1943. aasta suvel tegi Saksa juhtkond viimase katse asuda suurele pealetungile Punaarmee vastu. Kurski linna lähedal Venemaal üritasid sakslased võtta Nõukogude väeüksusi piiramisrõngasse. 5. juulil algas lahing, mis läks ajalukku Kurski lahingu nime all. Selle lahingu osaks peetakse ka ühte maailma sõjaajaloo suurimatest tankilahingutest, mis toimus 12. juulil Prohorovka küla lähistel ning milles osales umbes 1200 soomusmasinat. Venelastel õnnestus Kurski all Saksa pealetung peatada ning asuda vastupealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee Saksamaalt tagasi kaks kolmandikku NSV Liidu alasid.

Kurski lahinguga umbes samal ajal maabusid USA ja Briti väed Sitsiilias. Ehmunud Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis USA ja Suurbritanniaga vaherahu. Ameerika ja Briti üksused jõudsid 1943. aasta sügisel ka Itaalia lõunapiir­kondadesse. Saksa sõjajõud omakorda hõivasid Põhja- ja Kesk-Itaalia ning moodustasid seal fašistliku vabariigi eesotsas Mussoliniga. Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.

1944. aasta esimesel poolel alustas Punaarmee võimsat pealetungi Nõukogude-Saksa rindejoonel, lääneliitlased aga vallutasid Itaalia pealinna Rooma. 6. juunil 1944. aastal avati Teherani konverentsi otsuse kohaselt teine rinne: Lääne-Prantsusmaal Normandias maabusid USA, Suurbritannia, Kanada ja Poola sõjajõud.

Liitlasvägede saabumine Normandiasse muutis Saksamaa lüüa­saamise paratamatuks. Esialgu õnnestus Saksa vägedel liitlaste pealetungi küll pidurdada, kuid pärast ägedaid lahinguid sakslaste kaitse lagunes. Lääneliitlased hakkasid liikuma Saksa­maa poole. Punaarmee ja lääneriikide sõjaline edu elavdas ka vastu­panuliikumist Prantsusmaal, Itaalias, Poolas ja teistes Saksamaa okupeeritud riikides.

1944. aasta teisel poolel vabastasid lääneliitlased kogu Prantsus­maa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee peale­tung oli samuti väga võimas. Pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõudsid venelased Ida-Preisimaa piirini. Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast. Septembris sõlmiti Nõukogude-Soome vahe­rahu, millega lõppes soomlaste jätkusõda. Septembris-oktoobris vallutas Punaarmee Eesti ja Läti (välja arvatud Kura­maa, kus Saksa väed pidasid vastu sõja lõpuni). 1945. aasta jaanuaris alustas Punaarmee uut pealetungi, vallutas Poola pea­linna Varssavi ning tungis Saksa aladele.

1945. aasta veebruaris toimus Musta mere äärses Jaltas konverents, millest võtsid taas osa Stalin, Churchill ja Roosevelt, kes kooskõlastasid, kuidas Saksamaa lõplikult purustada ning milline on sõjajärgne maailmakorraldus. Muu hulgas määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (Rahvasteliidu järglase) asutamiskonverentsi aeg ja koht. See pidi toimuma 1945. aasta aprillis-juunis USA-s San Franciscos. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhi­kiri jõustus 24. oktoobril 1945 ning seda päeva tähistatakse ÜRO sünnipäevana.

1945. aasta kevadtalvel alustati Saksa relvajõudude lõplikku hävitamist. Selleks ajaks oli Saksamaa jäänud liitlasteta, vastaste võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis sunniti alistuma viimased Itaalias asunud Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude ning lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel, s.o Elbe jõel. Natsi-Saksamaa lõppu tähistas Berliini vallutamine. 7.–8. mail 1945. aastal kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks lõpetanud elu enesetapuga) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktidele. Järgmistel päevadel purustas Puna­armee Tšehhis viimased Saksa üksused. Sõjategevus Euroopas oli lõppenud.

Saksamaa jagati Suurbritannia, USA, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel neljaks okupatsioonitsooniks ja pealinn Berliin neljaks sektoriks. Potsdami konverentsil 1945. aasta juulis-augustis arutasid USA, Suurbritannia ja NSV Liidu juht Saksamaa sõja­järgse haldamise küsimusi. Tähtis oli kokkulepe anda sõja­roimarid rahvusvahelise sõjakohtu alla.

Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõja­tandriks Kaug-Ida. USA koos liitlastega jätkas ka 1943.–1944. aastal vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Sel ajal muutus Jaapani armee allajäämine vastastele ilmselgeks. Eriti masendav oli jaapanlaste lennuväe olukord, kus peale selle, et nende lennukid olid vananenud, ei jätkunud neil ka kogenud lendureid. Nendes oludes otsustas Jaapani sõjaväejuhtkond võtta kasutusele kamikaze’d – suitsiidipiloodid ehk surmalendurid, kes juhtisid oma lõhkeainelastiga lennukid otse vastase laevade pihta. Kamikaze’d põhjustasid sõja lõpus USA vägedele üsna suuri kaotusi, kuid murrangut sõjas nad saavutada ei suutnud.

Pärast Saksamaa purustamist muutus Jaapani olukord lootusetuks, kuid alistumisettepanekud lükati tagasi. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapomme. Neid heideti kahele Jaapani linnale: Hiroshimale ning Nagasakile. Surma sai üle 200 000 inimese ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.

Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse ning purustasid Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid Jaapani juhid nõus tingimusteta alla andma. 2. septembril 1945. aastal allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani tingimusteta kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli lõppenud.