Kõrv on kuulmis- ja tasakaalu­elund

Kuna inimesed suhtlevad peamiselt kõneldes, on kuulmine väga tähtis. Kuulmine on võime tajuda ja eristada helisid. Heli on õhus, vedelikes või tahkes keskkonnas leviv aineosakeste võnkumine. Kui näiteks rääkiv inimene tekitab heli, võtavad kuulaja kõrvad helivõnkeid vastu ja neis tekivad närviimpulsid, mida aju tõlgendab. Kui hommikul kuuled äratuskella helinat, annab aju käsu üles tõusta.

Kuulmine võimaldab teha kindlaks heliallika asukoha, hinnata heli tugevust ja kõrgust ning saada muud informatsiooni. Seda, kust ning kui kaugelt heli tuleb, saab määrata vaid kahe kõrvaga kuulates, sest heli jõuab ühte kõrva veidi varem kui teise.

Inimene kuuleb helisid põhimõtteliselt kahel viisil: helid kanduvad kõrva kuulmisretseptoriteni mööda kuulmekäiku ja ka otse koljuluude kaudu.

Inimese kõrv koosneb kolmest osast: välis-, kesk- ja sisekõrvast. Kesk- ja sisekõrv on hästi kaitstud, sest asuvad kolju sees, silmadest all- ja tagapool.

Väliskõrva moodustavad kõhrest ja nahast koosnev kõrvalest ning kolju sisse ulatuv kuulmekäik. Kõrvalest püüab helivõnkeid ja suunab need nagu läbi lehtri kuulmekäiku.

Torujas veidi kõver kuulmekäik lõpeb õhukese pingul kile, s.o trummikilega (pindala täiskasvanul u 1 cm²). See eraldab kuulmekäiku keskkõrvast. Kuulmekäigus liikuvad helilained panevad trummikile võnkuma ja levivad sellelt edasi keskkõrva. Trummikile ka kaitseb keskkõrva külma ja mikroobide eest. Õrna trummikilet võivad kahjustada kas õhurõhu järsk muutumine või haigustekitajad.

Keskkõrva moodustab õhuga täidetud väike õõs, s.o trummiõõs, milles on kolm üksteisega seotud kuulmeluukest. Need on inimese kõige väiksemad luud: vasar, alasi ja jalus. Trummikile võnkumine liigutab luukesi, mis kannavad võnked üle sisekõrva. Luukesed võimendavad helivõnkeid, et need suudaks sisekõrva vedeliku võnkuma panna, sest vedelikus on neil raskem levida kui õhus. Erinevalt välis- ja keskkõrvast on sisekõrvas vedelik.

Keskkõrva ühendab neeluga kitsas kanal kuulmetõri. See on tavaliselt suletud ja avaneb vaid neelamise ja haigutamise ajal. Siis pääseb välisõhk neelust trummiõõnde ja õhurõhk mõlemal pool trummikilet (kesk- ja väliskõrvas) võrdsustub. Õhk satub trummiõõnde juba vastsündinu esimese hingetõmbega.

Sisekõrv koosneb kahest eri ülesandega osast: tasakaalu­elundist ja teokojaga sarnasest teost, mis kindlustab kuulmise.

Tigu on vedelikuga täidetud luustunud spiraal, milles paikneb arvukalt karvakestega kuulmisrakke (ligikaudu 24 000). Keskkõrvast tulnud võnked levivad mööda tigu edasi ning liigutavad kuulmisrakkude karvakesi ja tekitavad sellega neis rakkudes närviimpulsse. Iga kuulmisrakk võtab vastu kindla sagedusega võnkumisi. Impulsid liiguvad mööda kuulmisnärvi suuraju kuulmiskeskusesse. Seal eristatakse närviimpulsse ja inimene tajub mitmesuguseid helisid.

Iga heli tekitab erinevat võnkumist ja seetõttu tajub inimene, kas heli on kõrge või madal, tugev või nõrk. Normaalse kuulmisega inimene eristab helisid, mille sagedus on 20–20 000 võnget sekundis (hertsi). Väiksem (madalam) sagedus tekitab madalaid sügavaid, s.o bassihelisid, suurema sageduse korral moodustuvad kõrged helid. Meie kõrv on kõige tundlikum 1000–5000-hertsise sagedusega helide suhtes, sest sellise sagedusega on tavaliselt ka inimese hääl.

Kuulmislangust võivad põhjustada kõrvaosade vigastused, kuulmekäigu ummistumine, mitmesugused viirus- ja bakterhaigused, tugev müra ning isegi osa ravimeid. Inimene ei kuule või kuuleb halvasti, kui on kahjustunud kas trummikile, kuulmeluukesed, kuulmisrakud või kuulmisnärv. Kui inimene ei kuule üldse, on ta kurt. Kurtus võib olla pärilik.

Inimese vananedes kuulmine nõrgeneb ja väheneb ka kuulmise ulatus: raske on eristada eelkõige kõrgema sagedusega helisid, kõrget häält. Eakatel inimestel liiguvad kuulmeluukesed halvemini ja trummikile on jäigem ning seepärast ei juhi need helilaineid piisavalt hästi edasi. Samuti hävineb vananemisel osa kuulmisrakkude karvakesi.

Peamine sisekõrva kahjustaja on müra: kas väga tugev järsk heli (nt plahvatus) või tugevad (üle 85 detsibelli) helid, mis kestavad pikka aega, nt vali muusika, tehasemüra. Tugev müra kahjustab sisekõrvas kuulmisrakkude karvakesi ja võib kahjustada ka kuulmisnärvi. Kuulmislangus on pöördumatu, kui karvakesed kaovad hoopis, sest need enam ei taastu. Mida tugevam heli, seda lühema aja jooksul kuulmislangus tekib. Järsu tugeva müra korral võib inimene kuulmise jäädavalt kaotada. Pikaaegse müra korral tuleb kuulmislangus märkamatult, inimene ei pane tähelegi, et ta kuuleb järjest halvemini.

Seetõttu on oluline vältida või vähendada müra. Pidevas müras töötavad inimesed peavad kõrvu kaitsma kõrvaklappidega.

Sisekõrv aitab ka tasakaalu hoida, et keha seisaks püsti ja inimene saaks liikuda. Tasakaaluelundi moodustavad sisekõrvas paiknevad poolringkanalid koos kahe kotikesega, milles paiknevad karvakestega tunderakud e retseptorid. Sõltuvalt pea asendist tekib erutus erinevates retseptorites, mis saadavad närviimpulsid peaaju tasakaalupiirkonda. Peaaju (väikeaju) analüüsib neid, nii et inimene tunnetab oma pea asendit ja liikumist. Kui väikeajju saabunud teadete põhjal selgub, et organism kaotab tasakaalu, saadab ta vajalikesse lihastesse käsu. Need tõmbuvad kokku ja keha tasakaal taastub.

Sisekõrva kahjustuste korral (traumad, põletikud, verevarustuse puudulikkus, kasvajad) võivad ilmneda tasakaaluhäired. Seismisel ja käimisel tekib peapööritus, iiveldustunne, oksendamine ja kohin kõrvades.

Skeletilihastes on lihasrakkudest ja närvikiududest meeleelundid, mis võimaldavad tajuda nii keha asendit kui ka liigutusi, sest need registreerivad lihaspinge ja raskusjõu muutusi. Seetõttu saab inimene teha lihtsamaid liigutusi ka pimesi, näiteks kinnisilmi puudutada väljasirutatud sõrmega ninaotsa.