- Kuidas mõjutas USA majanduse arengut esimene maailmasõda?
- Miks hakkasid ameeriklased 1928.–1929. a uskuma, et on saabunud kriisideta majandusarengu ajastu?
Börsikrahh
Majanduslikult edukas õitsengu-ajastu kestis USA‑s vaid kümnendi. Neljapäev, 24. oktoober 1929. a oli New Yorgi börsil must päev. Sel päeval haaras börsil kauplejaid kabuhirm: kõik soovisid oma aktsiad maha müüa. Ajendiks oli muu hulgas see, et USA riigivõim otsustas suurendada laenuprotsente. Kuna väärtpaberite pakkujaid oli palju, siis langesid hinnad järsult väga madalale. Ühe päevaga kaotasid aktsiaomanikud tohutult suuri summasid. Viis päeva hiljem ehk 29. oktoobril levis müügipaanika üle kogu riigi. Hinnad langesid veelgi. USA börsid meenutasid hukkuvat laeva. Aktsionärid üritasid päästa, mis päästa annab, ning müüa väärtpaberid ükskõik kui madala hinna eest. Miljonite väärtpaberite hinnad langesid miljardite dollarite ulatuses. Väärtpaberiturgu oli tabanud krahh ehk kokkuvarisemine. Sellele järgnes võimas majanduskriis ehk järsk majanduse langus.
Suur depressioon
1929. aasta börsikrahhile järgnenud võimast majanduskriisi on nimetatud ka suureks depressiooniks. Üsna kiiresti levis see üle kogu maailma. Ülemaailmseid majanduskriise oli olnud juba 19. sajandi keskpaigast alates, kuid see oli suurem ja purustavam kõikidest varasematest kriisidest. Tuhanded ettevõtted läksid pankrotti, enamik tehaseid ja vabrikuid jäi täielikult või osaliselt seisma. Näiteks Jaapanis lõpetasid tegevuse pooled tehased ja vabrikud.
Olukorra päästmiseks kasutasid ettevõtete omanikud kõikvõimalikke vahendeid: alandasid kaupade hindu, vähendasid tootmist, vallandasid töölisi. USA‑s jäi tööta 13 miljonit inimest, Saksamaal 6 miljonit, Suurbritannias ja Itaalias 3 miljonit. Isegi kauges Austraalias jäi tööst ilma ⅔ töölistest. Tööta jäämine tähendas ka sissetuleku kadumist. Need, kes jäid tööle, pidid leppima väiksema palgaga. Elanikkonna ostujõud langes järsult. Kuna inimesed ei suutnud enam endistviisi osta, kandus ületootmine kõikidesse majandusharudesse.
Miljonid tööta jäänud inimesed olid näljas. Samas aga hävitati kohati rongide kaupa vilja ja teisi toiduaineid. Seda tehti selleks, et toidukaupade hinda veidigi tõsta ning suurendada põllumajandustootjate sissetulekuid ja ostujõudu.
Kaasaegseid šokeeris kõige enam tööstustööliste massiline töötuks jäämine. Sama valulik oli paljudele järsk toiduhindade langus, mis lõi rivist välja loendamatu hulga talunikke.
Tööpuudus
Suure depressiooni halvimatel aegadel (1932–1933) oli tööta 22–23% Suurbritannia ja Belgia, 24% Hispaania, 27% USA, 29% Austria, 31% Norra ja mitte vähem kui 44% Saksamaa töölistest. [‑‑‑] Teist niisugust katastroofi tööinimeste elus ei mäletanud ükski elav hing.
Asja tegi veelgi hullemaks see, et ühiskondlikult tagatud sotsiaalkindlustust, kaasa arvatud töötu abiraha, polnud kas üldse olemas, nagu USA‑s, või olid need vahendid ülimalt napid. [‑‑‑]
Mis luges inimestele see, et riigi tööjõu enamik, kel oli tööd ka kõige hullematel aegadel, sai tegelikult paremini hakkama kui enne, sest hinnad langesid. [‑‑‑] Tol hetkel seisid neil silme ees supiköögid, töötute näljamarsid asundustest, kus korstnatest ei kerkinud suitsu ja kus ei valminud ei terast ega laevu, ja mis suundusid pealinnade poole, et avaldada põlgust nende suhtes, keda nad pidasid vastutavaks. [‑‑‑] Poliitikuil ei jäänud märkamata, et tööta oli kuni 85% Saksa kommunistliku partei liikmeskonnast, mis kasvas depressiooniaastatel peaaegu sama kiiresti kui natside partei ja viimastel kuudel enne Hitleri võimuletulekut kiireminigi.
Eric Hobsbawm. Äärmuste ajastu. Tallinn, 2002.Suur majanduskriis Eestis
Üks osa elanikkonnast, kes kriisileevendusmeetmete läbi tublisti nuhelda sai, oli ametnikkond, eriti aga kooliõpetajad. Riigiametnikke peeti Eesti Vabariigis seni väärikateks ja majanduslikult kindlustatud inimesteks. Üks hädapäraseid abinõusid, millega vaesust ja tööpuudust prooviti õiglasemalt jagada, oli „Teenistusvahekordade seadus“, mis keelas kahel abikaasal saada riigilt kahepeale kokku linnas üle 140 või maal üle 80 krooni palka. Ühel neist tuli riigitöölt lahkuda.
Seadus tabas riigiametnikke, keda oli ühendanud „armastus tööpostil“. Koolmeistreid, posti-ametnikke, ka ülikooli töötajaid, sh ka neid, kelle abikaasa oli mingis muus riigiametis. Mõnel õnnestunud pulmad veel viimasel hetkel ära jätta, teisal antud hädaga lahutus sisse. Ikka lootuses, et nii jääb töö ja teenistus alles. Arhiivitoimikud reedavad kadeduse-epideemia puhangut Eesti ühiskonnas: kaebusi riigiteenistujate „salaabieludest“ tuli hulgi ja ühekaupa. „Lahutustejant“ oli arutusel isegi vabariigi valitsuses. Ministrihärrad olid karmid: kõiki vastavasisulisi kaebusi tuli kontrollida ja süüdlased vallandada! [‑‑‑] Eesti ühiskonnas süvenes veel üks ebakõla. See oli naiste ja meeste ebavõrdsus. Millegipärast juhtus nii, et koju aetud abikaasaks oli enamasti naine.
Kesksel kohal valitsuse kriisivastases paketis olid hädaabitööd. Ega selleski olnud midagi Eestile ainuomast. Põhimõte oli lihtne ja selge: töötutele lihtsalt hädapärase leivaraha jagamine demoraliseerib inimesi. Nad peavad vähemalt midagi tegema! Võrreldes 19. sajandil Lääne-Euroopas praktiseeritud „töömajadega“, kus üks seltskond auku kaevas ja teine seda kinni ajas, oli olukord palju edasi arenenud: ehitati teid ja tänavaid, rajati kanalisatsiooni, tehti heakorra- ja haljastustöid, ehitati sadama- ja kaldarajatisi. Maal saadeti mehed maaparanduskraave kaevama. Linnad said küll kenamaks, kuid hädaabitöölised tundnud ennast ikkagi mingite poolvajalike, teise- või kolmandajärguliste inimestena. [‑‑‑]
Tehaseid, ärisid, ettevõtteid ja talusid räsis pankrottide laine. Talude pankrottidele suudeti siiski piir panna. Seda tänu 1932. a kehtestatud moratooriumile ehk maksepikendusele: aasta jooksul ei tohtinud võlgadesse sattunud majapidamist „haamri alla“ saata. See aitas ära hoida halvima. Neile, kes talu kaotasid, oli see katastroof, sest eestlasele ei olnud talu mitte ainult tootmisüksus, vaid ka kodu ja elulaad. [‑‑‑]
Aadu Must. Suure majanduskriisi hingearmid. Eesti Päevaleht. 31. detsember 2008.- Nimeta üks positiivne tagajärg ja kaks negatiivset tagajärge, mis kaasnesid „Teenistusvahekordade seaduse“ vastuvõtmisega.
- Kas inimesed, kes teavitasid ametnikke tuttavate „salaabieludest“, talitasid õigesti? Põhjenda.
- Nimeta suure depressiooni üks positiivne ja üks negatiivne tagajärg Eestis.
- Paljud ettevõtted läksid pankrotti.
- Miljonid inimesed jäid tööta.
- Töötud ei saanud süüa osta ja kannatasid nälga.
- Ettevõtted tõstsid kaupade hindu.
- Toodeti liiga palju kaupa.
Milline oli suure depressiooni peapõhjus?
1929. aasta oktoobri lõpupäevil USA‑d tabanud börsikrahh oli küll Ameerika majanduse jaoks suur vapustus, kuid see ei olnud põhjus, miks depressioon kujunes nii raskeks ja pikaks. Paraku pole ajaloolased ega majandusteadlased kriisi peapõhjuse suhtes üksmeelele jõudnud.
Osa neist peab tähtsaimaks põhjuseks kaupade ületootmist. 1920. aastate lõpuks tekkis suur lõhe tarbekaupade hulgitootmise ning elanikkonna ostuvõime vahel. Inimesed ei jaksanud kaupu piisavalt osta. Ei aidanud siin reklaam ega kaupade järelmaksuga müümine. Lõpuks olid laod müümata kaupu täis. Raha nende tootmiseks oli juba kulutatud, kuid tagasi see raha tootjatele ei tulnud. Edasiseks tootmiseks vahendeid enam ei jätkunud ning nii tekkiski majanduskriis.
Mõned majandusteadlased ja ajaloolased arvavad, et süüdi oli ebamajanduslik käitumine: inimesed võtsid liiga kergekäeliselt laene. Ühed kasutasid laenatud raha tarbekaupade, teised aga väärtpaberite ostmiseks ja nende kasumiga edasimüümiseks. Väärtpaberite hinnad tõusid palju kõrgemale nende tegelikust väärtusest. See aga viis majanduse tasakaalust välja. Kui ühel hetkel aktsiahinnad järsku langema hakkasid, kaotasid väärtpaberite omanikud suure hulga raha. Laenusid tagasi maksta nad enam ei suutnud ning järgnes pankrotilaine.
Depressiooni peapõhjuseks on pakutud ka seda, et riik ei soovinud sekkuda majanduse juhtimisse. Seepärast sai väike osa inimesi suurema osa tuludest, ülejäänutel aga ei olnud piisavalt raha kaupade ostmiseks. Kui riik oleks kehtestanud rikastele suuremad maksud, oleks võinud saadud raha kasutada vaesemate inimeste toetamiseks. Nii oleks ka vaesemate ostujõud paranenud ning ületootmist polekski tekkinud.
Ameeriklased süüdistasid kriisi tekkimises eurooplasi. Kuna Euroopa majandus ei arenenud sama kiiresti kui Ameerikas, ei suutnud eurooplased Ameerika kaupu piisavalt osta ja tekkiski ületootmine.
Eurooplased omakorda süüdistasid ameeriklasi, kes olid kehtestanud välismaistele kaupadele liiga suured sisseveomaksud. Seepärast ei saanud eurooplased oma kaupu Ameerikas müüa. Nii tekkis ületootmine Euroopas.
- Tarbekaupu toodeti rohkem, kui inimesed suutsid osta.
- Inimesed võtsid liiga kergekäeliselt laenu.
- Väärtpaberite hinnad langesid nende väärtusest madalamale.
- Riik ei sekkunud majandusse, mistõttu elanikkonna tulud koondusid väheste kätte.
- Ameerika seadis importkaupadele liiga madalad maksud.
Riigid väljuvad majanduskriisist
Kõige sagedamini on suure ülemaailmse majanduskriisi lõpuks nimetatud 1933. aastat. 1932. aastal valiti USA presidendiks Franklin Delano Roosevelt, kes koostas selleks, et majaduskriisist välja tulla, New Dealʼi. Seda järgides hakkasid Ameerika Ühendriigid majanduslangusest 1933. aastal üle saama.
Prantsusmaalt nõudis kriisist jagusaamine rohkem aega, sest seal hakati New Dealʼiga sarnaseid seadusi rakendama alles 1930. aastate teisel poolel.
Suurbritanniale avaldas majanduskriis väiksemat mõju kui USA‑le või Prantsusmaale, sest tollal oli maailmas veel palju Suurbritanniast sõltuvaid riike, kuhu britid said oma kaupu müüa ka kriisiaastatel. Sellele lisaks seadsid inglased sisse tollimaksud välismaistele kaupadele ning loobusid oma rahaühiku, naela, väärtuse sidumisest kullaga.
Riikides, kus kriisiaastatel valitses või kehtestati diktatuur (Itaalia, Saksamaa jt), võttis riik majanduse juhtimise täielikult enda kätte. Seal oli majanduse elavnemine suuresti seotud sõjaks valmistumisega.
Paraku ei suutnud enamik riike 1930. aastate lõpuni täielikult likvideerida ülemaailmse majanduskriisi tagajärgi. 1939. aastal alanud teine maailmasõda põhjustas maailmas uue majandusliku olukorra.
Riikides, kus demokraatliku valitsemise kogemus oli tagasihoidlikum, kehtestati majanduskriisi mõjul diktatuur. Näiteks kehtestati Saksamaal diktatuur 1933. ning Eestis ja Lätis 1934. a.
LISA. Uus kurss
USA valitsus keeldus esialgu majandusellu sekkumast. Riigipea Herbert Hoover väitis, et majandus suudab ennast ise reguleerida ning kriis lõpeb varsti. Kuid seda ei juhtunud.
1932. aastal valiti USA presidendiks Franklin Delano Roosevelt. Ta innustas oma rahvast tegutsema selle nimel, et elu paremaks läheks: „Tehke midagi. Kui see toimib, tehke seda veel. Kui aga ei toimi, tehke midagi muud.“ Riigipea ise asus kartmatult teostama enneolematuid ümberkorraldusi ehk reforme. Selleks koostati suur, mitme aasta peale jagatud tegevuskava, mida Roosevelt ise nimetas New Deal’iks. New Deal tähendas ulatuslikke majandusreforme riigis. Selleks aga oli vaja muuta mitte ainult USA valitsuse, vaid ka tavaliste ameeriklaste mõtteviisi. Riik sekkus innukalt majandusellu, mida varasemad valitsused ei olnud rahuajal teinud.
Tähtsamad Roosevelti algatatud reformid
- Kehtestati kontroll panganduse üle: president sulges kõik pangad ning keelas neid vastava loata taasavada. Avada lubati vaid elujõuliseks tunnistatud panku (elujõulisust kontrollis riik). Samas suudeti suur osa inimeste hoiuseid taastada.
- Riik hakkas reguleerima põllumajandust. Selleks kehtestati vastav seadus. Põllumeestele tehti ettepanek vähendada tootmist ning riik maksis vähendamise eest hüvitist. Eriti innukaid tootmise vähendajaid autasustati isegi medalitega. Nii suudeti tõsta põllumajandussaaduste hindu ning põllumeeste sissetulekud hakkasid kasvama.
- Tööstuse elavdamiseks võeti vastu seadus, mille alusel üritati luua uusi töökohti, reguleerida tööjaotust, sissetulekuid jms. Korraldati ka hädaabitöid (näiteks metsakoristustöid). Tänu nendele meetmetele leidsid miljonid ameeriklased endale rakenduse. See aga tõstis inimeste ostujõudu ning mõjus tervendavalt USA majandusele.
- Riik hakkas hoolitsema abivajajate eest. Vastava seaduse alusel hakati töötutele maksma abiraha, vanuritele pensione. Toetati ka vaesemaid peresid. Kõik see suurendas elanikkonna ostujõudu. Nüüd said ka kõige vaesemad osta hädavajalikke kaupu.
- Milles seisnes F. D. Roosevelti tähtsus USA ajaloos?
- Mis muutus majanduskriisi mõjul ameeriklaste mõtteviisis?
- Nimeta Roosevelti tegevuskavast kaks reformi, mis sinu arvates olid kõige olulisemad. Põhjenda oma seisukohta.
Küsimused
- Kas 1929. aasta New Yorgi börsikrahhi võib nimetada majanduskriisi põhjuseks? Põhjenda oma seisukohta.
- Kuidas püüdsid ettevõtete omanikud kriisist jagu saada? Too kolm näidet.
- Nimeta ja selgita suure majanduskriisi põhjuseid.
- Miks tabas USA‑s alguse saanud kriis kogu maailma?
- Kuidas õnnestus USA‑l majanduskriisist välja tulla?
- Kuidas mõjutas majanduskriis Saksamaad?
