Iluaed

Juba meie esivanemad tegid talu akna alla väikse lillepeenra, kuhu nad istutasid mõisaaedniku käest saadud lilli. Sadakond aastat tagasi olid moes tokkroosid, pojengid, väga mürgised käokingad ja murtudsüdamed. Aianurgas oli kindel koht sirelil, kodumaisel toomingal ja vahel ka valgeõielisel lõhnaval ebajasmiinil. Kõiki neid taimi võib aias kohata tänapäevalgi.

Aja jooksul on ilutaimed aias üha rohkem ruumi võitnud ning tänapäeval kujundataksegi paljud aiad peamiselt iluaedadena. Iluaiast ei oota inimene saaki, selle eesmärk on pakkuda silmailu ja head keskkonda puhkamiseks.

Iluaed rajatakse sageli kindla plaani järgi. Tavaliselt on seal üksikud ilupuud ja põõsad, muruplatsid, teed ning rühmiti istutatud lilled. Aeda ümbritseb sageli hekk. Vahel näeb aias tiiki või basseini, kiviktaimlat, lehtlat ja teisi rajatisi.

Ilupuude ja ‑põõsastena kasvatatakse sageli looduslike puu- ja põõsaliikide väikesekasvulisi vorme. Vähemasti linnaaia võivad suured puud liiga varjuliseks muuta. Põõsaid saab tiheda ja madalana hoida oksi pügades või kärpides. Sellistest põõsaliikidest, mis hästi pügamist taluvad, istutatakse hekke. Tavalised on näiteks elupuuhekid. Aeda taimi valides hindavad inimesed ka kõike seda, mis veidike ebaharilik välja näeb. Väga soositud on näiteks erilise võrakuju või lehtede värviga puud ja põõsad.

Suvikud ehk üheaastased taimed tuleb igal aastal seemnest külvata ning peenrale istutamiseks aknalaual või kasvuhoones ette kasvatada. Need taimed surevad sügisel pärast seda, kui nende seemned on valminud. Suvelilledega on rohkem tööd kui mitmeaastaste ilutaimedega. Vaeva tasuvad nad aga rikkaliku ja pikalt kestva õiteiluga. Levinud üheaastased suvelilled on näiteks peiulilled ja petuuniad.

Püsikuid ehk mitmeaastaseid taimi ei pea igal aastal aeda uuesti istutama. Ehkki püsikute maapealne osa sügisel enamasti sureb, elavad pungad varre alaosas, juurtel, sibulates, risoomides või mugulates talve üle. Muld koos lumevaibaga kaitseb pungi talvise pakase eest. Pungadest puhkeb taime maapealne osa igal kevadel uuesti. Peale selle paljunevad püsikud ka seemnetega, mis talvel mullas puhkavad.

Aastate jooksul kasvavad paljud püsikud suureks ja suudavad üsna hästi võistelda umbrohtudega. Osa püsikuid katab maapinda tiheda vaibana.

Tavaliselt on püsikute õitsemisaeg lühike. Seepärast hinnatakse eriti selliseid püsililli, mille kaunis lehestik annab aiale ilmet ka siis, kui taim ei õitse.

Püsikute üheks eriliigiks on sibullilled, näiteks tulbid, nartsissid, lumikellukesed ja krookused. Sibullilled koguvad sibulasse kasvuajal rohkesti toitaineid, mille najal suudavad nad kevadel varakult tärgata ja õitseda.

Iluaeda võib istutada ka meie loodusest pärit taimi, kuid tuleb arvestada, et need poleks looduskaitse all. Kõige varjulisematesse kohtadesse sobivad metspipar, maikelluke ja sõnajalad. Kiviktaimlasse sobivad nurmnelgid ja kukeharjad.

Üha rohkem võib iluaias näha ka õitsvate niidutaimede lapikesi. Selliseid alasid niidetakse harva. Ka seal on hea kasvatada just kodumaiseid niidutaimi, sest need pakuvad meie kohalikele putukatele toitu ja elupaika.