1914. aastal alanud esimene maailma­sõda põhjustas Venemaa sisemise kokkuvarisemise. 1917. aasta veebruari­revolutsiooni käigus kukutati võimult Venemaad üle 300 aasta valitsenud Romanovite dünastia. Keiser Nikolai II loobus troonist ning võim läks Ajutisele Valitsusele. Viimase suutmatus Venemaad sõjast välja tuua tõi kaasa riigi edasise languse. 1917. aasta sügisel toimunud oktoobripöördega kukutasid enamlased Ajutise Valitsuse ning alustasid nõukogude riigiaparaadi rajamist.

1917. aasta novembris moodustati esimene nõukogude valitsus (Rahva­komissaride Nõukogu, Vene­maal nimetati ministreid rahvakomissarideks) ning valiti kõrgeim seadusandlik võimu­organ (Ülevenemaaline Kesk­täitev­komitee). Kuid uue riikluse tegelikuks võimukeskmeks kujunes siiski Lenini juhitud kommunistlik partei. Uus võimu­struktuur põlistus järk-järgult. Mõne aasta jooksul aeti laiali kõik teised poliitilised era­konnad ja kehtestati ühe­partei­süsteem.

Riigi ametlikuks nimeks sai Vene­maa Nõukogude Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik (VNSFV) ning pealinnaks Moskva. 1922. aastal moodustati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL), mis ühendas erinevaid nõukogude sotsialistlikke liidu­vaba­riike: Venemaad, Ukrainat, Valgevenet ning Taga-Kaukaasia Nõukogude Sotsialistlikku Föderatiivset Vaba­riiki. Lõplikult kujunes nõu­kogude riiklik korraldus välja pärast põhi­seaduse vastuvõtmist 1936. aastal.

Enamlaste võimuletuleku ja nõu­kogude võimu esimeste ümber­korraldustega polnud Venemaal rahul teised poliitilised jõud ja ühis­konna­kihid. Mitmel pool algas avalik võitlus nõukogude võimu vastu juba 1917. aasta lõpukuudel. 1918. aasta kevadel kasvas see üle ulatuslikuks poliitiliste jõudude vaheliseks sise­riiklikuks venna­tapu­sõjaks – kodusõjaks, mis kestis kuni 1920. aastate alguseni. Nõukogude võimu kõrvaldamist soovisid ka välis­riigid, kes asusid toetama enamlaste vastu võitlevaid poliitilisi jõude Venemaal. 1918. aasta kevadel algas interventsioon ehk välisriikide relvastatud sekkumine teise riigi siseasjadesse – Suurbitannia, Prantsusmaa, USA jt viisid oma väed Venemaale. Nõukogude võim suutis aga luua võitlus­võimelise Punaarmee ning kokkuvõttes sisemisele ja välisele survele vastu seista. Kodusõda oli äärmiselt julm ja mõlemale vaenupoolele – punastele ja valgetele – ohvrite­rohke. Peale sõjaliste kannatuste pidid elanikud taluma mõlema vaenupoole vägivalda ja terrorit. 1918. aasta suvel tapsid enamlased Lenini otsesel korraldusel Jekaterinburgis ka Venemaa viimase keisri Nikolai II koos perekonnaga. Venemaa elanikkonna kaotused kodu­sõjas ulatusid kokku 13 miljoni inimeseni.

Nõukogude võimu esimeste aastate keskseks riigitegelaseks oli sotsialist­liku riigi rajaja Vladimir Lenin. 1921. aasta detsembris tabas aga Leninit raske haigus ning 1924. aastal ta suri. Tunnus­tatud liidri surm teravdas juba varem alanud võimu­võitlust Lenini lähi­kondlaste vahel. Selles võitluses jäi peale 1922. aastal kommunist­liku partei pea­sekretäriks saanud Jossif Stalin, kes suutis 1927. aastaks kõik konkurendid kõrvale tõrjuda ja end lõplikult võimul kindlustada. Sellega kaasnes poliitiliste vastaste arreteerimine ja igasuguse parteisisese teisiti­mõtlemise mahasurumine. Stalini peamine vastane Lev Trotski, kes oli 1917. aasta riigi­pöördes ja kodusõja võidus olulist rolli etendanud, saadeti 1929. aastal riigist välja ning 1940. aastal mõrvati Stalini käsul. Samal aastal tähistati suure pidulikkusega üleriiklikult Stalini 50 aasta juubelit. Nõukogude Liidus oli välja kujunenud Stalini ainuvõim.

Stalini võimuletulekuga kaasnesid olulised muudatused majandus­poliitikas. Panus tehti suurtööstuse eelisarengule – industrialiseerimisele – ning üht­aegu loobuti 1928. aastal NEP-i poliitikast. See valik pidi muutma NSV Liidu lühikese ajaga tööstus­riigiks, tagama riigi sõjalise võimsuse kiire kasvu ja võimal­dama tulevikus edukalt maailmarevolutsiooni korraldada. Majanduse arendamine allutati rangele kesksele juhtimisele ja plaanimajandusele (viis­aastaku­plaanid). Suur­tööstuslik majan­damine pidi toimuma kõikides valdkondades. Põllu­majanduses kaotati era­maja­pidamised ja neist moodustati kolhoosid.

Tööstuse eelisarendamine, kolhooside loomine ning sellega kaas­nenud vägivald muutsid oluliselt Nõukogude riigi palet. Majandus­elus juurdus range plaani­majandus. Talude vägi­valdne liitmine kolhoosideks sundis paljusid talupoegi maalt lahkuma ja linnadesse tööle minema.

Stalin ei usaldanud oma lähi­kondlasi. Juba Lenini ajal alanud poliitiline terror saavutas 1930. aastatel enneolematu ulatuse. Enamik Lenini kaaslasi ja 1917. aasta enamlaste riigipöörde tegijaid mõisteti süüdi ja hukati riigireeturitena. Moskvas korraldati nende vastu mitu näidis­kohtuprotsessi.

Vägivallapoliitikat viisid ellu julge­oleku­organid, kes said suunised otse Stalinilt. Loodi laia­ulatuslik vangilaagrite süsteem (GULAG), kus 1940. aastal kandis karistust 1,7 miljonit vangi. Stalin oli veendunud, et vägivald on sotsialistliku riigi loomulik osa, mis aitab ühiskonda kommunistliku partei võimu all hoida. Oluliselt muudeti ka maailmarevolutsiooni strateegiat. Leninliku tõlgenduse järgi tuli välisriikides mässu­liikumisi õhutada ja seal­seid kommunistlikke parteisid rahaliselt toetada. Stalin tegi aga panuse sõjalisele jõule. Ta uskus, et Punaarmee abiga on võimalik maailm kommunistlikuks muuta. 1930. aastatel hakkaski NSV Liit enneolematult relvastuma ja Puna­armee valmistati ette peale­tungi­sõjaks.