Veel enne esimese maailmasõja lõppu lahkus keiser Wilhelm II Saksamaalt. Kuna vabariigiks muutunud Saksamaa uus põhi­seadus töötati välja Weimari linnas, on 1919.–1933. aasta Saksa­maad nimetatud ka Weimari vaba­riigiks. 1920. aastail oli demokraatlikul Weimari vabariigil palju mõjukaid vastaseid. Nii ohvitser­kond, ametnikud, suur­maa­omanikud kui ka töösturid olid avalikult demokraatia vastu. Nad süüdistasid vabariiki kõikides Saksamaad tabanud hädades. Kaotatud sõda, võitjate üleolev suhtumine sakslastesse, pettumus Versailles’ süsteemis, majan­duslik ebakindlus ning poliitiliste era­kondade omavaheline kemplemine – kõik see andis tõuke totalitarismi tekkeks.

Lisandus veel hirm kommunismi ees. Näiteks kartsid suur­töösturid, et kui kommunistid võimule tulevad, riigistavad nad nende vara, nagu seda oli tehtud NSV Liidus.

Kommunistide põhivaenlaseks kujunes 1919. aastal loodud Saksa Töölispartei, mis üsna pea nimetati ümber Natsionaal­sotsialist­likuks Saksa Töölisparteiks. Natside esi­meheks sai Adolf Hitler.

Hitlerlased lõid relvastatud rünnak­rühmad, mille liikmed kandsid pruuni särki. Pruun­särklased üritasid hirmutada neid, keda nad pidasid oma vaenlasteks, s.o juute ja kommuniste. Nad ründasid linna­kvartaleid, kus elasid juudid, ning korraldasid kommunis­tidega tänavakaklusi.

Esialgu suhtus avalikkus natsidesse kui ühte lärmakasse ja sõjakasse kampa. Pärast 1923. aastal korraldatud mässukatset Münchenis oli natsipartei mõnda aega keelatud, Hitler ise aga pidi veetma aasta vangistuses, kus ta alustas raamatu „Mein Kampf“ („Minu võitlus“) kirjutamist. Selles teoses sõnastas Hitler oma ideoloogia põhimõtted. Ta pidas oluliseks, et Saksa­maa saaks jälle suureks, tugevaks ja jõukaks. Selleks tuli tema arvates aga tühistada Versailles’ ja teised alandavad lepingud ning laiendada sakslaste eluruumi. Aarja rass, mille kõrgemateks esindajateks pidas Hitler sakslasi, pidi muutuma maailma valitsejaks. Siseriiklikult oli Hitleri eesmärk luua nn uus kord, selleks oli vaja kõrvaldada demokraatia, kommunism, juutlus ja teised „õõnestavad tegurid“ ning saavutada sakslaste rassiline puhtus.

Kui natsipartei sai taas võimaluse avalikult tegutseda, hakkas ta kiiresti poolehoidu koguma. Natsionaal­sotsialistides nähti jõudu, mis suudab pidurdada kommuniste. Seepärast toetasid Hitlerit nii töösturid, sõjaväelased kui ka keskklass. Natsipartei ridadesse tuli üha uusi liikmeid. 1932. aasta parlamendivalimistel said hitler­lased üle kolmandiku saadiku­kohtadest ning 1933. aasta jaanuaris nimetati Adolf Hitler valitsusjuhiks.

Esialgu tegutsesid natsid põhi­seaduse piirides, kuid 1933. aasta veebruaris toimus Berliinis Riigipäeva (parlamendi) hoone põleng, milles süüdistati kommuniste. Valitsus sai parlamendilt erakorralised volitused kehtestada ühe­partei­süsteem. Kõik era­konnad peale natsipartei saadeti laiali. Keelatud olid ka ameti­ühingud. Parlament kaotas oma tähtsuse ning nii võttis Hitler endale ka riigi­pea rolli. Tegelikkuses muutus ta diktaatoriks ehk füüreriks. Demokraatlikult valitud võimu­organid asendati keskvõimu määratud juhtidega. Ettevõtete juhtidele anti volitused lahendada kõik tootmis- ning haldus­küsimused ainuisikuliselt. Juhtidele mitteallumine võrdus riigi­reetmisega. Sõna- ja teised kodaniku­vabadused kaotati ning need asendati riikliku kontrolliga inimeste meelsuse üle.

Üheks natsionaalsotsialistliku ideoloogia alustalaks oli rassiline puhtus. 1935. aastal jõustus mitu seadust, millega piirati juutide poliitilisi ja kodanikuõigusi. Alamaks rassiks peeti ka mustlasi ja slaavlasi. Jälgiti sedagi, et vaimu­haiged ja kurjategijad ei saaks lapsi. Samas pidi tervetel ja tugevatel neid rohkem sündima. Noori kasvatati noorsooliidu Hitler­jugend kaudu. Seega võttis riigivõim endale õiguse sekkuda inimeste eraellu.

Kolmanda riigi hirmuvalitsemise peamiseks tugisambaks kujunes natside partei sõjaväestatud organisatsioon SS (saksa k Schutz­staffel – kaitsemalev). Esialgu oli see asutatud Hitleri ihu­kaitse­väena ning seda juhtis H. Himmler. SS-le allutati ka riiklik salapolitsei Gestapo.

Natsid tulid võimule ajal, mil Saksamaa vaevles majanduskriisis. Hitler püüdis kriisist jagu saada majanduse riikliku juhtimisega. Kogu rahvas pidi teenima ühte suurt eesmärki: tõsta riigi sõjalist võimsust. Selle elluviimiseks võttis riik suurtöösturitelt ja pankuritelt laenu, mis lubati tagasi maksta pärast kavatsetud vallutusi. Riigis kehtestati plaanimajandus, tootmis­kavad olid korraldatud neliaastakute kaupa. Rajati tehaseid ja vabrikuid sõja­tehnika ja -varustuse tootmiseks, ehitati tuhandete kilo­meetrite kaupa kiir­teid, mis võimaldaksid paisata sõjaväeüksusi kiiresti riigi ühest otsast teise. Sellised meetmed andsid miljonitele inimestele tööd, rahva majanduslik olukord paranes, see suurendas omakorda Hitleri ja tema pooldajate mõju­võimu. Et aga taoline majandus­lik tõus võis olla vaid ajutine, vajas Hitler edaspidi võidukat sõda.

Mida enam Saksamaa majandus tugevnes, seda sõjakamaks muutus riigi välispoliitika. 1935. aastal hakati Berliinis valjult rääkima Versailles’ rahulepingu tühis­tamisest. Seati sisse üldine väeteenistuskohustus ning endise vabatahtlikest koosneva sõjaväe asemele loodi võimas armee – Wehrmacht. 1936. aastal marssisid Saksa üksused Reini piirkonda ning asusid toetama kindral Francot Hispaania kodusõjas. Samal ajal tihenesid oluliselt Saksamaa suhted Itaalia ning Jaapaniga, see kujutas ohtu aga lääne­riikidele. Paraku ei pööranud Inglismaa ja Prantsusmaa sellele vajalikku tähelepanu, sest lootsid Saksamaa sõjakust järele­andmistega maandada. 1930. aastate lõpu sünd­mused aga näitasid, et nad eksisid.