidki diktatuuri pooldajad riigiohjad enda kätte. Esimese suur­riigina langes diktatuuri alla pärast 1917. aasta enamlikku riigipööret (oktoobripööre) Venemaa, 1922. aastal kehtestati hirmuvalitsus (fašistlik diktatuur) Itaalias. 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel asendus demokraatia diktatuuriga paljudes Euroopa riikides: Saksamaal, Lätis, Ungaris, Bulgaarias, Kreekas, Jugoslaavias, Hispaanias, Portugalis jm. 1934. aasta 12. märtsil sooritas Eestis Konstantin Päts riigipöörde ning algas diktatuur, mida on nimetatud vaikivaks ajastuks.