Muidugi pole Iti jõmpsika välimusega kaugeltki rahul, kuid nii väga vastik pole poiss ka mitte, kui esialgu oli karta.
Oskar Lutsu „Nukitsamees“
Oskar Lutsu „Nukitsamees“ ilmus esimest korda üle saja aasta tagasi. See on lugu õest-vennast Itist ja Kustist, kes metsa ära eksivad. Nõiamoor leiab nad ning sunnib enda ja oma pere heaks tööle. Lastel õnnestub põgeneda ja nad võtavad kaasa ka nõiapere väikese poisijõmmi – Nukitsamehe.
Kusti ja Iti eksivad metsa
Nüüd on kindel, et kaks väikest inimest suurde metsa on eksinud: juba teist korda tulid Kusti ja Iti suure sammaldunud kivi juurde tagasi.
„Mina ei jõua enam käia!“ nuuksub Iti venna käest kinni võttes.
„Aga koju peame ometi saama,“ vastab Kusti. „Me ei või ometi ööseks metsa jääda – mis ütleksid isa ja ema ja vanaisa? Istume natuke, puhkame jalgu ja läheme siis ruttu; näed, pime on juba. Ma arvan, me oleme kodust kaunis kaugel.“
Õde ja vend istuvad kivi äärde maha, panevad marjakorvid kõrvale ja vaatavad otsekui nõu küsides kõrgete kuuskede poole. Kuused kõigutavad aeglaselt oma latvu, kuid ei juhata teed ega anna ühtki nõu.
[---]
Veel natuke aega kestab okstel sabin ja piiksumine, siis tekib ümberringi endine vaikus: linnuema on oma vallatust lapsest siiski jagu saanud. Kusti võtab Iti pea oma sülle, nõjatub endiselt kivile ja võtab kindlalt nõuks hommikuni valvata. Kuid tema lähedal piirab unemees saaki varitsedes: peagi vajuvad väsinud silmad kinni ning pisike kähar pea langeb rinnale.
- Mille järgi said Kusti ja Iti aru, et nad on eksinud?
- Miks olid lapsed metsa tulnud?
- Lapsed eksisid metsa ja uinusid. Mis võiks edasi juhtuda?
- kivi äärde – äärde
- kivile –
Vahepealsed sündmused
- Tige nõiamoor äratab Iti ja Kusti.
- Nõiamoor viib lapsed oma koju.
- Nõiamoor tabab lapsed põgenemast.
- Saabuvad Mõhk ja Tölpa, nõiamoori pojad.
- Nõiamoor tabab lapsed põgenemast.
- Nõiamoor sunnib Kusti varavalges õue tööle ning määrab Iti lapsehoidjaks.
- Kujuta ette, kuidas võis üks vahepealsetest sündmustest toimuda, ja jutusta sellest pinginaabrile.
- Millisest neist sündmustest tahaksid pikemalt lugeda?
- 1
- 2
- 3
- 4
- 5
- 6
Lapsehoidja hirm
Sel ajal kui Kusti ja eit väljas talitavad, kiigutab Iti toas hoolega last ja vahib hirmuga musti peenikesi sääri, mis hällist välja ripuvad; vist on häll lapsele liiga lühike ega lase pikki koibi hästi välja sirutada. Veel veidramad on hällis lamaja kõverate varvaste ja pikkade teravate küüntega varustatud labajalad. Jumal teab, missugune jalgade omanik veel ise olla võib!
Viimaks tõuseb Itis ometigi uudishimu last ennast vaadata. Ta lükkab hälli ümber varjuks seotud palaka nurga kõrvale ja piilub poolpimedasse hälli. Aga justkui oleks käsi selleks juba valmis olnud, võtavad samal silmapilgul kellegi teravad küüned piilujal ninast kinni. Ühtlasi hüütakse hällist jämeda, peaaegu täismehe häälega: „Nämm, nämm! Nämm, nämm.“
„Ai, ai!“ kiljatab Iti. „Lase lahti, ma toon sulle kohe nämm-nämm. Piim on ahjus, oota natuke.“
Seepeale lastakse küüned natuke lõdvemale, Iti saab oma nina kätte ja kargab hälli juurest kohkunult kaugemale. Kõigepealt tahab ta uksest välja joosta ja appi karjuda, kuid siis tuleb talle meelde, et „lapse“ juurest ei tohi ära minna. Pealegi tuleb hällile järsku otsekui elu sisse: häll hüpleb ja kargleb, nagu laseks keegi seal sees uperpalli, – kui kergesti võib nämmnämmi nõudja sel kombel maha kukkuda ja haiget saada. Ei, parem nii teha, kuidas kästi: Iti võtab ahjust piimapudeli ja läheb hälli juurde tagasi. Ja kohe sirutatakse palaka vahelt väike karvane käsi piimapudelile vastu. Mõni minut pole palaka tagant muud kuulda kui mokkade matsutamist, siis ulatab karvane käsi tühja pudeli üle hälliserva Iti kätte tagasi: „Nämm, nämm!“
- Mida pidi Iti tegema hakkama?
- Miks Iti last kartis?
„Jah,“ laiutab Iti käsi, „kust ma võtan! Ei ole enam nämm-nämm. Vahest saab sellestki. Ma ei tea, kui suur sa seal hällis oled, aga sellest piimast oleks minulegi jätkunud.“
Paar silmapilku peetakse varju taga aru, siis kistakse palakas robinal maha ja mustjaspruun karvane poisijõmm tõuseb hällist püsti. Nüüd alles näeb Iti oma hoiualust pealaest jalatallani. Poiss on alasti nagu porgand, isegi särki ei ole tal seljas. Muidugi pole Iti jõmpsika välimusega kaugeltki rahul, kuid nii väga vastik pole poiss ka mitte, kui esialgu oli karta. Kõige halvem lugu on kahe väikse nukitsaga poisi peas, mis vägisi tikuvad sarvi meelde tuletama; ka on hällis seisja kõrvalehed liiga teravad ja ülearu kikkis. Kuid kauemat aega ei lase veider poisike end vaadelda. Ta laseb enese hälliservale röödakile, otsekui oleks tal nõu end põrandale visata; Iti sirutab käed kaitseks välja ja peab mõttes aru, mis ta oma kasvandikuga nüüd õige peaks tegema.
- Hirm on raamatutegelane, kellel on suured silmad.
- Hirmutunne muudab olukorra hirmsamaks, kui see tegelikult on.
- Hirmust lähevad silmad paiste.
- Kas sina oled väga kartnud midagi, mis hiljem ei osutunudki nii hirmsaks?
Vahepealsed sündmused
- Nukitsamees kiusab Itit.
- Kusti kohtab lindu, kelle keelest ta aru saab.
- Mõhk ja Tölpa leiavad rahapaja.
- Kogu nõiapere jookseb metsa rahapada välja kangutama.
- Iti ja Kusti põgenevad. Iti võtab Nukitsamehe kaasa.
- Lapsed pääsevad ja jõuavad koju.
- Nukitsamees muutub tasapisi tublimaks, kuid ta nukitsad ei kao.
- Vali üks nimetatud sündmus ja mõtle välja, kuidas see võis toimuda.
- Kas sina oleksid Iti asemel Nukitsamehe metsast kaasa võtnud? Põhjenda oma vastust.
Nukitsamees tahab kooli minna
Aga aeg läheb ühtesoodu edasi ja juba on Pakasetaat noore kevade, õrna suve ning tõsise sügise seltsis oma ringmängus mitu ringi teinud, sestsaadik kui väike metsaelanik Kusti ja Iti juurde elama asus. Selle aja sees on Nukitsamees oma halvad kombed hoopis kaotanud, selle eest aga kõigi kodakondsete täieliku usalduse ning sõpruse leidnud. Ainult paar korda – nii mäletab Iti – tahtis ta selle aja jooksul kurja ütelda, kuid sai neilgi kordadel õigel ajal sõnasabast kinni ja ütles ainult „kur….“ [---]
Kusti ja Iti käivad ammugi koolis ja on Nukitsamehegi lugema ja kirjutama õpetanud. Nii jõuab pererahvas ühel sügisel otsusele, et aeg oleks ka Nukitsamees kooli saata. Kuid selleks tekib ootamatu takistus, mille peale keegi varem polnud mõtelnud: poisil pole ei nime ega ristimistunnistust; pole ka teada, kas ta üldse on ristitud.
[---]
- Kui palju aega möödus?
- Millised võisid olla need halvad kombed, mille Nukitsamees ajaga kaotas? Arutage rühmas.
- Mida tähendab ristimine? Kas sina või mõni sinu tuttav on ristitud?
Viimaks jõuab kätte silmapilk, kus õpetaja ütleb:
„Mina ristin sind …“
Ebausklikud inimesed pööravad näo kõrvale ja panevad käed kõrvade ette, kartes, et nüüd sünnib kohutav lugu. Aga kõik jääb pidulikus ruumis endiselt vaikseks. Ainult valgeks muutub Nukitsamees järsku, nagu on Kusti ja Iti ja kõik teisedki koosolijad; ka läheb poisikese pea korraga nii siledaks, justkui poleks väike mehike kunagi nukitsaid kandnud. Nukitsamees saab endale nimeks Ants. Ja läheb järgmisel päeval kooli.
- Miks ebausklikud inimesed kartma hakkasid?
