Põhjavee kujunemine ja liikumine

Meie planeedil on vesi alalises ringluses. Ookeanide ja merede pinnalt aurub pidevalt vett, millest suurem osa langeb peagi sademetena tagasi maa peale. Maismaale jõudvast sademe­veest aurub üks osa atmosfääri, osa valgub nõgudesse ja orgudesse, toites nii­moodi järvi ja jõgesid, ning osa säilib igilume ja jää kujul mäestikes. Pinnasesse imbunud ja seal teatud sügavusse kogunenud sademe- ja pinnase­vesi hakkab sooritama ringkäiku maa sees.

Kõigepealt imbub sademevesi allapoole läbi pealmise poorse liiva­kihi ja peene­teralise vett juhtiva materjali. Kui piirkond on väga kuiva pinnasega, liigub osa vett taime­juurte kaudu üles tagasi. Tavalises pinnases valguvad veehulgad üha sügavamale, kuni jõuavad vett pidava kivimikihini. Kui kivimi­osakesed on suured, on ka nende vaheruumid suured ja kivimite vahel liikuv vesi valgub sealt läbi, väiksemate kivimi­osakeste vahed on aga väiksemad ja need peavad vee­osakesed kinni. Kruus, veeris ja liiv lasevad vee läbi kergesti, peene­teralised löss ja savi, tihedad lõhedeta tard- ja moonde­kivimid aga peavad vee kinni.

Vee liikumise kiirus sõltub ka kivimite poorsusest. Mida suure­mad on poorid, seda rohkem vett läbi valgub. Erinevates pinnas­tes on vee liikumise kiirus seega erinev. Moreen­pinnases liigub vesi allapoole kiirusega kuni 1 m ööpäevas, karstunud kivimites koguni mitu­kümmend meetrit ööpäevas. Peaaegu üldse ei lase vett alla­poole läbi savikad kivimid. Vett takistab sügavamale imbumast ka temperatuuri ja rõhu kõrgenemine maapinna sügavamates kihtides. Lõpuks, kui allapoole jõudnud vesi koguneb vett pidavale horisondile, kus kivimid ja setted on veest küllas­tu­nud, hakkab vesi liikuma horisontaal­suunas. Põhjavee ülemine kiht lasub tavaliselt u 2–5 m sügavusel maapinnast.

Kui vett pidavad ja läbilaskvad kihid on vaheldumisi, võib kuju­neda mitu veehorisonti. Ühe ja sama territooriumi piires võivad maa­pinna geoloogilise ehituse tõttu muutuda põhjavee toitumis­tingimused, kivimite vee­läbi­laskvus, põhjavee enda liikumise iseloom ja äravool. Samuti esineb territooriumi erinevates osades erineval hulgal sademeid. Kuid üld­joontes kordab põhjavee tase maapinna reljeefi: kõrgendike kohal on see kõrgem, nõgude kohal madalam.

Põhjavee tase võib muutuda ka aasta jooksul. Kõikumise ulatus sõltub pinnasesse imbunud vee hulgast ja pinnase poorsusest. Põhjavesi reguleerib teatud määral vee ringkäiku looduses, sest aurub vähe ja säilib aeglase liikumise tõttu kaua pinnases.

Kohtades, kus põhjavee vool jõuab maapinnale, tekivad allikad või moodustub märgala. Allikad võivad voolata maapinnale rahuli­kult või surveliselt. Viimasel juhul nimetatakse seda arteesia veeks. Allikad võivad avaneda ka veekogude põhja, olles nende peamisteks toitjateks. Enamasti on allika­vesi külm, kuid suurematest sügavustest pärinevad veed on sealse kõrgema tempera­tuuri tõttu soojemad. Ka on neis rohkem mineraal­aineid kui külma­veelistes allikates.

Põhjavee kvaliteeti mõjutavad nii looduslikud kui ka inim­tekke­li­sed tegurid. Põhjavett ohustavad ja reostvad mäetööstus, tootev tööstus, põllu­majandus, asulad, kahjulike või mürk­ainete hoiustamine maa all, maa-alused tankla­reservuaarid, suured maapealsed prügilad jm. Looduslike mõjurite, näiteks piirkonna geoloogiliste ja hüdro­loogiliste tingimuste tõttu võib reoainete imbumine põhja­vette kesta väga pikka aega, isegi aastaid, ja tarvilike vastu­abi­nõude õige­aegne rakendamine on siis raskendatud.

Reostuse suhtes on põhjavete toitealad välja­voolu­aladest tundli­ku­mad. Toite­aladel imbuvad koos sademetega kergemini ka maasse mitmesugused vees lahustunud ained, mis võivad mõju­tada põhjavee kvaliteeti.