Lend oli pikk. Mõtlesin juba, et lõppu ei tulegi. Äkki leidsin end keset pehmet ja krabisevat lehehunnikut. Üle minu kummardus aednik. Suudlesime ja sõitsime sealt ära. Ja kui me surnud ei ole, elame üsna talutavalt tänapäevalgi.
Kristiina EhinKohtumine tundmatuga
PROLOOG
Papilehele on kleebitud tähed filmi pealkirjaga, mida Mati Tilba käsi kleebib. Ta vahetab papitükke, mille peal on saate tegijate nimed – näitlejad, režissöör, operaator, saatejuht jne, mis vahelduvad jooksvate naistega. Vaheldumisi tiitritega tormab hulk naisi, kes on pärit kuuekümnendate teisest poolest. Need naised on kihutanud läbi võserike ja kraavide justkui saatan ise oleks neil kannul. Kangialustest välja, järsk pööre paremale, siis üle plangu. Üks sihvakam neiu vaatab kiirustades kella, saab sellest jõudu ning rebib kõigist teistest ette. Ent kohe on ka ülejäänud kannul. Justkui meeletud tormavad suvekleitides paar-kolmkümmend naist, kellest osad on pontsakad, teised aga sellised, nagu oleks Marilyn Monroe ilma leiva ja veeta end aastateks riidekappi lukustanud. On kõiki, vanu ja alles plikasid, kabedaid ja kentsakaid, mõned aga siirad ja ülitõsised. Ise juba hingetud, kihutavad nad edasi, silmis iha ja hirm hiljaks ning ilma jääda, ja oma jalgadega panevad maa värisema, nii et Mati stendilt kukub papitükk maha. Kaadrisse jääb tühi stend. Piinlik, elektriliselt surisev vaikus. Ehmunud operaatorid vaatavad üksteisele teadmatuses otsa. Mõne hetke pärast ilmub kaadrisse suures plaanis Mati Tilba kogelev ja süüdlaslik nägu, kõrvaklapid peas.
MATI: Ma palun vabandust ... See lihtsalt korraga pudenes mul ... Ma ei saanud veel arugi, kui see juba ...
Mati kõrvaklappidesse tuleb režissööri räme raevunud sõim. Üleval režissööri kabiinis röögib teistele hääletult, ent hullunult žestikuleerides režissöör Artur. Mati nägu tõmbub karjumise peale krimpsu.
MATI: Artur, ära nüüd, ma tõesti ... sellist asja ei olegi mul varem olnud ...
Siis haarab Mati Tilba sildi „Jätkub“ ja tõstab selle endale näo ette. Hetke pärast tiitrite näitamine jätkub.
1. PILT
On pime ja tühi taevaruum. Vaid üksikud vastutulevad planeedid ja kosmosetolmukübemed vilksavad mööda nii eemalt kui ka päris lähedalt, justkui screen saver arvutiekraanil. Neist kübemetest laveerib osavalt mööda kellegi otsiv silm. Hetkeks heljuvad käsikäes mööda kaks laikat – Belka ja Strelka, hapnikumaskid peas. Pimedusest hakkab kumama sinakas kera, avaneb vaade planeedile Maa. Oskuslikult leiab ta üles vajaliku mandri, ehk eksleb vaid Läti ja Soome lahe kandis, kuid võtab siis juba kindlama kursi Tallinnale, tungib läbi pilvehämu, hirmunud kajakas lendab eemale. Kalamaja tänavatel jääb pilk peatuma Mati Tilbal, kelle riided, pintsak, püksid, kingad on talle number või kaks väiksemad. Ehk vaatab Tilba korra üles, nagu oleks temagi seal kedagi aimanud, aga jalutab siis koer Plutoga edasi ja teeb intervjuud iseendaga.
MATI: Mati Tilba, ei ole terves Nõukogude Eestis televaatajat, kellele oleks tundmata sinu surematud telesaated; välkreportaažid justkui mitte millestki, kuid siiski kõigest; unustamatud mõtisklused „Mati minutid“, „Mina ja Mati“. Kui nüüd lasta pilgul vaadata kõiki neid aastaid, mil sa oled puudutanud meie kõigi televaatajate südameid, seda nii rõõmus kui kurbuses, siis mis on sinu populaarsuse saladus? Saladus on see, et tegelikult mingit saladust ei olegi. Ma olen vaadanud kõiki kui inimene inimest. Vaadanud teisi ja ennast ja alati teadnud, et küll see õige hetk tuleb suure hüppena, kui ma juhin ise oma saadet nagu Valdo ja saaksin näha ennast ja teisi, kes on samuti inimesed, kuigi võib-olla mitte sellised nagu mina või Valdo, aga sellest pole midagi, nemad on, nagu nemad on.
Koer Pluto vaatab Matile otsa.
MATI: Peamine on ikka see, et sa ise tead kes sa oled, et ikka oled. Isegi kui sa ei ole populaarne inimene ja tuhanded sind iga nädal ei vaata, ega sellest pole midagi, keegi võib ikka vaadata ...
Korraga lendavad nurga tagant lagedale jooksvad naised ja tormavad otse Mati suunas. Mati jääb käed-jalad laiali nagu halvatud keset tänavat lähenevat naistekarja vaatama. Koer kisub rihma otsas paaniliselt teises suunas. Naised jõuavad Matini ning tormavad temast ja Plutost üle ja ümber ja tõugivad ning tormavad edasi. Kahele vanemale ja tüsedamale naisele jääb Mati lausa jalgu.
NAINE 1: Mis sa siin koperdad!
MATI: Mina?
NAINE 2: Kes sa selline oled, et siin koperdad!
MATI: Ma ju ei ... mina ...
NAINE 1: Mõnele kohe meeldib koperdada!
Need kaks vanemat ning tüsedamat naist tormavad teistele järele. Ehmunud ning räsitud Mati ja Pluto jäävad naistele arusaamatu, ent igatseva pilguga, mis salvestatakse, järele vaatama. Teistest tormajatest on maha jäänud üksik vene mammi, kes hetkeks satub samuti Matiga silmitsi. Ta näeb Mati silmades midagi hirmsat, hukatuslikku ja saatuslikku, kohkub sellest ja lööb risti ette, keerab siis otsa ümber ja tormab sinna tagasi, kust ta tuli, nagu oleks kuradit ennast näinud.
1. Milliseid kujutluspilte loovad ja mis meeleolu tekitavad remargid Urmas Vadi filmistsenaariumi katkendis?
2. Kui täpselt ja kuidas saaks ruumi, liikumise ja tegelaste kirjeldusi filmis teostada?
- Milliseid tehnilisi vahendeid selleks vaja oleks?
- Mis võtetega saab filmis edasi anda jutustaja kirjeldusi tegelaste tunnetest ja muljetest?
Abielu iseendaga
1
Hommikuks oli mu mehe must habe sinakashalliks läinud. Olin teda öö otsa piinanud. Ma ei oskagi muud öelda kui: kahju. Ütlesin talle ju ainult, et kutsun teda pulma – pulma, kus ma abiellun iseendaga. Näitasin talle ka oma pulmakleiti. See oli päikesekollane ja selle seelikuosale olin riidevärvidega joonistanud kauneimad hetked oma elust.
„Palun, palun pane see ära!“ ütles mees. „See pimestab silmi! Mul hakkab kuidagi imelik ja … paha.“
„Ei, vaata seda, vaata hästi lähedalt!“ nõudsin.
„Pane ära, palun sind!“ kiunus tema.
„Mispärast ometi?“ Libistasin kleidi selga ja seisin tema ette.
Ta karjatas. Kattis silmad kätega ja … otsekui murdus. Ma seisin ikka edasi kogu oma ilus, kirevuses ja keerulisuses.
Iga kord, kui mu mees silmad avas, tabas teda uus atakk. Ta tahtnuks nagu midagi küsida, aga ei suutnud ja maigutas niisama suud.
„Küsi, küsi!“ julgustasin teda ja seisin üha edasi.
2
Minu pulm oli rõõmsaim koosviibimine, kus keegi mu sõpradest ja tuttavatest kunagi on käinud. Ja minus sai kogu see rõõm ühtäkki kokku. Ma pole kunagi tundnud, et naeratamine on nii kerge.
Ainult mu mees oli morn. Ta istus omapäi nurgas ja oigas iga kord valjusti, kui ta minu poole vaatas. Läksin tema juurde, silitasin ta juukseid ja sinkjat habet.
„Miks oli sul …“ Tema hääl katkes. „Miks oli sul vaja pärast kõiki neid meie ilusaid aastaid ühtäkki iseendaga abielluda?“
„Miks ja miks! Kes siis niimoodi küsib?“ noomisin ja tantsisklesin edasi.
„Ma ei … ma ei taha enam sinuga elada, kui sa selline oled!“ hüüdis ta mulle järele.
Mõtlesin tookord, et ta teeb ainult nalja. Miks peaks minu meest segama minu abielu iseendaga? Aga mehel oli tuline tõsi taga. Tema nägi seda asja teistmoodi kui mina. Lahutasime.
3
Viie aasta pärast kohtusime uuesti. Selgus, et mu endine mees on parasjagu inimsöömise teaduste kanditaat. Tema habe oli vahepeal päris siniseks läinud. Seal me siis istusime – tema sünksinine, mina ikka veel kuldkollane.
„Oled sa uuesti abiellunud?“ küsisin.
„Oo jaa! Mitu korda. Ja sina? Ikka endaga abielus?!“
„Ikka,“ noogutasin kohmetult.
Äkki mõistsin, et tunnen oma endise mehe vastu ikka veel tugevat tõmmet.
„Mul on vaja läbi viia üks … praktika. Kas sa aitaksid mind selle juures?“ küsis ta.
„No ei!“ kuulsin end vastamas. Mu hääl kõlas hõrgutavalt.
„Tule siis vähemalt minu näitusele!“ kutsus ta tungivalt. „See avatakse teaduste akadeemia tornisaalis täna öösel kell üks.“
„Eeee … hea küll.“
4
Teadsin juba ette, mis seal näitusel on. Kleidid. Tema endiste naiste pulmakleidid – kõik niisama ilusad ja kirevad nagu minu oma. Kummalisel kombel tõmbas mind – oi kuidas tõmbas! – selle näituse poole.
„Pane oma kollane pulmakleit ka selga!“ oli ta öelnud. „Enam see mind ei pimesta.“
Nagu lummatult astusin keerdtreppi mööda üles tornisaali poole. Mida ma ometi teen?
Viimasel hetkel otsustasin, et hüppan parem aknast alla, kui astun sellesse näitusesaali otse oma endise mehe teravaksihutud hammaste vahele.
Seisin laiale aknalauale tornisaali kõrval. Lükkasin akna lahti ja hüppasin pimedasse sügisöösse. Lend oli pikk. Mõtlesin juba, et lõppu ei tulegi. Äkki leidsin end keset pehmet ja krabisevat lehehunnikut. Üle minu kummardus aednik. Suudlesime ja sõitsime sealt ära. Ja kui me surnud ei ole, elame üsna talutavalt tänapäevalgi.
Mu endine mees kaitses doktorikraadi ka ilma minuta ilusti ära ja kuuldavasti on tal praegu juba kaheteistkümnes abielu käsil. Nii kergesti tunneme meie, naised, et vaja on oma meest iseendaga sööta ja jätta kõik oma vaevaga kogutud kirevad kleidid tema kollektsiooni ehtima.
Mina olen ikka veel endaga abielus, aga nüüd on mul ka aednik ja armuke, keda ei häiri põrmugi mu kustumatu kiindumus iseendasse.
3. Kuidas on Kristiina Ehini tekstis viidatud muinasjutule Sinihabemest?
- Millised detailid tegelasekujutuses seostuvad muinasjutuga?
- Millised detailid viitavad „Sinihabeme“ aegruumile ja sündmustikule?
- Kuidas on Ehin loo ümber teinud ning kuidas muutub sellest loo tähendus?
_m.png)
Mida lugedes märkasid?
4. Tõlgenda kujundeid tekstide pealkirjades.
- Seleta katkendi ja sisukokkuvõtte põhjal, milles seisneb Vadi loos kohtumine tundmatuga. Kes või mis on tundmatu? Milleni kohtumine viib?
- Seleta, milles seisneb Ehini loos minategelase abielu iseendaga. Miks mõni teine tegelane tajub selles ohtu ja ähvardust, mõni aga mitte?
- Üldista neid kujundeid sõnakunsti iseloomustusena. Mis mõttes võib kirjanduse loomine või lugemine viia kohtumiseni tundmatuga, mis mõttes abieluni iseendaga?
- Üldista neid kujundeid isiklikust vaatenurgast. Milliseid tähendusrikkaid kogemusi oma elust võiksid emmal-kummal moel iseloomustada? Miks?
Vormide areng, piiride tinglikkus
Nii kirjandusteksti kirjutamine kui ka lugemine on loominguline tegevus. Seepärast ei allu kirjandusteosed kunagi rangele liigitamisele ning ühemõttelisele kirjeldamisele ja tõlgendamisele. Peamised vormi-, põhiliigi- ja žanritunnused on piiritletud selleks, et oleks lihtsam tekste ja oma lugemismuljeid kirjeldada ja mõista, kuid tekstides endis on tunnused läbi aegade põimunud. Liigitused ja mõisted, mida õpik on tutvustanud, on seega tööriistad, mille abil õppida tundma uusi teoseid ja tuua selgust oma lugemiskogemustesse.
Nii mõnigi pika traditsiooniga ja iseenesest selgepiiriliste tunnustega kirjandusžanr võib kuuluda mitmesse põhiliiki. Selline on näiteks valm – värsi- või proosavormis jutustatud lühike lugu, mis lõppeb selgelt sõnastatud moraaliga. Tegelased on tinglikud, paljudes valmides on tegelasteks loomad, kes esindavad mingeid inimeste iseloomuomadusi või ühiskondlikke rolle. Lugu keskendub mingile olukorrale, mis nõuab tegelastelt lahendust või mingit otsust ning mille tegelased või mõned neist lahendavad valesti, nii et saavad ise kannatada või kahjustavad teisi. Moraal seletab, mida tuleks loost järeldada, et sellist eksitust elus vältida. Üldistava arutluse ning jutustuse osakaal valmides varieerub. Samuti võib lugu mõnes valmis olla esitatud pigem dramaatilises kui eepilises laadis, mõnes aga olla esiplaanil hoopis lüürilised väljendusvahendid.
Valmi on viljeldud ning valmide süžeedki on lääne kirjanduses üha uut kasutust leidnud antiikajast saadik. Samalaadseid õpetlikke lugusid tuntakse teisteski suulistes jututraditsioonides. Suulise jutustamiskunsti puhul on üsna levinud, et kasutatakse kindlaid ülesehitusvõtteid, suhteliselt lihtsat süžeed ning loo lõpetab selge lahendus, puänt või moraal. Romaan, mis on mõjukaimaks žanriks kujunenud modernses kirjakeskses kultuuris, võib samuti sel moel jutustada, kuid on jutustamiskunsti lakkamatult rikastanud uute vaatepunkti- ja süžeelahenduste ning tegelasekujutusega. Neis otsingutes kasutab romaan sõnakunsti kõiki väljendusvahendeid.
5. Too õpiku lugemistekstide või oma laiema lugemuse põhjal veel näiteid tekstidest, kus eri põhiliikide või žanrite väljendusvahendid põimuvad.
Nii on ka päris uute žanritega, mis on tekkinud lähiminevikus rööbiti loome- ja levivahendite – raadio, kino, televisiooni ja uuema infotehnoloogia – arenguga. Näiteks sarnaneb stsenaarium osalt dramaatiliste žanritega, osalt aga jutustavate žanritega, sest peab kavandama kaameratööd, juhtima vaataja tähelepanu ja tõlgendust nõnda nagu jutustavas tekstis jutustaja. Kino- ja teletöös kasutataval stsenaariumil on seetõttu eriomane tehniline vorm, mille toel valmib loo audiovisuaalne teostus. Kirjandusteosena lugemiseks kohandatud või kirjutatud stsenaarium kutsub audiovisuaalseid kujutluspilte esile poeetiliste võtetega. Audiovisuaalse kunsti areng on kujundikeelt mõjutanud ka vanemates žanrites, sest nii elu- kui ka kunstikogemused vormivad kujutlusvõimet ja väljendust.
6. Pane tähele, kuidas on Urmas Vadi stsenaariumis kujutatud maailmaruumi ning vaatepunkti liikumist selles.
- Millised kujutluspildid sul kirjelduse põhjal tekivad?
- Arutle, kas Lukianosel või Ariostol, kelle tegelased käisid Kuu peal, oli visuaalseid kogemusi, mille põhjal kosmoselendu samamoodi ette kujutada.
7. Arutle, mis mõttes on Kristiina Ehini „Abielu iseendaga“ filmilik tekst.
- Millised poeetilised võtted (näiteks kõnekujundid, vaatepunkt, süžee) äratavad visuaalseid kujutluspilte?
- Kuidas kujundaksid teksti audiovisuaalse töötluse? Visanda jooniste ja märksõnade abil enda jaoks kõige tähendusrikkamad kaadrid või valmista animatsioon.
