Briti demokraatial oli 1920. aastate alguseks läbitud pikk arengu­tee. Seal toimis põhiseaduslik monarhia. Riigipeaks oli kuningas või kuninganna, kes ei osalenud riigi igapäevases juhtimises. Seadusi võttis vastu parlament ning nende täitmist korraldas valitsus eesotsas pea­ministriga. Kuna valimis­õigust laiendati, tõusis liberaalide asemel konservatiivide kõrvale teiseks peamiseks erakonnaks Töö­erakond. 1920. aastail saavutasid nad kahel korral võidu parlamendivalimistel ning juhtisid ka valitsust. Kuid enamiku ajast valitsesid riiki siiski konser­vatiivid. Suurbritannia sisepoliitiline elu ei olnud nii kirju nagu Saksamaal, kuid sellest hoolimata oli võitlus üsna terav ning valitsused vahetusid võrdlemisi tihti.

Pärast esimest maailmasõda ei olnud Suurbritannia enam maailma tähtsaim rahandus- ja tööstusriik. Raskeks koormaks sai sõja-aastail tekkinud võlg USA‑le. Muret tekitas suur tööpuudus.

Suurbritannia põhilisteks välja­veo­artikliteks olid kivisüsi, kangad ja masinad, sisse veeti toiduaineid ning muid põllu­majandus­saadusi. Välismaalt toodi ka tööstusele vajalikku toor­ainet: raua­maaki, puitu, puuvilla.

Nagu ka varasemal ajal, oli Suur­britannia majanduse oluliseks osaks väikeettevõtlus, kus paraku kasutati vananenud tehnikat. Olu­korra muutis veelgi keerulisemaks see, et süsi muutus liiga kalliks. Üha rohkem kasutati söe asemel vedelkütust ning ehitati vee jõul töötavaid elektrijaamu, see aga mõjus halvasti söe­tööstusele: vähendati kaevurite palka ning suleti kaevandusi. Kaevurid korraldasid võimsaid streike, kuid valitsus surus need maha.

1920. aastate teisel poolel hakkas Suurbritannia majandus tõusma, kuid siis jõudis kätte ülemaailmne majanduskriis. Siiski mõjutas kriis Suurbritanniat vähem kui paljusid teisi maid. Briti ettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid, nende hinna langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu, mistõttu said britid oma toodangut võrdlemisi edukalt müüa ka kriisiaastatel.

Suurbritannia ja temast sõltuvad alad moodustasid Briti impeeriumi, mida hakati hiljem nimetama Briti Rahvaste Ühen­duseks. Selle täht­samad osariigid ja asumaad olid India, suured maa-alad Aafrikas, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja suur hulk Vaikse ookeani saari. Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia ja Uus-Mere­maa olid dominioonid ehk Briti Rahvaste Ühenduse peaaegu iseseisvad liikmesriigid. Neil oli oma parlament, valitsus, kohtu­süsteem ja seadusandlus. Suurbritanniaga ühendas dominioone see, et nad tunnistasid riigi­peana Inglise kuningat, keda kohapeal esindas kindralkuberner.

Erinevalt Suurbritanniast kehtis Prantsusmaal alates 1870. aastatest vabariik. Prantslased ei saanud küll kiidelda demo­kraatia sama pika ajalooga nagu britid, kuid ka Prantsus­maal oli demokraatlik kord üsna tugev. Võit esimeses maailma­sõjas tugev­das paljude prantslaste usku demokraatiasse.

Prantsusmaad eristas Suur­britanniast ka see, et seal tegutses palju parteisid. Prantsus­maa poliitiline elu oli palju kirevam, see sarnanes mõneti Weimari vabariigi omaga Saksamaal: 20 aasta jooksul oli Prantsusmaal võimul 41 valitsust. 1930. aastate keskpaigani hoidsid riigitüüri enamasti parem­erakondade valitsus­kabinetid.

Asumaid oli Prantsusmaal vähem kui Suurbritannial. See aga ei tähendanud, et prantslastel polnud asumaadega seotud probleeme. Näiteks 1920. aastate keskpaiku suruti maha üles­tõusud Põhja-Aafrikas (Marokos) ning Lähis-Idas (Liibanonis).

Prantsuse majandus arenes 1920. aastail soodsamates tingimus­tes kui Suurbritannia oma. Riik sai küll maailmasõjas tugevasti kannatada ning välisvõlg oli üsna suur, kuid tänu võidule liideti riigiga uusi alasid (nt söe ja raua­­maagi poolest rikas Elsass-Lotring). Majandust aitasid edendada ka reparatsiooni­maksud. Varasem põllumajandusmaa, kus oli tegeldud peamiselt põllun­duse, aianduse, karjakasvatuse ning veini ja suhkru tootmisega, hakkas kiiresti arenema võimsaks tööstus­riigiks. Hoogsalt edenes siidi-, sameti-, parfümeeria-, kunst­käsi­töö- ja igasuguste moe­kaupade tööstus. Jõudsalt arenesid ka uuemad tööstusharud: masinate, autode ja keemia­kaupade tootmine. Tänu kalarikkale rannikumerele tunti peaaegu kõikides Euroopa riikides Prantsuse sardiine oliiviõlis, rohkelt müüdi välismaale ka austreid, turski ja heeringaid.

1930. aasta lõpul jõudis üle­maailmne majanduskriis ka Prantsus­maale. Riigivõimu suutmatus masu ületada innustas neid, kes soovisid Prantsusmaal diktatuuri. 1934. aastal korraldasid äärmus­lased Pariisis meele­avalduse, mille käigus üritati hõivata parlamendihoonet. Politsei, kellele tulid appi ka linna­elanikud, suutis riigi­pöörde­katse maha suruda. Need sündmused äratasid Prantsuse ühiskonnas ohutunde.

Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne, kuhu koon­dusid sotsialistid, kommunistid ja teised vasakpoolsed era­konnad. 1936. aasta parlamendivalimistel saavutas Rahvarinne ülekaaluka võidu ning moodustas valitsuse. Kommunistid keeldusid valit­susse minemast, kuid lubasid seda toetada. Rahva­rinde valitsus asus riigis laialdasi ümberkorraldusi tegema. Nende abil üritati tõsta elanike ostujõudu ning tagada neile väärikam elu. Muu hulgas vähendati töönädala pikkust nelja­kümne kaheksalt tunnilt neljakümnele, kusjuures töötajate palk jäi samaks. Rahva­rinne püsis koos 1938. aastani ning selle tegevusel oli suur tähtsus majandus­kriisi ületamisel. Majanduse elavnemisega suudeti küll siseriiklik diktatuurioht kõrvaldada, kuid 1930. aastate lõpul tekkis suur välisoht. See oli natsionaalsotsialistlik Saksamaa.