1848. aastal puhkes Euroopas revolutsioonilaine, mis tõi miljoneid inimesi poliitika juurde. Liberaalselt ja rahvuslikult meelestatud aktivistid ja nendega liitunud rahvas nõudsid kõigile kodanikele isiklikke ja poliitilisi vabadusi, näiteks sõna-, trüki- ja koosolekuvabadus, samuti kodanike kaasamist riigi juhtimisse. Nõuti ka majanduslikke ja ühiskondlikke reforme.

Revolutsioonid ei puhkenud ootamatult. Selleks ajaks olid Euroopas tekkinud tugevad opositsioonilised liikumised rahvuslike ja demokraatlike nõudmistega. Aastatel 1845–1847 tabasid Euroopat järjestikused ikaldused, mis tõstsid leiva hinda, ja paljud inimesed jäid üldse tööta. Üldine rahulolematus valitseva poliitilise korraga kasvas. Ent rahvast ei ühendanud üksnes kasvav vaesus, vaid ka rahvuslik meelsus. Itaallased soovisid vabaneda Austria ikkest, tšehhid, slovakid, ungarlased, horvaadid nõudsid rahvuslikku omavalitsust Austria Habsburgide impeeriumis, sakslased olid hakanud unistama ühtsest Saksa rahvusriigist.

Revolutsioonilised sündmused said alguse 1848. aasta jaanuaris Sitsiilias, kus astuti välja absolutistliku Bourbonide valitsuse vastu. Sitsiiliast levis revolutsioon üle Itaalia ning ülestõusnuid saatiski esialgne edu. Paljudes riikides kuulutati välja konstitutsioon või lausa vabariik. Prantsusmaal sunniti veebruaris alanud revolutsiooniga kuningas troonist loobuma ning kuulutati välja Teine vabariik. Märtsis toimusid rahval kokkupõrked armeega paljudes Saksa riigikestes. Viinis puhkenud ülestõus sundis riigikantsler Metternichi tagasi astuma ja Inglismaale pagema.

Saksa riikide valitsused ning Saksa Liidu üldkogu (Frankfurdi Liidupäev) püüdsid kiiresti järeleandmisi teha. Kaotati tsensuur, lubati suuremat koosolekuvabadust, soostuti ühtse Saksa parlamendi (Rahvuskogu) kokkukutsumisega. Enamikus riikides määrati valitsusse liberaalsemate vaadetega ministrid ning lubati välja töötada rahvale meelepärane konstitutsioon.

Tagurlikel jõududel õnnestus siiski kiiresti ridu koondada. Revolutsiooni algatanud rühmitustel puudus üksmeel. Uut poliitilist korda taotlevad liberaalid ja rahvuslased ei suutnud omavahel kokku leppida. Seetõttu süvenes üldsuse hulgas poole­hoid tugeva käe poliitikale, mis lõpetaks korratused. Eri riikide revolutsioonilistel jõududel ei tekkinud omavahel lähemaid kontakte ja ühist organisatsiooni. See kõik võimaldaski konservatiivsetel valitsejatel üksteist aidates revolutsioonid umbes aasta jooksul jõuga maha suruda.

Pärast 1848. aasta revolutsiooni asendati kõigis Euroopa riikides liberaalsed ministrid konservatiivsetega, paljudes riikides saadeti parlament laiali ja muudeti põhiseadust. Vanad valitsejad jäid edasi võimule, kartmata, et peavad rahva ees vastutama. Kehtestati tsensuur. Saksa Rahvus­kogu vastuvõetud põhiõigused kuulutati kehtetuks. Ellu ei jäänud ka Prantsusmaa Teine vaba­riik. 1851. aastal kuulutas presidendiks valitud Louis-Napoleon enda autoritaarseks keisriks Napoleon III-ks.

Liberalism (ladina k liber – vaba) on maailmavaade ja poliitiline õpetus, mis väärtustab üle kõige inimese vabadust. Selle pooldajad esitasid nii poliitilisi kui ka majanduslikke nõudmisi. Majanduslik liberalism sündis mõnevõrra varem, juba 18. sajandi teisel poolel, ning rõhutas täieliku majandusvabaduse tähtsust. Liberaalid ei tahtnud, et riik sekkub majandusellu, nad soovisid tollipiiride kaotamist, iga üksikisiku ettevõtlusvabadust, vaba konkurentsi, eraomandi ja omandiõiguse puutumatust. Poliitiline liberalism tekkis 19. sajandi teisel kümnendil vastu­kaaluks Viini kongressil kokkulepitud absolutistliku valitsemis­viisi taastamisele ja kodanikuõiguste allasurumisele.

Liberaalse maailmavaate toetajaid oli kõige enam üha mõjukamaks muutuva kodanluse hulgas. Seda jagasid ette­võtjad, haritlased, juristid, kooliõpetajad, ajakirjanikud ja osa riigiametnikkegi. Kuid näiteks Preisimaal, Venemaal, Ungaris ja Eestis leidus ka mõisnike seas liberaalsete reformide pooldajaid.

Kõige teravamalt protestisid liberaalid kaasasündinud eesõiguste ja alusetult jagatud privileegide vastu. Nad nõudsid, et riigi seadused kehtiksid võrdselt kõigile. Inimene peaks olema võimalikult vaba, et iseseisvalt kellestki teisest sõltumata tegutseda. Seadused peaksid tagama kõigile kodanikele põhi­õigused: sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse ning usulise sallivuse. Riigi ülesandeks jääb olla vaid õiglane vahekohtunik, kes jälgib, et ühe inimese tegutsemisvabadus ei hakkaks piirama teise õigusi.

Liberalismi esindajad taotlesid, et kuningate omavoli piiraks nii seadused kui ka parlament, kuid ei nõudnud ilmtingimata monarhia kaotamist. Nad nõustusid ka rahva huve arvestava konstitutsioonilise monarhiaga: sel puhul oleks võimul küll kuningas, kuid kehtiks põhiseadus ja seadusandliku koguna käiks koos rahva valitud parlament. Toetati võimude lahususe põhi­mõtet, mille järgi valitsus, parlament ja kohtuorganid oleksid üks­teisest eraldatud.

Koos kodanluse võimuletõusuga kujunes liberalismist 19. sajandi mõjukaim maailmavaade. Kuigi 1848. aastat on nimetatud ka liberalismi verise kogemuse aastaks, said liberaalsed ideed just revolutsiooni käigus laiema kandepinna. Rahvas oli äratatud huvi poliitika ja riigireformide vastu. Valitsused olid sunnitud järjest enam leppima konstitutsiooniliste piirangutega ning kodanike õigusi ja vabadusi laiendama. Liberaalseid muutusi nõuti nii visalt, et neile oli lihtsam järele anda kui proovida neid lõputute repressioonidega lämmatada.