Põllu­majanduse ja toidu­tootmisega seotud kesk­konna­probleemid

Enamik põllumajandus­toodangust vajab enne tarbijani jõudmist töötlemist, sellega tegeleb toidu­tööstus. Toidu­tööstus kasutab põllu­majanduses, jahinduses, kalanduses toodetud saadusi ning töötleb need ümber toidu­aineteks.

Põllumajanduse mõju kesk­konnale varieerub, see sõltub põllu­majandus­likest tavadest ja järgitavatest kesk­konna­nõuetest. Hulganisti probleeme toob üha intensiivistuv põllu­majandus – piiratud pinnal kasvatatakse aina suuremaid saake. Looma­kasvatuse laienda­mine nõuab pidevalt uusi karjamaid ja suuremaid sööda­tera­vilja kasvu­pindu. Uute alade kasutusele­võtt põllu­majandus­like maade laiendamiseks vähendab ja muudab looma- ning taime­liikide looduslikke elupaiku, loodus­likke rohu­maid (looduslikud karja­maad ja niidud) ja metsade pindala. See omakorda võib muuta ökosüsteeme. Mõned neist ei taastu enam kunagi endisena.

Sageli kannatavad haritavad maad ka liigse niisutuse all, mitmetes piir­kondades tekib erosioon, mullad hakkavad soolduma jne. Kuna üha enam kasutatakse saagikuse tõstmiseks väetisi ning mitmesuguseid kemikaale, on oht, et need satuvad vee­kogu­desse ja põhja­vette.

Põllumajandus ja toidutootmine kokku annavad umbes veerandi maailma kasvuhoone­gaaside emissioonist, sellest omakorda poole moodustab looma­kasvatus.

Oma osa annavad keskkonna reostamisse kõik väetised, läga ja pestit­siidid. Põldude saagikust suurendavad taimede kasvuks vaja­likke aineid sisaldavad mineraal­väetised. Kuid kui mulda viiakse liiga palju lämmastik­väetisi või loomade sõnnikut, ei suuda taimed seda kogust vastu võtta ja osa jääb maapinda. Üle­jäägid hakkavad maapinda reostama ja võivad vihma­veega imbuda põhja­vette ning jõgedesse. Kui keemilised väetised kogunevad jõgedesse ja järvedesse, rikastub vesi toit­ainetega ja tekib eutrofeeru­mine, öko­süsteem kahjustub. Euroopa Liidus on kehtestatud nitraatide piir­normid põhja­vees, seda eriti Edela-Euroopa piirkonnas.

Põllumajandus soodustab pinnase erodeeru­mist. Eriti tõsine on see probleem mägistes piir­konda­des ja Vahe­mere-äärsetes maades, kus pärast pikka kuiva­perioodi algavad tugevad vihma­sajud. Erodeeru­mist soodustab ka eba­majandus­lik maa­harimine (maa välja­kurna­mine liiga sagedaste lõikustega, liigne karjata­mine), metsade raiumine. Kündmine, eriti sügisel, pöörab pahupidi kaitsva taime­kasvu­kihi.

Maade niisutamise puhul on vaja, et kastmis­vesi jaotuks mulla­profiili lõikes ühtlaselt. Liigse niisutamise taga­järjel tõuseb põhja­vee­tase ja intensiivse aurumise tõttu kogunevad pinna­lähedasse mulda või lausa maa­pinnale vees lahustunud soolad. Sooldu­mine on probleemiks näiteks Ungaris, Rumeenias, Pürenee pool­saarel, Itaalias jm. Põhja­veele võib ohtlikuks saada aga ka looma­kasvatus – kui sinna jõuavad näiteks farmide reoveed või lämmastiku­ühendid ilma vee­kindla põhjata sõnniku­hoidlatest.

Liigne põllumaade kuivenda­mine rikub märg­alasid, metsi, samuti jõgesid.

Sageli nähakse põllumajanduse keskkonna­mõju vähendajana mahe­põllundust. Euroopas on seda propageeritud juba 1980. aastatest, Eestis veidi hiljem. Mahe­tootmises ei kasutata teisi väetisi kui orgaanilisi, sünteetilisi taime­kaitse­vahendeid ega ravimeid, muund­kultuure (GMO-d). Taime­kahjureid tõrjutakse mehhaaniliste võtetega (lihtne rohimine) ning eri kultuuride kasvatamisega külvi­korras. Soodustatakse kahjurite looduslike vaenlaste elu­tingimusi, selleks hoitakse põldude naabruses liigi­rikkaid serva­alasid, metsa­tukki, hekke ja teisi loodus­saari. Mahetootmine toetab nii põllu­majandus­maastike looduslikku mitme­kesisust, maad kurnatakse vähem, mõju pinna- ja põhja­veele puudub. Soositakse loomade vaba­pidamist, aga ka taime­toidu eelistamist. Saaduste turustamine toimub eelistatult toidu­tootmise lähi­piir­konnas. Transport pikema vahemaa taha ei ole üldise mahetoidu ideoloogiaga kooskõlas, paraku elab enamik mahe­toodete tarbijatest linnades – nii rändavad ka mahe­tooted ümber maailma.

Tavapõllundusega võrreldes on mahe­põllunduse miinuseks väiksem (kuni 30%) saagikus, eriti esimestel aastatel, mis muudab tootmise ja kauba kallimaks. Nii et vaatamata kesk­konna­säästlikule olemusele ei ole võimalik inimkonda toita üksnes mahe­põllunduse abil. Mahe­tootmine, teinekord ka elustiilina, omab aga kindla tarbijas­konna inimeste näol, kes on nõus puhtama keskkonna nimel rohkem maksma.

Eestis on täna umbes 2000 mahetootjat. Nende käekäik sõltub paljuski üldisest majanduse käekäigust: mida tundlikumad on ostjad hinna osas, seda vähem nad vaatavad mahetoidu suunas.