Lapsed tööpostil
Vabrikutes ja kaevandustes ei töötanud mitte ainult mehed ja naised, vaid ka nende lapsed. Seesugused töölispered elasid põlvest põlve armetutes töölisasulates või -linnaosades, kust oli küll võimalik teise ettevõttesse või linna tööle minna, kuid haridust omandada ja oma sotsiaalset olukorda parandada oli väga raske. Laste varajast tööle asumist ei peetud mitte ainult ootuspäraseks, vaid see oli enamasti hädavajalik ka majanduslikel kaalutlustel.
Töötavad lapsed polnud mingi uus nähtus. Lapsi oli alati rakendatud põllumajanduses, käsitöös, kaubanduses ja muudeski valdkondades. Tööstuslik pööre suurendas aga aastatel 1780–1840 silmatorkavalt töötavate laste arvu. Lapsi palgati vabrikutesse ja kaevandustesse juba 8–10-aastaselt ning neil olid peaaegu samad kohustused kui täiskasvanutelgi. Samas oli lapsi kergem distsiplineerida ja neile võis vähem palka maksta. Enamasti maksti lastele poole vähem, kui teenisid sama töö eest täiskasvanud naised, kusjuures naised said omakorda tavaliselt ainult poole sellest, mida maksti meestöölistele. Seega teenisid lapsed ainult nii palju, kui kulus nende ülalpidamiseks.
Töötingimused
Laste tööpäevad olid sama pikad kui teistelgi töölistel. See tähendas, et isegi 9–10-aastased lapsed pidid ärkama sageli juba kell 3–4 hommikul, et õigeks ajaks vabrikusse jõuda, ning töötama kokku 11–12 tundi. Sageli juhtus, et õhtustel töötundidel jäid lapsed oma töökohal püstijalu magama, kuni neid äratas vabriku ülevaataja rihmaga, või kui just vanemaid polnud sealsamas neile pidevalt lopse jagamas. Päevast päeva rasket tööd tehes ja kehvades tingimustes elades sandistusid lapsed kiiresti: nende keha kuivas kokku, nende väljanägemist peeti hirmuäratavaks.
Kuna töötingimused vabrikutes olid väga armetud, kritiseeriti lapstööjõu kasutamist üha rohkem. 1833. aastal avaldati Briti parlamendisaadiku Sadleri raport laste töö kohta tekstiilivabrikutes. See avas avalikkuse silmad, mistõttu võeti vastu seadused, mis reguleerisid laste tööaega, kuid ei keelustanud veel lapstööjõu kasutamist. 19. sajandi teisel poolel oli laste vabrikutöö saanud juba nii palju avalikkuse kriitikat, et paljud ettevõtjad otsustasid enam liialt noori mitte palgata, et vältida valitsuse järelevalvet ja oma ettevõtte negatiivset kajastamist.
Galeeriorjadena töötavate laste ülevaataja rõivale on kirjutatud „ahnus“. Seinal on plakat tekstiga „Laste töötingimuste uurijad, tundelised inimesed, heategevusorganisatsioonid ja kõik teiste asjadesse sekkuvad vanad naised, hoidke eemale!“.
Linavabriku töölise Elizabeth Bentley ütlused Suurbritannia parlamendi uurimiskomisjonile (1832)
– Kui vana sa oled?
Kakskümmend kolm.
– Kus sa elad?
Leedsis.
– Millal sa alustasid tööd vabrikus?
Kui ma olin kuueaastane. [---]
– Kui pikad olid sinu tööpäevad vabrikus?
Kui nad olid väga ajahädas, siis kella 5st hommikul kella 9ni õhtul.
– Kui kaua aega sa oled töötanud nii pikki päevi?
Umbes pool aastat.
– Kui pikad olid sinu tavalised tööpäevad, kui ei olnud nii kiire?
Kella 6st hommikul kella 7ni õhtul.
– Kui palju aega anti söömiseks?
Nelikümmend minutit keskpäeval.
– Kas sul oli aega hommikusöögiks või joomiseks?
Ei, me sõime ja jõime, nagu saime. [---]
– Kas sa elasid vabrikust kaugel?
Jah, kaks miili.
– Kas sul oli kell?
Ei, meil ei olnud.
– Kui sa oleksid jäänud vabrikusse hiljaks, mis tagajärjed oleksid sellel olnud?
Meil oleks palka maha võetud.
– Mida sa selle all mõtled?
Kui me oleksime jäänud hiljaks veerand tundi, oleksid nad võtnud maha pool tundi; me saime ainult penni tunni eest, ja nad oleksid võtnud maha pool penni.
– Nii et trahv oli oluliselt suurem kui kaotatud aeg?
Jah.
– Kas sind ka peksti liigse hilinemise eest?
Ei, mind ei pekstud kunagi, aga ma olen näinud poisse, keda hilinemise eest peksti.
Küsimused
- Miks said tööliste lastest enamasti samuti töölised?
- Miks oli ettevõtjatele kasulik lapsi tööle võtta?
- Miks nõuti üha valjemalt laste töö keelustamist?
- Milliseid argumente esitasid ettevõtjad laste töö õigustamiseks?
- Mida sa tead laste tööst tänapäeva maailmas? Kas see probleem on lahendatud?
