Millest tunned jazz’i?
Improvisatsioon
Jazz’i kõige iseloomulikum tunnusjoon on improvisatsioonilisus, mis tähendab, et muusika sünnib suures osas nüüd ja praegu. Nii kõlab üks ja sama teos samade muusikute esituses iga kord isemoodi värskelt ja spontaanselt.
Ameerika džässilaulja, kelle sügavat ja tundlikku hääletämbrit on lihtne ära tunda. Samuti on märkimisväärne tema suur hääleulatus (3 oktaavi). Lauljatari lavatee kestis ligi 60 aastat, mille jooksul võitis ta 13 Grammy auhinda ning müüs üle 40 miljoni albumi. Teda on tunnustanud president Ronald Reagan riikliku kultuurimedaliga ning president G. W. Bush Presidendi vabadusmedaliga.
Ameerika helilooja, kelle muusikas on ühendatud Euroopa muusika kogemus ja Ameerika mustanahaliste muusikale omased jooned. Tuntud mitmete muusikalide (tuntuim „Borgy & Bess“) ja sadade laulude loojana, kuid kirjutanud ka meeldejäävaid instrumentaalteoseid (nt „Rhapsody in Blue“). Tema muusika väljenduslaad eristub paljude teiste loomingust ja on hõlpsasti äratuntav.
USA jazz-kitarrist ja helilooja, mitmete Grammy auhindade võitja, kelle lihtne ja meloodiline helikeel ning kitarri eriliselt pehme tämber on jazz-muusika austajatele hästi teada. Aastal 2014 käis ta koos oma ansambliga ka siinsel festivalil Jazzkaar.
Kuidas luua?
Jazz-improvisatsiooni aluseks on harilikult helilooja loodud teema. Solist hakkab seda varieerima, lisades kaunistusi, muutes helikõrgusi ja rütmi. Improvisatsiooni põhi on rütmigrupi esitatud korduv akordijärgnevus 12-taktilises bluusivormis või 32-taktilises AABA-vormis (vt ptk „Jazz’i eelkäijad“). Võib esineda ka kogu grupi ühis-improvisatsioone.
Tämber ja koosseis
Jazz’i iseloomulikku kõla ja tundlikku väljenduslaadi on lihtne ära tunda, ent keeruline kirjeldada. Iga muusik püüab leida pillil oma isikupärase ja jäljendamatu tämbri, et selle kaudu publikuga suhelda. Asjatundjad suudavad tavaliselt juba põgusate muusikakatkete põhjal eristada ühte solisti teisest.
Jazz-muusikat esitab tavaliselt 3–8 mängijast koosnev ansambel või kuni 17 mängijast koosnev bigbänd. Meloodiat esitavad harilikult vask-, puupuhk- ja löökpillid. Peamised soolopillid on kornet, trompet, saksofon, klaver, klarnet, vibrafon või tromboon. Rütmigruppi kuuluvad klaver, kontrabass, löökpillid ja bandžo või kitarr. Nende ülesanne on hoida tempot, rütmierksust ja toetada harmooniat.
SÜNKOOP | ||||||
 | ||||||
SVING | ||||||
kirjapilt | kõla | |||||
 | ||||||
MEETRUM | ||||||
 | ||||||
Rütmid
Kaks jazz’i iseloomulikumat rütmilist elementi on sünkoop ja rütmiline sving ehk kiikumine. Viimases on ühinenud korrapärane pulss ja mustanahaliste muusikast pärit vaba rütmitunnetus.
Täpselt noodistatud helipikkustesse suhtutakse võrdlemisi vabalt ja tihti peetakse helisid üle. Taoline „omavoli“ on jazz’is sama hästi kui kohustuslik, sest just seetõttu tekib iseloomulik ebareeglipärane rütm.
Meetrum on jazz-muusikas peamiselt neljaosaline, rõhutatakse 2. ja 4. lööki.
Nukker, kuid helge kõla
Meloodia on jazz-muusikas sama paindlik ja voolav kui rütm. Duur-helilaadis kasutatakse sageli madaldatud 3., 5. ja 7. astet. Need nn blue notes (kurvad noodid) kandusid jazz-muusikasse afroameeriklaste bluusist.
Harmoonias on akordijärgnevused traditsiooniliselt tonaalsed, toetudes duur-helilaadile ning madaldusi ei kasutata. Taoline harmoonia koos „murduvates“ nootides meloodiaga annab jazz’ile omase kõlavärvi, mis on korraga nii nukker kui ka helge.
