Majandus­ressursid ehk tootmis­tegurid

Loodusressursside all mõistame loodus­likke tingimusi ja loodus­varasid, mida inimesed vajavad olemas­oluks ja saavad kasutada tootmises. Majandus­tegevuseks vajatakse teatud hulka maad, mõnes majandus­harus on see vajadus väiksem, teises suurem. Kasutatava maa hulk on suhteliselt muutumatu. Maa on kõige tähtsam loodus­ressurss, sest ilma maata poleks olemas maa­vara­sid ning ilma maata ei maksa midagi ka kapital ja tööjõud: neid ei saa kasutada, kui pole maad, millel ettevõte toimiks. Kasutatakse ka tervet rida muid loodus­varasid: vesi, mets, õhk, muld, loomad, taimed, maavarad jne.

Loodusvarad on taastuvad ja taastumatud. Taastuvad on loodus­varad, mida küll kasutatakse, kuid mis moodus­tuvad uuesti ja leiavad taas kasutamist. Sellised on mitmed energia­allikad (päikese-, tuule- ja loodete­energia, maasoojus), õhk, magevesi, mets, mets­loomad, taimestik, taastuvad kütused (biokütus) jne. Taastu­matud on loodus­varad, mida juurde ei teki või mis taastuvad väga aeglaselt. Nende hulka kuuluvad maavarad, fossiilsed kütused (nafta, kivisüsi, põlev­kivi), turvas, maagid, ehitus­materjalid (liiv, kruus, paekivi), tuuma­energia.

Kapital on rahalise väärtusega omand, mida saab kasutada lisa­väärtuse tootmiseks. Kapitaliks võivad olla toodete valmis­ta­mi­seks vajalikud masinad, seadmed, hooned, teed (füüsiline kapital) või otsesed rahalised vahendid (raha, aktsiad) ehk finants­kapital, mida kasutatakse tootmise rahasta­mi­seks.

Kolmandaks oluliseks ressursiks on inim­ressurss. See tähendab töötamisest huvitatud inimeste olemas­olu, nende oskusi ja tead­misi, mis rakenda­takse töö tegemiseks ja tulu saamiseks. Majanduse arenguks kasutatava tööjõu kvaliteet sõltub inimeste haridus­tasemest, tervisest, kogemustest, oskustest, ette­võtlikkusest, motivat­sioonist. Tööjõud on riigi aktiivne töö­võime­line elanik­kond – inimesed, kes soovivad töötada. Tööjõud jaguneb hõivatuteks ehk töö­kohaga ja töötuteks ehk töö­kohata inimesteks.

Tavapärase arengu puhul kasvab kapitali ja inim­ressursi kvaliteet. Nad on üks­teisega asendatavad, näiteks asendatakse inim­tööjõud kapitaliga – tööle pannakse erinevad automaat­seadmed, robotid vms.

Toimivas majanduses püütakse ressursid suunata selliselt, et tulemus oleks optimaalne. Tootja otsib soodsamat tootmis­võimalust, tarbija tahab parimat ja soodsaimat toodet või teenust. Ressursid on piiratud, inimeste vajadused ja soovid aga mitte. Efektiivsust hinnatakse selle alusel, kui palju tulu saadakse sama ressursi­kulu korral.

Seda, kuidas ühe riigi või piirkonna piirides on paigutunud ja toimivad majandus­ressursid, käsitleb majandus­geograafia. Majandus­geograafia probleemid kuuluvad majanduse ja geograafia põimumis­valdkonda. Majandus­geograafia uurib ja seletab majandus­nähtuste ruumilist levikut ja üldisi ruumilisi seoseid majandus­geograafilise asendi kaudu, s.t riigi asendit liiklus­teede (transiit­teede) suhtes, teede­võrku, suuremate majandus­keskuste, turgude, maa­varade, energia­allikate, tootlike jõudude vastastikust paigutust, side­liinide olemas­olu jne. Erinevate riikide puhul on need näitajad erineva tähtsusega. Majandus­harude ja mitme­suguste ressursside paiknemist riigis või konkreetses piir­konnas (maa­üksuses) ja nende mõju majanduslikule arengule kajastavad majandus­kaardid. Majandus­kaardid on temaatilised kaardid.

Hea majandusgeograafilise asendiga riigid on eelistatud olukorras transpordi, turgude jne suhtes. Majandus­geograafi­line asend võib aja jooksul muutuda. Näiteks orienteerus Eesti majandus mõni aeg tagasi peamiselt Venemaa turgudele, pärast ise­seisvu­mist aga peamiselt Lääne-Euroopa turgudele. Meie majandust on sajandite jooksul kujundanud Eesti paiknemine Lääne­mere ääres. Majandus­geograafi­li­sest aspektist tähendab see, et Eestil on võimalus meritsi suhelda paljude riikidega, eelkõige muidugi Lääne­mere maadega. Varem toimus suur osa tooraine­rikka Venemaa kauba­vahetusest muu maailmaga läbi Balti riikide ja Soome sadamate. Venemaa transiiti käsitleti neis riikides vahel garanteeritud tuluna. Poliitilistel põhjustel on sellise transiidi tähtsus Eesti majanduses alates 2007. aastast järsult kukkunud. Samuti teeb Eesti tihedat koostööd Põhja­maadega, kellega meid liidavad sarnased kultuuri­traditsioonid ja ühine majandus­ruum.