Majanduse struktuur. Vanad ja uued tööstusharud

​Majandus on kaupade tootmise ja tarbimise süsteem tulu saamise eesmärgil. Selle tulu saamiseks peab majanduses arvestama inimeste nõudlust kaupade ja teenuste järele, samuti ka saada olevaid ressursse ja keskkonna­tingimusi. Majandus hõlmab ette­võtteid ja asutusi, mis toodavad kaupu ja pakuvad teenuseid. Majandus jaguneb majandus­harudeks (energeetika, masina­tööstus, põllu­majandus jm) ja tegevuse alusel majandus­sektoriteks, mis tegelevad tooraine hankimisega loodusest (primaarne ehk esma­sektor), selle töötlemise (sekundaarne sektor ehk tööstus ja ehitus) ja teenuste osuta­mi­sega (teenindus ehk tertsiaarne sektor).

Hankiv sektor tegeleb eluks või edasiseks töötlemiseks vajalike ainete hankimisega loodusest (põllu­majandus­saaduste kasvata­mine, kalapüük, jahindus, metsandus, maa­varade kaevanda­mine).

Töötlev sektor tegeleb tooraine või saagi tööt­lemise, toodete valmista­mise ja tarbija­tele edastamisega. Siia kuuluvad ehitus, energia­majandus, metallurgia, masina­tööstus, laeva­ehitus, keemia­tööstus, kerge­tööstus, toidu­tööstus jm. Tööstus jaguneb oma­korda tööstus­harudeks. Teatud tööstus­harusse kuuluvate ette­võtete toodang on kas toor­aine, tehnoloogia või otstarbe poolest ühe­laadiline. Eri riigiti on tööstus­harude liigitus erinev, kuid tähtsaimad tootmis­harud on enamasti must ja värviline metallurgia, elektro­energeetika, keemia-, metsa-, tsellu­loosi- jm tööstus. Sekun­daarse sektori üle­kaal primaarsektori ees näitab, et riik või piirkond on keskmiselt arenenud.

Eestis on olulisemateks tööstus­harudeks (toodangu maksumuse järgi) arvuti- ja elektroonika­seadmete tootmine, puidu­tööstus ja toidu­tööstus. Olulisel kohal on ka keemia­tööstus, eriti põlev­kivi­keemia-, ehitus­materjali- ja tekstiili­tööstus.

Tööstusharusid võib jaotada ka vanadeks, uuteks ja uusimateks ehk kõrg­tehno­loogi­lis­teks tööstus­harudeks.

Vanad tööstusharud paiknevad tavaliselt toor­aine­allika läheduses, sest on toor­aine­mahukad. Sellised on näiteks metallurgia, veduri- ja vaguni­ehitus, laeva­ehitus, toidu- ja rõiva­tööstus. Nagu nimetuski ütleb, on need harud tegutsenud juba mitu sajandit, tootmis­tehnoloogia enam oluliselt ei täiustu, toodangut on võimalik asendada teiste, sageli tehislike materjalidega, tootmis­haru ei vaja varasemal määral oskus­töö­jõudu ja tööjõud on suhteliselt kitsa kvali­fi­kat­siooniga.

Uued tööstusharud kujunesid välja 20. sajandi esimeses pooles. Siia kuuluvad auto- ja lennuki­tööstus, kodu­masinate tööstus, plastide, kunst­kiudude, raadio-, televisiooni- ja video­tehnika toot­mine jm. Mahuliselt tuleb 80% selle haru toodangust Aasia maadest. Toodangu maht on täna­päeval suur, turg on toodangust üle­küllas­tu­nud, tehnoloogia on arenenud täiuslikku­seni, tootmine on rahvus­vaheline ja konkurents karm. Uued tööstus­harud annavad tööd miljonitele inimestele. Suur osa on siin­juures ka uuringutel, pideval arendus­tegevusel ja turus­ta­misel. Eestis on uutest tööstus­harudest paremini arenenud keemia­tööstus, eriti selle kaks sektorit: põlev­kivi­keemia ja haruldaste muld­metallide tootmine.

Uusimad ehk kõrgtehno­loogi­lised tööstus­harud kujunesid 20. sajandi teises pooles. Sinna kuuluvad mikro­elektroonika, arvutid, tuuma­tehnika, kosmose­tehnika, ravimi­tööstus, kosmeetika, geeni­tehnoloogia. Need harud on väga kapitali­mahukad ja nõuavad pidevaid uuringuid ja arendus­tegevust ning tihedat koostööd teadus­asutustega. Tööjõud peab selles harus olema väga oskuslik ja kohanemis­võime­line. Tootmine on jagunenud erinevate riikide vahel: näiteks toodetakse detaile ja pool­tooteid ühes kohas, kokku monteeritakse aga tarbimis­piirkonnas. Kuna palju selle haru toodangust on sõjalise ise­loomuga, siis osalevad tootmises ka eri riikide valitsused.

Teenindava sektori alla kuuluvad veondus, kaubandus, tervis­hoid, haridus, riigi­valitse­mine, turvalisus, õigus­kaitse, teadus, meedia, turism, osa kultuuri­vald­kondi. Arenenud riikide majan­du­ses suureneb praegu pidevalt teenindavate elukutsete arv, paljud töötajad liiguvad teistest sektoritest teenidus­sektorisse.

Riikide majanduse ülesehitust ehk majandus­likku struktuuri ja majandusliku arengu taset saab hinnata ja võrrelda paljude erine­vate arengu­taseme näitajate alusel, näiteks eri majandus­harudes hõivatud töötajate arv või seal loodud väärtused. Riikide majan­duse võrdlemisel kasutatakse mõistet sise­majanduse kogu­toodang (kogu­produkt) – SKT ehk SKP. Sise­majanduse kogu­toodang (SKP) on majandusliku aktiivsuse näitaja, mingil kindlal territooriumil (riigis) teatud aja­vahemikul (aasta jooksul) valmis­tatud toodangu ja osutatud teenuste kogu­väärtus rahalises väljenduses (tavaliselt USA dollarites või eurodes). Riigi SKP näitab riigi majanduslikku võimsust.

Riike võrreldakse SKP väärtuse järgi elaniku kohta, sageli ka kohalikku hinnataset arvestades.

Inimeste majanduslikku heaolu väljendatakse sageli ka inim­arengu indeksi abil, mis sisaldab nii SKP-d kui ka mitmeid hariduse ja tervis­hoiu näitajaid. Inim­arengu indeksi järgi esitatakse riikide arengu­taseme pinge­rida. Kõrge arenguga maailma riikide seas olid Euroopa riigid viimase inimarengu aruande (2021) kohaselt edetabeli tipus: 1. Šveits, 2. Norra, 3. Island, 6. Taani, 7. Rootsi. Eesti leiame selles tabelis 31. kohal, endistest idabloki riikidest oli meist eespool vaid Sloveenia. Sellised edetabelid on aastati siiski küllalt muutlikud, sõltudes ka näiteks epideemiatest, sõdadest, majanduse olukorrast jne. Maailmas on kasutusel ka mitmeid heaolu või jätku­suutlikkuse indekseid, kus riigi majanduslik edukus pole oluline (õnn ei seisne rahas!).