Kuidas me näeme?

Nägemine on võime tajuda valgust, värvust, esemete kuju, mõõtmeid ja asukohta. Inimesel on kaks silma ja tavaliselt vaatame esemeid mõlema silmaga korraga, ning näeme ruumiliselt. See võimaldab õigesti hinnata vahemaid ja kaugusi, aga ka esemete suurust. Ruumiline nägemine kujunes välja inimese eellastel, kes elasid ja liikusid puudel. Neile oli äärmiselt tähtis vahemaid õigesti hinnata.

Vaadatavalt objektilt peegelduvad valguskiired murduvad läätse läbides nii, et võrkkestal tekib objekti vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Siiki ei näe me asju ümberpööratuna, sest suuraju nägemiskeskuses töödeldakse informatsiooni ning kogemuste tõttu tajume asju õiget pidi. Samuti aitab aju mõista kujutisi, mida me näeme.

Kõige selgemini näeme siis, kui vaatleme otse meie ees asuvaid esemeid. Külgedel paiknevate esemete piirjooned on ähmased ja ka värvus ei eristu kõige selgemalt, küll aga tajume seal olevate objektide liikumist.

Normaalse nägevuse korral on kiirte koondumispunkt võrkkestal ja sinna tekib terav kujutis. See on ümberpööratud ja vähendatud

Kui silmalääts ei koonda valguskiiri võrkkestale, tekivad nägemishäired. Sagedasemad nägemishäired on kaugelenägevus ja lühinägevus.

Kaugelenägevuse korral näeb silm kaugele hästi, kuid lähedal asuvad objektid on ebaselged, hägusad. Kaugelenägevatel inimestel on silmalääts kas liiga lame või on silmamuna normaalsest lühem, mistõttu lähedale vaadates jääb valguskiirte koondumispunkt võrkkesta taha. Seetõttu tekib võrkkestale ebaterav kujutis.

Kaugelenägevad inimesed peavad nägemise parandamiseks kandma kumerate ehk plussklaasidega prille. Need suurendavad valguskiirte murdumist ja nii tekib silma võrkkestale terav kujutis. Tavaliselt tekib inimestel pärast 40.–50. eluaastat vanadusest tingitud kaugelenägevus. Selle põhjuseks on silmaläätse elastsuse vähenemine, mistõttu lähedale vaatamisel silmalääts ei kumerdu enam piisavalt, st jääb liiga lamedaks. Inimene hakkab lugedes teksti üha kaugemale nihutama, et seda selgelt näha.

Lühinägevuse korral näeb silm lähedale hästi, kuid kaugel asuvad esemed paistavad ähmastena. Lühinägevust põhjustab kas liiga kumer silma sarvkest või silmalääts või on silmamuna liiga pikergune. Sellise silmaehituse korral murduvad valguskiired silmas liiga tugevalt ja koonduvad juba võrkkesta ees. Võrkkestale satuvad juba osaliselt hajunud valguskiired, mistõttu tekib ebaterav kujutis.

Lühinägevatel tuleb nägemise parandamiseks kanda nõgusate ehk miinusklaasidega prille. Need klaasid murravad (hajutavad) silma sattuvaid valguskiiri, nii et kujutis tekib võrkkestale. Lühinägevus tekib sageli lapseeas ning süveneb kiiresti just kooliperioodil.

Meie silmad ei taju mitte ainult valgust, vaid eristavad ka värvusi. Värviliselt näeme tänu võrkkesta kolvikestele, mis on tundlikud erinevate värvuste suhtes.

Kolvikesi on kolme tüüpi: punase, rohelise ja sinise värvuse jaoks. Kõik ülejäänud värvitoonid kujunevad nende värvuste segunemisel erinevates vahekordades. Seetõttu piisab kõigi värvuste eristamiseks kolme tüüpi kolvikestest.

On selliseid inimesi, kes ei suuda mõningaid värvusi, tavaliselt rohelist ja punast, eristada. Need on värvipimedad ehk daltoonikud. Värvipimedus on üldjuhul pärilik puue ja esineb rohkem meestel kui naistel. Kaasasündinud värvipimedus pole kahjuks ravitav. Inimese värvilist nägemist (värvitaju) uuritakse spetsiaalsete värvustabelite abil. Nendes on eri värvi ringid paigutatud nii, et need moodustavad kujutisi, mida normaalse nägemisega inimesed eristavad, värvipimedad aga mitte. Värvipimeduse äärmuslikuks vormiks on vaid mustvalge nägemine. Värvipimedad inimesed ei tohi töötada mitmel erialal, näiteks autojuhtidena.

Hästi saab värve eristada vaid heas valguses, sest kolvikeste talitlemiseks on vaja küllaltki tugevat valgust. Hämaras on värvide eristamine juba raskendatud, mistõttu kõik esemed näivad ühtviisi hallidena. Siit tuleneb ka ütlus „öösel on kõik kassid hallid“. Et kepikesed on tundlikumad, siis näeme nõrgas valguses mustvalgelt.

Kuna silmad vahendavad meile põhiosa keskkonnast saadavast informatsioonist, tuleb silmi kaitsta kahjulike mõjude eest.

• Sobiv lugemis- ja kirjutamiskaugus on 30–35 cm, lähemalt vaadates suureneb silmaläätse kumerus ja võib tekkida lühinägevus.
• Töökoht peab olema hästi valgustatud. Parim valgus silmadele on loomulik päevavalgus. Kui töötatakse kunstlikus valguses, on soovitatav kasutada kohtvalgustit. Silmad peavad olema otsese valguse eest varjatud, kuid töökoha valgustus olgu ühtlane ja hele.
• Kirjutamise ajal peab valgus langema vasakult, et parem käsi seda ei varjaks.
• Lugeda ei tohiks sõitvas sõidukis, sest pideva rappumise tõttu muutub loetava teksti asend ja silmaläätse kumerus kogu aeg kas väheneb või suureneb. Silmad pöörduvad pidevalt paremale-vasakule, üles-alla. See nõrgendab ripslihast ja põhjustab nägemishäireid.
• Arvutiga töötades on oluline, et kujutis poleks liiga ere ning et laual paiknev ekraan oleks silmadest u 60 cm kaugusel, selle ülaserv silmade kõrgusel või madalamal, et vaadates oleks pilk suunatud alla.
• Arvutikasutajatel tekib sageli silmades kuivustunne ja väsimus ning vajadus silmi hõõruda, sageli ka punetus. Põhjus on selles, et arvutiga töötav inimene pilgutab tunduvalt vähem silmi kui tavaliselt, mistõttu pisaravedelikku silmamunal korralikult laiali ei uhuta.
• Vähemalt iga 45 minuti järel peaksid silmad arvutiekraani jälgimisest veerand tundi puhkama, seejuures oleks hea vaadata kaugusesse. Seda võib teha ka iga 20 minuti järel 20 sekundit.
• Kuna silmade talitlust mõjutab ka toit, tuleb süüa vitamiinirikast toitu. Eriti oluline on A‑vitamiin, millest organism sünteesib nägemiseks vajalikke ühendeid. Normaalseks nägemiseks on vaja ka B‑rühma vitamiine ja C‑vitamiini.