Energiaallikad, nende kasutamise eelised ja puudused

Energiamajandus

Energiamajandus on tööstusharu, mille eesmärgiks on kütuse hankimine, ümber­töötlemine ja elanik­konna varustamine kütuste, elektri- ja soojus­energiaga.

Energiaallikate kasutamine Euroopas ja sellega kaasnevad CO2 heitmed. Võimalik stsenaarium 2050. aastani, kui fossiilkütuste kasutamine väheneb.
​1 EJ (eksadžaul) = 1018 J

Energiatarbimine kasvab maailmas iga aastaga. Teatud piir­kondade energia­vajadus sõltub aasta­ajast ja ööpäevast, kuid kõige rohkem ühis­konnast. Euroopa arenenud tööstus­maades on nõudlus energia järele suur, ent see ei kasva enam kuigi oluliselt. Suurimad energia­tarvitajad on loomulikult tööstus ja transport, vähem põllu­majandus, metsandus, kodu­maja­pidamised jne. Seetõttu on energia­ette­võtetel ühis­konnas oluline roll. Vähese industria­li­seeri­tu­sega riikides on energia­vajadus veel madalam, kuid suureneb pidevalt.

Energia tootmise juures on olulised selle hind, ohutus ning kesk­konna­mõjud. Ideaalne energia­allikas peab olema odav kasutada, ohutu ka pikema­aegsel kasutamisel ega tohi kahjustada kesk­konda.

Energiaallikateks on nii taastuvad kui ka taastumatud loodus­varad. Suured taastuvad energia­varud peituvad Maa looduslikes protsessides. Need on päikese-, tuule-, vee-, geotermaal-, loodete- ja biomassi­energia.

Euroopa Liidu nägemus, kuidas peaks liigiti kasvama taastuvatest allikatest toodetud energiavõimsused

Millega tegeleb energiamajandus? Vali mitu.

  • kütuste hankimisega
  • nende ümbertöötlemisega elektriks, soojuseks või mootorkütusteks
  • piki elektriliine või mööda torujuhtmeid tarbijale transportimise ja müügiga
  • energia kulutamisega toodete valmistamiseks

Miks on energiamajandus tähtis?

  • energiat vajatakse nii majandustegevuses kui ka igapäevases elus
  • oma riigis toodetud elektrienergiaga ei sõltu teistest riikidest
  • elektrihind kajastub kõikide toodete hinnas

Kas energia tarbimine maailmas suureneb või väheneb?

  • suureneb
  • väheneb

Märgi kaks valdkonda, mis tarvitavad enim energiat?

  • kaubandus
  • tööstus
  • transport
  • pangandus

Päikeseenergia

Päikeseenergiat koguvad ja salvestavad päikese­paneelid ja -elemendid. Päikese­elemendid muudavad valguse otse elektri­energiaks. Päikese­energia kasutamine on praegusel ajal veel üsna arengu­järgus. Palju kasutatakse seda Saksamaal, vähem Taanis ja Soomes. Euroopa Komisjoni arengu­kava kohaselt peaks aastaks 2030 päikese­paneelide toodetud energia moodustama 4% kogu maailma elektri­toodangust ja aastaks 2040 juba 10%. Päikese­paneelide eeliseks on, et nende abil saab energiat toota heit­gaasi­deta ning neid jõu­jaamu saab hõlpsasti ühitada teiste taastumatute või taastuvate energia­allikatega (näiteks tuule- ja maasoojus­jõu­jaamadega). Päikese­patareisid saab paigutada erinevatesse kohtadesse ja neid on kerge teisaldada. Puuduseks on aga päikese­energia juhuslik iseloom: energiat saab toota vaid siis, kui päevad on päikese­paistelised. Puuduseks on ka päikese­paneelide ja -patareide praegune suhteliselt kõrge hind.

Tuuleenergia

Tuuleenergia muundamisel elektri­energiaks kasutatakse elektri­tuulikuid ehk tuule­generaatoreid. Need on koondatud suurtesse tuule­parkidesse. Ava­mere­tuulikud suudavad tuule jõudu kasutada edukamalt kui mais­maal, kuid merele tuule­jaamu ehitada on kallim. Läänemere-äärsed riigid toodavad enamasti kõik tuule­energiat. Taanis moodustab see näiteks 42% elektri­toodangust, samuti on tuule­energial oluline osa Portugalis, Iirimaal, Saksamaal. Tuul ei ole püsiv, seetõttu kombineeri­takse tuule­generaatoreid teiste energia­allikatega või salves­ta­takse energia. Tuule­energia tootmise mõju kesk­konnale on suhteliselt väike, olulisemad mõjud on vaid müra- ja visuaalne reostus, sest tuule­generaatorid vajavad toimi­mi­seks ulatuslikke alasid. Nende paigaldamisel püütakse ennetada öko­süsteemide kahjustamist. Elanike seas on tuule­turbiinide rajamine nende elukohtade lähedusse sageli tekitanud vastu­seisu ja mitmed tuule­parkide rajamise plaanid on seetõttu jäänud teostamata.

Hüdroenergia

Veejõud ehk hüdroenergia vabaneb vee vabal langemisel Maa raskus­jõu mõjul. Seda energiat loetakse taastuv­energiaks ja toodetakse peamiselt veerikastele ja kiire­voolu­lis­tele jõgedele rajatud hüdro­elektri­jaamades. Ka on selle energia salvestamine lihtne. Palju kasutatakse vee-energiat Norras, Rootsis, Soomes, Islandil, Šveitsis, Austrias jm, kus on suure languga kärestikulisi mägi­jõgesid. Hüdro­energiat, peamiselt Daugava jõel, kasutab ka Läti.

Hüdroenergiajaamade juurde ehitatud paisud mõjutavad nii jõgede vee­režiimi kui ka kalade elu­tingimusi, sest paisust ülespoole hävivad kalade kärestiku­lised elupaigad. Paisud tekitavad muutusi ka vee kvaliteedis, sageli hakkavad vohama vetikad. Seetõttu ei peeta igasugust hüdro­energia tootmist enam roheliseks, vaid hoopis kesk­konda kahjustavaks tegevuseks. Teatud tingimustes ei ole saadav kasu alati võrreldav kesk­konnale tekitatud kahjuga. Arenenud riikides on loobutud uute kõrgete tammide ja hüdro­elektri­jaamade ehitamisest.

Loodeteenergiat kasutatakse mõnedes harvades kohtades ja erilistes elektri­jaamades, näiteks Loode-Prantsus­maal, Rance’i jõe suudmes, kus tase tõusu ja mõõna vahel on 12 meetrit.

Geotermaalenergia

Geotermaalenergiat ehk maapõue­energiat saab energia tootmi­seks ja majade kütmiseks kasutada piir­kondades, kus on selleks soodsad looduslikud tingimused, näiteks Islandil. Elektri­jaamad töötavad kuuma põhjavee (tempera­tuuriga isegi üle 200 °C) soojust kastutades. Seda tüüpi elektri­jaamade rajamine on suhteliselt odav, kuid nad pole eriti ökonoomsed. Tasuv on nende rajamine piir­konda­desse, kus termaal­vesi paikneb maapinna lähedal. Lisaks Islandile kasutatakse termaal­vett ka Itaalias ja Prantsus­maal. Maa­põue­energia alla võib liigitada ka maa­soojus­pumpade toodetud soojus­energia. Kesk­konnale on maasisese energia kasu­ta­mise mõju väike.

Geotermaalenergiat on võimalik kasutada Islandil. Sealse geisritepiirkonna üks kuulsamaid, Stokkuri geiser näitab sageli oma purskejõudu.

Kütused

Taastuvate energiaallikate hulka kuuluvad ka biokütused, mis võivad olla taimset, loomset või mikroobset päritolu. Suurim ressurss on puidu­kütus: puidu­osad, mida metsa­tööstus ei kasuta, näiteks oksad ja ladvad, koor, saepuru. Neid saab töödelda brikettideks või graanuliteks. Põllu­maal võib kasvatada kiire kasvuga energia­võsa (pajud, lepad). Biokütuseid kasutatakse kõige rohkem Saksa­maal, arvesta­taval määral ka Rootsis. Biokütuste põletamine ei suurenda atmo­sfääris süsi­happe­gaasi kogust, kuivõrd eralduv süsihappe­gaas on eelnevalt foto­sünteesi teel atmo­sfäärist seotud.

Aeglase kasvuga fossiilkütust turvast ei loeta taastuvate energia­allikate hulka, kuna seda kogutakse suuremates kogustes, kui ta tagasi jõuab kasvada. Kuiva ja kokku­pressituna saab turvast kasu­tada kütusena. Seda kasuta­takse palju maades, kus on laialdased märg­alad ja turba­rabad, näiteks Soomes, Iirimaal, Šotimaal, Eestis. Turba laialdase kaevanda­mi­sega ja turba­rabade kuivenda­mi­sega kahjustatakse turba­rabade ökosüsteeme, seetõttu on oluline rabasid hiljem taastada. Turba kasutamine energee­tikas ja kütmisel paiskab õhku süsi­happe­gaasi jt kasvu­hoone­gaase.

Tänapäeval rajaneb elu suures osas fossiilsetel kütustel (nafta, maagaas, kivi- ja pruun­süsi, põlev­kivi, ka turvas), mis kuuluvad taastumatute loodus­varade hulka. Neid kasutatakse soojus- ja elektri­energia tootmisel, keemia­tööstuse toor­ainena jm. Suuremad fossiilsete kütuste kasutajad on Saksamaa ja Taani. Tähtis söetootja ja -tarbija on Poola.

Nafta on üks olulisemaid maavarasid. Nafta hind maa­ilma­turul määrab paljude teiste kaupade hinnad. Naftast toodetakse energia­majanduses diisli­kütust, bensiini, kütteõli, masuuti. Suurimad Euroopa nafta­tootjad on Norra ja Suur­britannia.

Tahkete kütuste (kivi- ja pruun­süsi, põlev­kivi) põletamisel energia ja soojuse saamiseks paiskub õhku suur hulk saaste­aineid (tahked osakesed, orgaani­lised ühendid, süsinik­dioksiid jm), mis halvendavad välisõhu kvali­teeti. Kõik see avaldab mõju kesk­konnale ja suurendab kasvu­hoone­efekti. Söest ja naftast tehtud mootori­kütuse põletamisel tekib väävel­dioksiid, mis reageerib õhus vee­auruga ja langeb vihmana alla, hapestades maapinda ja järvesid.

Keskkonnasõbralikum energiaallikas on seevastu maagaas. Puhas maagaas põleb täielikult ega jäta kahjulikke põlemis­jääke. Maagaasi transpordi­takse toru­transpordiga, veeldatult ka laeva­dega, seetõttu pole vajadust auto- või raud­tee­transpordi järele, ja seegi vähendab heit­gaaside hulka. Maa­gaasidest on suurem energeeti­line tähtsus põlevatel maagaasidel, mida kasutatakse elektri- ja soojus­energia tootmiseks, mootor­sõidukite kütusena, kütte­seadmetes, aga ka keemia­tööstuses mitme­suguste toodete valmis­ta­miseks. Peamised maagaasi tootjad on Euroopas Norra ja Suur­britannia. Euroopa Liidu sõltuvus Venemaal (eelkõige Lääne-Siberi leiukoht) toodetavast gaasist ulatus veel hiljuti 41%-ni. See võimaldas Venemaal kasutada gaasi­tarneid teiste riikide poliitika mõjutamiseks. Pärast 2022. aastat (Venemaa suurt sissetungi Ukrainasse) on Euroopa järk-järgult loobumas Venemaa gaasist.

  • kivi- ja pruunsüsi
  • maagaas
  • nafta
  • põlevkivi
  • turvas

Energiaallikas

Suuremad tootjad

Suurbritannia, Norra, Holland

Norra, Suurbritannia

Soome, Iirimaa, Rootsi, ..., Eesti

Eesti

Poola, Saksamaa, Ukraina, Tšehhi

Uuri ka erinevate energiaallikate toodangu kaarti: www.bouncymaps.com.

Tuumaenergia

Tuumaelektrijaam. Tuumareaktor paikneb betoonkupli all. Jämedad tornid on jahutustornid.
Tuuma- ehk aatomielektrijaamad Eesti naabruses

Taastumatute loodusvarade hulka loetakse ka uraani­maak, mida kasutatakse tuuma­energia tootmiseks. Fossiil­se­test kütustest saadava energiaga võrreldes on tuuma­elekter suhteliselt odavam. Tuuma­energiat toodetakse tuuma­elektri­jaamades tuuma­reaktsioonide tulemusena. Tuumaelektrijaamu on Euroopas 18 riigis, kokku u 160 reaktorit (neist suurem hulk Prantsusmaal), mille abil toodetakse u 25% elektrienergiast. Ehitatakse ka uusi reaktoreid. Tuuma­energiat toodavad Rootsi, Soome, Slovakkia, Belgia, Bulgaaria jt. Tuuma­jaamade puhul tuleb erilist tähele­panu pöörata ohutusele ja radio­aktiivsete jäätmete õigele käitlemisele. Reaktorid tuleb ehitada nii, et need tuleksid toime kõigi mõeldavate õnnetustega. Tuuma­elektri­jaama toodetud soojusest läheb kaotsi umbes kaks kolman­dikku, mis paisatakse kesk­konda, kuid vastava tehno­loogia abil on seda võimalik rakendada ka majade kütmiseks, nagu näiteks Šveitsis. Ka lendub tuuma­jaamadest kesk­konda mõnel määral erinevaid gaasilisi ja vedelaid radio­loogilisi heitmeid. Tuuma­elektri­jaam ei tooda süsi­happe­gaasi ja tuuma­energiat on seetõttu soovitatud kasutada kasvu­hoone­gaaside vähenda­miseks. Probleemiks on tuuma­jäätmed.

  • biomass või fossiilkütused
  • Päike
  • tuul
  • uraan
  • vee liikumine

hüdroelektrijaam

tuulepark

soojuselektrijaam

tuumaelektrijaam

Küsimused

  1. Mis on energiamajandus ja milline on selle tähtsus kogu riigi või piirkonna majandus­tegevusele?
  2. Millised on peamised taastuvad energia­allikad? Kuidas neid kasutatakse?
  3. Millised on peamised taastumatud energia­allikad? Kuidas neid kasutatakse?
  4. Iseloomusta erinevate energia­allikate kasutamisest tekkivaid keskkonna­mõjusid.
  5. Milliste energialiikide kasutusele­võtt Eestis aitaks vähendada globaalset kliima­soojenemist?