Läänemere eripära ja selle põhjused

Läänemere nõo ja selle ümbruse kujunemine toimus Kvaternaari ajastu eelsete geoloogiliste protsesside käigus. Neogeeni ajastu lõpuks oli selles piir­konnas välja kujunenud keerukas jõestik. Selle telje moodustas Ürg-Neeva, mis voolas ka tänase Soome lahe alal. Mandrijää viimase taandumise ajal tekkis liustiku­serva ette suuri jää­pais­järvi, mis umbes 12 000 aastat tagasi, siis kui jääst vabanes Pandi­vere kõrgustik, liitusid suureks Balti mage­veeliseks jää­pais­järveks. Hiljem sai see ühenduse ookeaniga, mis aga katkes Skandi­naavia pool­saare kerke tagajärjel. Edasise soojenemise tõttu vabanesid mandri­jääst Skandinaavia mäed, maakoor vajus ja nüüdsete Taani väinade kohal tekkis taas ühendus ookeaniga. Veetase langes ja mere soolsus suurenes. Seega on Läänemeri geoloogilises mõttes alles „nooruk“, kelle vagumuses on olnud vesi vaid viimased 12 000–10 000 aastat.

​Tänapäevaks on Läänemerest saanud Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olev Atlandi ookeani sisemeri. Lääne­mere pindala on 377 000 km², keskmine sügavus 55 m, suurim sügavus (Landsorti süvikus) on 459 m. Seega on Lääne­meri suhteliselt madal meri. Peaaegu märkamatud on siin ka tõus ja mõõn, looded jäävad alla 10 cm. Hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool vastupidi kella­osuti liikumisele ehk Eestis rannikut pidi ida suunas. Veetaset tõstavad lääne­kaarte tuuled. Niiske kliima tõttu langeb Läänemere valglale rohkem sademeid, kui sealt auruda jõuab.

Läänemerd jagatakse mitmeks merepiir­konnaks. Lääne­osas on Taani väinade piirkond. Ava-Läänemere alla kuuluvad Bornholmi meri ja Gotlandi meri. Ahvenamaa saartest põhja poole jäävat ja Rootsi ning Soomega piirnevat Lääne­mere osa nimetatakse Põhja­laheks ehk Botnia laheks. Soome laht piirab Eestit põhjast ja Soomet lõunast ning ühendab Lääne­merd Peterburiga. Läti ja Eesti edelaosa vahel asub Liivi laht.

Läänemere suuremad saared on Rootsile kuuluvad Gotland ehk Ojamaa, Soomele kuuluv Ahvena­maa ja Eesti suuremad saared Saaremaa ja Hiiumaa.

Suuremad aastased temperatuurikõikumised Eesti merealal on Liivi lahes. Jää tekib seal tavaliselt igal talvel, esimesena kaanetub Pärnu laht. Seal on ka Eesti ranniku kõige suuremad veetaseme kõikumised. Liivi lahe hoovuste suurim kiirus on väinades. Väinade kaudu toimub Liivi lahe eri osade ja Läänemere vahel vee­vahetus, võimsaim on voolus läbi Kura kurgu.

Liivi lahe idaosa veetaset tõstavad pikema­ajalised lääne­tuuled. 1967. a oktoobris tõusis näiteks Pärnu lahes veetase 253 cm üle keskmise ja põhjustas linnas üle­ujutuse. Veelgi kõrgemale – 295 cm – jõudis vesi Pärnus 2005. aasta jaanuari­tormi ajal, teki­tades kahjustusi sadadele hoonetele. Ühe­suunaliste tuulte tekita­tud veetõusu kahjudest pole puutumata jäänud ka Haapsalu linn.

​Läänemeres segunevad ookeani soolane ja jõgede toodud mage­vesi. Sellega on Läänemeri Musta mere järel suuruselt maailma teine riimveekogu. Maailma­merega võrreldes on Läänemeri vähe­soolane, selle keskmine soolsus (8–10‰) on vaid veerand ookeani­vee soolsusest. Seal, kus Põhjameri ühineb Taani väinade juures Lääne­merega, on vesi maailma­merele iseloomuliku (30‰) soolsusega. Põhja- ja idaosa rikasta­vad aga mage­veelised jõed. Suurim sinna suubuvatest jõgedest on Neeva. Suure sisse­vooluga jõed on veel Wisła, Nemunas, Oder, Daugava jt.

Poolsuletud veerežiimi tõttu on ainu­laadne ka Läänemere öko­süsteem. Mere põhja­piir­kondi, mis on kuni pool aastat jää all, täidab peaaegu mage vesi. Samuti erineb vee soolsus erineva sügavusega kihtides. Soolane vesi on raskem ja vajub allapoole. Seal püsib see pikemat aega paigal ning on seetõttu külm ja suhteliselt hapniku­vaene. Ka valitseb mere sügavamates osades valguse­puudus. Seega on üsna vaene ka sealne elustik. Kõik need tingimu­sed loovad Läänemere unikaalse ökosüsteemi, milles elavad liigid reageerivad soolsuse tasemetele, elades vaid kindla soolsusega vees. Mere magedamas osas saavad elada liigid, kes on kohas­tu­nud mage­veeliste vee­kogudega, lääne­poolsetes vetes võib kohata aga liike, kes on pärit soolasema veega ookeanist.

Eri aegadel ja tingimustes siia pääsenud erinevatel liikidel on osaliselt säilinud endises kesk­konnas omandatud jooned ja oma­du­sed. Külmade jäävete mälestised on tint ja luts, samast ajast pärineb ka lõhe. Viiger­hüljes võis Lääne­merre saabuda 11 000 aastat tagasi.

Riimveeloomastik hakkas kujunema Antsülus­järve etapis, soolasemasse Litoriina­merre asusid elama tursk, lestalised, räim jt, soolsuse edasise alanemise ajal tõmbus osa mere­faunast lõunasse, paremad elu­tingimused tekkisid aga sise­vee­liikidele.

​Liigid, kes on suutnud riimveega kohastuda, tunnevad ennast siin hästi ja on üldiselt produktiivsed. Siiski muudab ökosüsteemi selline õrn tasakaal selle muutustele väga vastu­võtlikuks, muutugu siis vee füüsiline ja keemilise koostis või toidu­ahela struktuur.