Vanaema Huldi raamatukogu (1). Þórarinn Leifsson

Kui nad uuesti lageda taeva alla jõudsid, nägid nad üle majakatuste kõrgumas Kuldpuuri viimast korrust. Oli hakanud hämarduma. Lapsed tormasid trepist üles. Albertínale tundus, et ta lausa hõljub, terved korrused lendasid mööda. Lapsed, kes esimesena korterisse jõudsid, ahhetasid imestusest, kui nad nägid raamatuid, mis nende kohal kaarja võlvkambri moodustasid. Vanaema Huld vaatas neile naeratades otsa, nagu ei üllataks teda lastekarja nägemine sugugi. Vastupidi, ta oleks neid justkui oodanud.

„Te õpite lugemise kähku ära,“ ütles ta. „Enamikus raamatutes on pildid. Nende kirjeldusest on hea alustada. Maateadus on paremal pool. Poleks paha seda meelde tuletada. Ja seal on juturaamatud. Ja seal on võõrkeeled. Ja seal on luule. Ja seal on koomiksid. Mis kõige tähtsam, lugege inimkonna ajalugu ja raamatuid võõraste maade rahvaste kohta. Nii suudame ehk uusi sõdu ära hoida.“

Lapsed vahtisid ammuli sui Arnheidur Huldi, kes nagu vana tammepuu üle nende kõrgus.

„Ta on kindlasti üle saja aasta vana!“ sosistas Puna-Rósa. „Ma pole mitte kunagi nii vana inimest näinud.“

„Mina ka mitte,“ ütles Viiruse-Valli. „Ta teab kindlasti kohutavalt palju!“

Lapsed viskusid raamatute kallale. Raamatute mägi neelas nad justkui ühes häälega alla. Tükk aega kostis vaid sahinat, kui väikesed käed pöidlaga üle igivanade raamatu­selgade vedasid, või paugutusi, kui raamatuid põrandale kukkus või meeletus lugemisvara otsingus üksteise järel virna laoti.

Peagi selgus, et enamik lapsi on täpselt nagu Albertinagi toidu­pakenditelt ja šampooni­pudelitelt tähed selgeks õppinud. Enamik suutis lihtsamaid lauseid kokku veerida. Lugemine polnud Majasoomuka­koolis otseselt keelatud, aga sellesse, kui laps tundis tähti, ei suhtutud kuigi hästi. Üks õpetaja oli läinud nii kaugele, et kuulutas lugemise noortele hingedele kahjulikuks. Sügisel oli teine silmagi pilgutamata väitnud, et koomiksid võivad noortel poistel pimedust põhjustada. Lapsed muidugi teadsid, et see on udujutt, aga nad teadsid ka seda, et nüüdseks on vaid aja küsimus, millal raamatud ära keelatakse, täpselt nagu omal ajal ajalehed, teleuudised ja internetki. Laste silmis muutusid raamatud pikapeale väga huvitavaks. Ja nüüd olid nad terve raamatukogu nagu maast leidnud. Miljon raamatut, mis olid suurte inimeste maailmas täiesti keelatud.

„Ma ei suuda seda uskuda,“ katkestas Viiruse-Valli hüüatus järsku vaikuse. „Siin on kirjas, et maakera on planeet, mis tiirleb ümber Päikese! Ja ümber Maa tiirleb taevakeha! Vaadake neid pilte.“

Ta näitas neile suurt musta üle kahe lehe ulatuvat pilti:

„See on Maa. See on Kuu. Kuu tiirleb ümber Maa. Maakera polegi lame, nagu me oleme alati arvanud.“

„Jah, ja kui sa järele mõtled, on see täiesti ilmselge,“ ütles Albertina.

„Ilmselge, kui sa seda tead,“ ütles Puna-Rósa. „Mulle pole seda keegi varem rääkinud.“

„Muidugi mitte,“ kostis Viiruse-Valli. „Ainult need lõputud arvutus­ülesanded. Ainult asjad, millest on kasu pangatöös.“