Valglinnas­tumine

Valglinnastumine on linna hoogne ja laia­ulatuslik levik linna­lähedasse piirkonda. Valg­linnastumist võib defineerida kui linnaliste madala asustus­tihedusega alade laienemist peamiselt ümber­kaudsete põllu­majandus­maade arvel. Maa­piir­kondades minnakse seetõttu üle linnale omasele planeeringule ja maa­kasutus­viisidele.

Valglinnastumisega kaasneb hõre asustus. Peamised on ühe­pere­elamud. Hooned on ühe- või kahe­korruse­lised, hoovid on suured, haljastust rohkesti. Pole nii suurt parkimis­kohtade nappust nagu linnades.

Linnade äärealadel on maa väärtus väiksem kui kesk­linnas ja inimestel on jõukuse kasvades olnud võimalik endale muretseda ääre­maadel sama raha eest rohkem elamis­pinda kui linnas. Seda peetakse sobivamaks elu­kesk­konnaks ja ühtlasi ka heaks inves­tee­ringuks tulevikku. Seetõttu kolivad valg­linna­desse enamasti noored pered väikeste lastega ja suurema sisse­tulekuga perekonnad.

Valglinna elu-, kaubandus- ja töötsoonid on koondunud oma­ette gruppidesse ja üksteisest eraldatud. Iga­päevaste toimin­gute tegemine, näiteks poeskäik või osavõtt huvi­tegevustest on pikemate vahe­maade tõttu keerukam. Hõre asustus ja üks­teisest kaugel asuvad keskused nõuavad sageli üsna pikkade vahe­maade läbimiseks isikliku sõidu­vahendi kasutamist, sest bussi­ühendus on neis piir­kondades vähene või välja arendamata ning jalgsi liikumiseks on vahemaad tihti­peale liiga pikad. Valg­linnas­tunud piir­kondade planeering eeldabki enne­kõike auto­transpordi kasutamist. Teisalt soosib seda ka maan­teede infra­struktuur – linnad laienevad piki keskusest välja suunduvaid maan­teid.

Asustustihedus võib valg­linnastunud piir­kondades olla üle kümne korra väiksem, töö­kohtade arv ja tihedus aga kuni sada korda väiksem kui linna­südames. Seega suureneb ka pendel­ränne. Suur­linna naabrusest võib iga­päevane tööle­sõit oma autoga võtta mitu tundi.

Töökohast tingitud rännet iseloomustab seegi, et näiteks töö­kohad, kus ei nõuta kõrg­kvalifit­seeritud tööjõudu, on linna tradit­sioo­nilistelt tootmis­aladelt (sadamate ja raudtee lähedusest) viidud ääre­aladele ja seetõttu hakkavad nende töödega hõivatud inimesed pendeldama senisest elukohast linna ääre­aladele. Paljud ette­võtted soovivad paikneda just väikese asustus­tiheduse ja odavama maa­hinnaga paik­kondades.

Valglinnastumist põhjustab pidev rahva­arvu kasv eriti suur­linnades. Vähese haljastusega ja tihedalt maju täis ehitatud linna­südametes on rohkem müra- ja õhusaastet ning seda ei peeta kuigi tervislikuks kesk­konnaks. Valg­linnastu­misele suunab ka suurem kuri­tegevus kesk­linnas. Kuigi inimesed püüavad linna­kärast eemale, rahuliku­masse paika tõmbuda, on täheldatud, et valg­linnade elanikel esineb stressi, selja­valu, südame- ja vere­soon­konna­haigusi jt tervise­probleeme just pikkade auto­sõitude ja pideva pendel­rände tõttu.

Valglinnastumisega kaasnevad mitmed kesk­konna­probleemid. Hõreda asutusega ühe­pere­elamute piir­kondades suureneb energia­kulu, kuna trassid ja üle­kande­liinid on pikemad, üksik­majade kütmine tuleb kallim kui samast materjalist korter­majade kütmine. Teisest küljest saab aga valg­linna elanik oma kütte- ja energia­kasutust reguleerida hõlpsamini kui näiteks kesk­linna korter­maja asukas.

Õhusaaste pole küll otseselt valg­linna probleem (seal on õhk enamasti puhas), ent valg­linnast lähtuvad rohked autod koormavad iga­päeva­selt ühist linna­ruumi ja teede­võrku. Pidevalt suurenev autode hulk ja nende iga­päevane kasutamine paiskavad õhku üha rohkem üht olulisematest kasvu­hoone­gaasidest – CO₂. Õhu ja maapinna pidevalt suurenev saastumine mõjutab pikas perspek­tiivis ka kliimat.

Suures piirkonnas laiali paiknevad asulad killustavad metsa- ja põllumaid, mille tulemusena vähenevad mets­loomade liikumis­paigad ja -võimalused, halvenevad nende elu­tingimused. Nii satuvad metsloomad üha sagedamini ääre­linnadesse majade vahele või auto­teedele, kus sagenevad liiklus­vahendite kokku­põrked loomadega. Mitmel pool on püütud hoida väike­loomadele rohe­koridore.

Kuigi valglinnu võidakse näidata ka eduloona, nõuavad need keskmisest enam investeeringuid mitte ainult arendamise alguses, vaid ka edaspidi, ja kardetavasti üha suuremas ulatuses. Seda eriti piisava taristu ja sujuva trans­pordi välja­arendamiseks.

On tähele pandud, et eramajade ja hõre­asustuse piir­kondades tekib sarnane elulaad, koos elavatel inimestel moodustuvad ühe­laadsed tavad ja aru­saamad. See tekib sellest, et sinna on koondunud enamasti samasse ühis­konna­klassi kuuluvad ja sarnase sisse­tulekuga inimesed.

Eestis on kõige valglinnastunum ala Tallinn oma ääre­maadega. Valglinnastumine algas juba kahe maa­ilma­sõja vahelisel ajal, kui kiirelt kasvasid Nõmme, Merivälja ja Lilleküla. Nõukogude perioodil see protsess peatus, asendudes hoogsa aiandus- ja suvila­koopera­tiivide ehitusega, kuid hoogustus jälle taas­ise­seisvus­aastatel. Valg­linnastu­mise näiteid on ka Tartu, Pärnu, Kures­saare jt linnade ümbruses. Kahaneva rahvastikuga Eestis ei ole valg­linnastu­mine siiski nii suur probleem kui elanik­konna kiire kasvuga riikides.